Hakkan jälle iseendaks saama

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem 😀

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts 🙂 No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada 😀 Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!