Laupäevale omaselt sai kaua magatud ja hommikul mõnuga kulgetud. Samuti sai täiesti harjumuspäraselt pärast ärkamist esimese asjana pesumasin tööle pandud… Täna sai jälle kaks masinatäit pestud, homseks jäi ka veel üks.
Aga peamiselt on tänane päev möödunud taas suurpuhastuse tähe all. Kusjuures ma üldse väga ei planeerinud midagi, lihtsalt hakkasin natuke siit-sealt nokitsema ja toimetama… Ja no NII palju sai ära tehtud!
Hakkasin kohe hommikul kummutipealset segadust likvideerima – seal mul ootasid igasugu tegelemist vajavad asjad. Lastetoa kell näiteks vajas parandamist, ma usun, see on aasta aega vähemalt juba katki. Täna vaatasime üle ja tõdesime, et tõesti on vaja lihtsalt korralikult kleepida siit ja sealt ning kõik saab korda. Mitu rebenenud Lego juhendit ja üks raamat sai veel korda tehtud… Ja mingitele asjadele oma koht otsitud.
Siis võtsin ette magamistoa ainsa kapi, mida polnud jõudnud veel üle vaadata. Sealt sai kõik kiirelt läbi sorditud, ära paigutatud, osa asju ära andmiseks kõrvale tõstetud. Siis sorteerisin läbi elutoa pudi-padi sahtli, kuhu oli ajaga ikka igasugu kraami kogunenud ja paras segadus tekkinud. Vahepeal aitasin Plikal tema kirjutuslauale tekkinud segadust koristada, sorteerisime ka koos tema juuksekummide- ja klambrite karbi läbi. Seejärel jätkasin kõigi elutoa kappide ja riiulitega. Võtsin ette ka oma öökapipealse ning -sahtli. Ja no ma räägin – olgugi, et ma olen oma olemuselt üle keskmise korralik, siis IKKA tekib ajaga igale poole asju, mida võib ära visata või ära anda. Lihtsalt tekib!
Ja tõsiselt joovastav oli täna seda kõike teha. IGAST kapist, sahtlist ja riiulist, mille läbi vaatasin, sai midagi ära visata. Igalt poolt leidsin midagi, mille puhul tunnetasin, et seda pole enam vaja, tõstsin ära andmiseks kõrvale.
Mult küsiti ühes blogikommentaaris, kuidas ma muudkui sätin ja sorteerin, aga lõppu ei tule. No ma tõesti kavatsen jõuda veel enne jõule võiduka lõpuni 😀 Lasteriided ja klaaspurgid ja muu taoline kraam – need on tõesti lõppematud, eks ma neid jälle lihtsalt kogun ja kui paras ports koos, annan ära.
Aga kõik ülejäänud asjad – nendega ongi tõesti olnud nii, et muudkui tõstan ära andmise kuhja, annan sealt jooksvalt asju ära, mõned jäävad, kuhi jälle kasvab… Ja asi pole üldse selles, et ma soetaks pidevalt asju juurde, mis osutuvad ebavajalikuks, oh ei. Elamisse lihtsalt on tekkinud aastatega terve hunnik asju, mida ma olen alles hoidnud, sest “äkki läheb vaja” või “kunagi katsun maha müüa”. Aga mida edasi, seda minimalistlikumaks muutun – seda rohkem oskan adekvaatselt hinnata, et kuule, ei lähe ikka, anna parem ära. Et kui ei õnnestunud müüa, siis anna parem ka niisama ära, saad ruumi juurde.
Ainsad “uuemad” asjad, mis ma ära annan, on mõned Humanast ostetud riided – nende puhul on tõesti vahel nii, et kui ei suuda ka lõpuni otsusele jõuda, kas peaks ostma või mitte, siis vahel ostan “igaks juhuks”, kuna hind on neil kõigest paar eurot. Ajaga tekivad omad lemmikud ja teised jäävad seisma. Kui selgus majas, annan kerge südamega ebavajalikud riided kellelegi edasi, rahaline kahju on üsna olematu. Aga eks mu eesmärk on ikka rohkem kaaluda ja pigem vähem osta. Ja mu meelest läheb mul ka sel rindel järjest paremini. Ajaga tekib järjest parem tunnetus, mis pigem saab lemmikuks ja mis mitte.
Nii et jah… Tunnen iga ihurakuga, kuidas olen oma eesmärgile palju lähemal kui kunagi varem. Nii palju aastaid seisnud asju on nüüdseks ära antud.
Mäletatavasti lubasin, et kõik ebavajalikud asjad peavad mu elamisest selle nädala lõpuks kadunud olema. Noh, nii palju ma seda lubadust ka pidasin, et kõik need asjad, mis ma olin ära andmiseks kokku pandud, said tõesti täna ära viidud. Oli küll algselt plaanis viia kogu kraam uuskasutuskeskusesse, aga Abikaasa sugulane, kes nägi, et ma ära andmise gruppi asju panen, ütles, et võib kõik ülejäänud asjad lasterikaste perede liitu viia. Nii sai. Isegi kõik teisel pool olnud suurem lastekraam – söögitool, titekiik, väikeseks jäänud jalgrattad jms sai talle ära viidud.
Ainult et… Siis, kui Abikaasa asjadega juba läinud oli, jõudsin ma oma ringkäiguga raamatukappi 🙂 No ja… Nüüd on mul lisaks hunnik raamatuid, mis otsivad uut kodu. Ma ei olegi päris kindel, kas ma panen need ära andmise gruppi või viin uuskasutuskeskusesse või… Ma ei teagi, mis variandid veel on. No ma väga ei viitsi tegeleda, eks, lihtsalt annaks kõik korraga ära ja klaar 🙂
Tegemist ootavate asjade kuhi kolis kummuti ja riiuli pealt triikimislauale, aga seal on tõesti väga vähe asju võrreldes sellega, mis enne. Ja osad asjad on täitsa “uued” ka, alles täna lisandunud. Loodan homsega kõik likvideerida!
Ja see kast on vaja veel elutoas läbi sorteerida, kõik muu on korras. Kavatsen ka homme ära teha.
Aga reaalselt hakkab juba tekkima mingi kord, lõpuks ometi. Seni oli tänu ära andmist ootavatele asjadele ja pooleliolevale sorteerimisele igal pool paras kaos. Kuna teadsin, kui palju ma olen ära teinud, ei lasknud ma ennast sellest suuremat häirida – aga olgem ausad, on ikka hea küll, kui tulemus on lõpuks silmaga näha. Jõudsin elutoas ja magamistoas kõigilt korrastatud kappidelt ja riiulitelt tolmu ära pühkida, asjad kenasti tagasi sättida ja nii edasi. Mõnus.
Abikaasa hakkas ka teisel pool kuhjaga täis tehnikalauda sorteerima ning tõdes, et tuleb ikka üks prügimäe tiir teha, kraami on liiga palju. No see tiir oleks tulnud teha nagunii, ka muid asju on ootel. Nii et ka sellel rindel asjad liiguvad. Ehk homme saab kõik kokku pakitud. Paikresse ära viia muidugi… Eks näis, millal. Nad on nädala sees kella kuueni avatud, põhimõtteliselt jõuaks Abikaasa õhtul pärast tööd ka seal ära käia. Või siis järgmisel laupäeval 🙂
Igal juhul liiguvad asjad suurepärase kiiruse ja efektiivsusega. Motivatsioon on laes. Edasi võiduka lõpuni!
Ma viisin kodus sisse mitu sellist kasti asjadele, mis kogu aeg vedelema jäid ja kohe tekkis vähem vedelevaid asju. Üks on “parandamist vajavad asjad”. Sinna rändavad katkised raamatud, mänguasjad, riided jne . Ja siis aegajalt võtan selle kasti ette ja teen kas liimimis või õmblemistöid või mida on tarvis. Teine hea kast on selline, kuhu iga aasta kohta ühe kiletasku jagu mälestuseks asju kogun – a la laste muusikaringi tunnistus, mingi jooksuvõistluse medal, reisi puhul linna kaart või mingid muud asjad, mida võiks ju alles hoida, aga pole kuskile panna.
Aa, ja üks hea kast on ka ” laste kunst”. Ei saa ju neid asju kohe prügikasti visata ja mõned asjad tõepoolest võiks mälestuseks jääda, lapsed ise vaatavad küll rõõmuga.