Ma üritan meenutada, KUST mu firmamärgina tuntud optimism alguse sai… Ja ega ei oskagi öelda.
Ma ei mäleta, et ma oleks terve elu nii arutu optimist olnud. Selle blogi algusaegadelgi polnud optimism sugugi läbiv teema. Kirjutasin alguses lihtsalt pigem igapäevaelust või kasutasin blogi võimalusena ennast välja elada. Ma ei usu, et mul on praegu siin palju lugejaid, kes on jälginud blogi algusest peale, kui mõned sõbrad välja arvata. Või noh, ütleme siis – lugenud mu blogi regulaarselt juba enne seda, kui rasedaks jäin 🙂
Eks ma olin võrdlemisi optimistlik varem ka, seda ma usun. Palju see blogis väljendus, ei oska isegi hinnata. Aga see teadlik optimism ja soov jagada blogi kaudu pigem rõõme kui muresid – see tuli ilmselt ikkagi koos lastega.
Ja ausõna, mulle VÄGA meeldib olla optimist. See teeb elu PALJU lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda enam ma oskan tagasi vaadates oma elu analüüsida ja järeldusi teha.
Nagu eelmises postituses mainisin, nüüdsest kavatsen olla senisest VEEL optimistlikum. Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi enda sees lihtsalt alla suruda ja neid eitada, nendest tuleb aru saada ja neil minna lasta… Aga teate, KUI palju on mõttetult negatiivseid tähtsusetuid mõtteid ja pisiasju, mis võivad ketrama ja kuhjuma hakata, tekitades lõpuks suure portsu negatiivsust – ilma, et sa sellest arugi saaksid? Täiesti mõttetut “kogemata” negatiivsust asjade suhtes, mis ei ole üldse olulised? Mis oleks olemata, kui sa neid oma mõtetega negatiivseks ei mõtleks? Vot just neist asjadest ma räägin. Just need asjad kavatsen ma edaspidi enda jaoks kõik positiivseks mõelda.
Ja nood sügavamad minevikuasjad… Neid ma tunnistan ja lasen neil minna. Armastusega. Sest täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ja minu minevik ei defineeri mind kuidagi. Ja minu tulevikus on võimalik absoluutselt KÕIK.
Ja ma olen väärt absoluutselt kõike head, mida endale soovin. Nagu ka sina 🙂 Nagu kõik inimesed maailmas. Tuleb ainult ise seda uskuda, ennast armastada, olla positiivne ja tänulik.