Oct 162017
 

Selleks, et kodus midagi suuremat ära teha, on teadagi nädalavahetused. Seda eeldusel, et viitsimist jagub.

Eile saatsin Soomlase ära, nüüd on taas kolm nädalat ootamist. Ülejäänud päeva vedelesin voodis ja vaatasin Elementaryt. Lapsed olid küla peal :P Polnud kohe tunnetki, et midagi asjalikku teha tahaks.

Magama sain öösel kell kolm. Täna tegin rekordiliselt esimest korda silmad lahti alles kell üheksa, misjärel üsnagi edukalt veel kaks tundi magasin. Millalgi selle aja jooksul otsustasid lapsed mu emale külla minna, nii et kui ma ükskord tõusin, olin jälle üksi :D Praadisin hunniku leiba ja mune ning ronisin kohvitassiga voodisse tagasi, et hommikust süüa ja veel Elementaryt vaadata.

Õnneks oli täna absoluutselt imeline ilm ja see sundis ka minu asjalikuks. Voodist sain välja küll alles kell üks, aga siis rügasin ka ülejäänud päeva. Olin ammu sellist ilma oodanud, et saaks koristada ära eeskoja ja panipaigad – seda on parim teha siis, kui saab ust lahti hoida, st pole liiga külm ega vihmane. Täna oli täiesti ideaalne. Panipaigad polnud eriti segamini ka, tuli lihtsalt veidi organiseerida, kotta oli küll kogunenud üksjagu kraami, mida ka ära panna.

Aga see koristamine oli pigem kõrvaline tegevus. Enamiku päevast veetsin hoopis puid vedades – mida ma olin samuti tahtnud teha juba AMMU, aga kuniks igapäevaselt sadas… Õues oli üks puuriit ahjupuudega, mis kõik sisse vedasin, kuuris on kevadest saati olnud hiigelsuur pliidipuude hunnik – need oli vaja toona kiirelt eest ära saada, mina olin tööl, Eksabikaasa üksinda saagis ja kuna samal ajal aega laduda polnud, siis jäidki sinna hunnikusse… Siis tuli suvi… :P

Igatahes, mahutasin KÕIK puud täpselt ära, ise olin ka üllatunud. Arvasin, et kuuris on neid raudselt liiga palju, aga panipaik sai kenasti täis ja hunnik likvideeritud. Kui puuriita vedasin veel valges, siis kuuri jõudsin alles hämaras… Töötasin taskulambi valgel kuni poole üheksani õhtul.

Nüüd on rahulolu meeletu. Kuuri on vaja veel koristada, aga vähemalt on kõige olulisem tehtud. Millalgi tuleb uus koorem puid, mida vaja saagida ja laduda, sai vanad eest ära.

Juba praegu on kogu keha raske ja voodis vedelemine imeliselt mõnus. Homme tunnen ilma igasuguse kahtluseta kõiki neid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi pole :P

Oct 072017
 

Mai keskel laenutasin Gretchen Rubini raamatu “Õnneprojekt”. Tean kindlalt, et sain sellest raamatust teadlikuks tänu Ritsiku blogile, aga ei suuda leida ühtki konkreetset postitust, mida linkida… Äkki rääkisime sellest hoopis, kui kokku saime, kah võimalik.

Igatahes, see raamat on siiamaani mul kodus :) Olen seda lihtsalt pikendanud ja pikendanud… Lugemiseks on aga möödunud kuude jooksul olnud vähe aega – õigemini, olgem ausad, pigem tuju. Muid asju on olnud piisavalt, mida teha :) Praegugi kõrgub mu öökapil virn raamatuid, mis kõik lugemist ootavad…

Viis kuud on pikk aeg ja lugesin seda raamatut juppide kaupa. Alguses sain hakkama vaid ühe või kahe peatükiga, mis väga meeldisid, aga siis jäi raamat seisma… Uuesti alustades lugesin alguse ka uuesti läbi. No ja siis mingil hetkel peaaegu kõik ülejäänu, kaks-kolm viimast peatükki jäid ootele. Täna hommikul tuli taas meil, et tähtaeg hakkab kätte jõudma, ühtlasi oli ka aega lugeda. Lõpetasingi ära.

Siis keerasin lahti raamatu tiitellehe ja avastasin, et selle on kaheksa aastat tagasi tõlkinud minu pinginaaber :) Ja see tegi mu tuju nii heaks. Ta on nii palju raamatuid tõlkinud, et ma ei tea neist ilmselt enamikku, ehkki mul on mingi osa neist isegi kodus olemas. No igatahes, tore avastus.

Ja raamat ise oli 100% minule sobiv. Paljudele mitte, ma tean, aga mina, eluaegne õnne poole püüdleja, usun väga teadlikult positiivsem olemisse ja väga paljud neist pisikestest elutõdedest, mida see raamat käsitles, olid täpselt sellised, millele ma innukalt kaasa noogutan. No alustades sellest, et alustuseks pead olema ise õnnelik, sellest tulenevalt oled ka teistega kannatlikum ja rõõmsam, mis teeb ka nemad õnnelikumaks… Et tohutult suur mõju on sellistel elementaarsetel asjadel nagu söök, piisav uni, piisavalt palju riideid. Ehk siis minu peamised ärritumise põhjused on nälg, külm, uni – need teevad mind pahuraks ja kannatamatuks. Ma olen seda teadnud aastaid, olen üritanud kogu selle aja vähem või rohkem teadlikult sellele kõigele tähelepanu pöörata, aga ikka pool ajast feilin :D

Ühesõnaga, võiks täitsa alustada oma õnneprojektiga, see tuleks mulle kasuks… Ainult et… Ma hetkel tunnen, et ma ei viitsi sellele kõigele nii süstemaatiliselt läheneda. Millest on kahju, sest kui ma selle raamatu lihtsalt tagasi viin, selles kirjutatut enda jaoks korralikult kokku võtmata ja seal toodud nõuandeid ellu viimata, jääb see lihtsalt üheks neist kümnetest kasulikest raamatutest, mida lugedes ma vaimustun ja kaasa noogutan ja siis lihtsalt kõik selle väärt info unustan, et elada oma elu samamoodi nagu varem…

Aga kus siin see areng on, ah? :)

Võiks ju katsuda ennast kokku võtta.

Nojah, alustuseks võtan ennast nii palju kokku, et katsun programmeerimiskursuse viimase nädala ülesannetega ühele poole saada :)