Erinevalt oma õest, kes tegi load juba 16-aastaselt, polnud minul nende järele tükk aega mitte mingisugust soovi. Peres meil autot polnud. Mina, nagu ka kõik mu sõbrad, liiklesin bussiga ja olin sellega täiesti rahul.
Hiljem tulid juba kogenud juhtidest elukaaslased, nii et võisin kõrvalistmel ilutseda ja olin jällegi täitsa rahul. Mm, kuidas mulle meeldib enesekindel mees autoroolis 🙂 Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…
Esimest korda tundsin reaalset vajadust lubade järele siis, kui lapsed olid väiksed ja Abikaasa välismaal töötas. Siis autokooli läksingi 🙂 Ja noh, oli see alles saaga. Aga tehtud ma need load sain!
Sellest on praeguseks möödas veidi üle nelja aasta 🙂 Ja olen nende aastate jooksul sõitnud üsna vähe 🙂 Ainult automaatkastiga 🙂 Olen alati teadnud, et harjutamine on võtmesõna, olen aga oma Pärnu elu nii hästi ära sättinud, et seni polnud tõesti suuremat vajadust – mugavam on olnud sõita rattaga ja lasta Abikaasal pereautot juhtida.
Aga mul on NII hea meel, et ma need load lõpuks tehtud sain! Ja nüüd, pärast nelja aastat, ma tunnen esimest korda, et ma tõesti tahan rohkem autoga sõita. Iseseisvalt. Sest tekkis vajadus 🙂 Seega on nüüd vaja veel sobivat autot. Ja ma loon usinalt mõtetega reaalsust. Vaatame, kuidas mõjub 🙂