Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.
Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:
Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega 😛
Ja paar pildikest aasta viimasest päevast ka.
Üks pusle sai kokku pandud, ehkki täiega spikerdasin, sest see oli nii lihtsaks tehtud 😛
Pakiautomaadis ootas kolleegi saadetud jõulukingitus. Mu meelest need tikrid on niiii sarnased noile, mis mu seljal 😀
Värskelt uue aasta vastu võtnud Säde, viis minutit pärast südaööd – õnneks ei paistnud paugutamisest kuigivõrd häiritud olevat.
Lapsed olid nii väsinud, et veensin nad kuskil peale kümmet voodisse minema: “No peske hambad ära, võtke riided seljast ära ja puhake natuke voodis – äkki ärkate ilutulestiku peale üles”. Võite kolm korda arvata, kas ärkasid 😛