Oeh, tänane aktus oli jälle niiii tore. Lühike ja mõnus. Nii ilusad laulud olid. Ja seekord oli koori saateks (vist) lapsevanematest bänd, mis tegi kõik seaded kuidagi eriti mõnusaks. Mulle tundub, et need koolipeod lähevad muudkui paremaks 🙂
Kes tahab meeleolumuusikat, siis mu kaks suurimat lemmikut olid Tulgu tuuled ja Iga ilmaga – valisin mõlemad Youtube’ist ka laste esituses, et võimalikult sarnast tunnet edasi anda.
Nagu ma olen ka varem maininud, kasvasin mina selle kooliga kokku just viimasel õppeaastal. Kui Plika kooli läks, oli mu elus parasjagu nii palju muud teoksil, et kogu energia kulus sinna. Kooli juhataja oli toona teine, minu jaoks kaugem inimene. Ja Plika on rahulik ning rõõmus musterlaps, kellega koolis kunagi muret pole, seega polnud mul ei soovi, jaksu ega vajadust koolieluga väga lähedast tutvust teha.
Aga siis tuli uus õppeaasta uue juhatajaga ning kooliteed alustas ülielav Poiss, kelle puhul ma olin küll mures, kas ta ikka on kooliküps ja kuidas ta oma elava iseloomuga kollektiivis hakkama saab – koolielu on ju siiski tunduvalt enam struktureeritud kui lasteaed. Waldorfkool arvestab isegi maksimaalselt laste vajadustega, et nad saaksid ennast piisavalt liigutada jne, aga ikkagi on koolis rohkem vaikselt olemist ja laua taga istumist 🙂
Poisi õpetaja, ma ei väsi kiitmast, on lihtsalt fantastiline. Ta jõuab jälgida, ta oskab ja tahab aru saada – milline on iga laps, mis paneb teda nii käituma, kuidas saab teda kõige paremini tööle panna. Tema jaoks ei ole Poisi elav loomus probleem, vaid osa temast, mis tulebki klassiga kokku sobitada ja kollektiivis tööle panna. See on lihtsalt nii imeline, ma ei saa aru, KUIDAS ta jõuab kõiki neid lapsi tundma õppida, nendega individuaalselt tegeleda, vanematele tagasisidet anda. Teate, kui mitu korda ta on mulle mõnel õhtul helistanud, et jagada vahvat seika päevast, mingit Poisi mõnusat ütlemist? Ja kui on mõni suurem mure, siis ka sellest kuulen, et saaksin kodus Poisiga ise rääkida. No lihtsalt super.
Nii et Poisi jaoks on waldorfkool nii õige valik, kui üldse olla saab. Ta saab seal olla tema ise ja areneda vastavalt oma võimetele.
Plikale on waldorfkool samuti suurepärane valik, tema iseloomust tulenevalt aga hoopis teise nurga alt. Olles vaikne ja korralik, võiks ta jääda suuremas klassikollektiivis lihtsalt tähelepanuta. Ta on aga samas kohati ka veidi ebakindel, seega on talle suureks abiks õpetaja poolne märkamine ja julgustamine, positiivne tagasiside – ja tundub, et seda saab ta küllaga. Mis siis, et ka nende klassis läheb peamine aur üliaktiivsete poiste peale 🙂
Igatahes, olles täna jälle emotsionaalselt nii kooli lainel, nii vaimustunud waldorfkoolist ja nii tänulik selle eest, et mu lapsed saavad seal käia ja NII ÄGEDALT õppida – otsustasin, et pildistan üles laste koolitöid ja vihikuid, mille kohta tean, et Alice ammu ootab…
Alguse sai kõik üldse sellest, et ma vaimustusin aasta lõpu tunnistustest, mis on ühes eelmises postituses parooli all – soovitan kõigil, kel vähegi huvi, mismoodi waldorfkoolis asju tehakse, seda lugeda. Sealt hakkasin edasi mõtlema, et mul on ju nii palju kraami veel, mida tahaks jagada…
Ühesõnaga… Mul ootab üles panemist ligi sada pilti laste kahe peale kokku kolme aasta koolimaterjalist. Kõik pildid on tehtud, aga pole jõudnud neid veel mõõtu lõigata ja ega täna ei jaksa ka, nädalavahetusel ilmselt. Teen kolm postitust – iga aasta kohta ühe ehk siis Poisi esimese ning Plika esimese ja teise klassi materjal.
Selle postituse lõpetuseks panen aga mõned üldised pildid.
Iga õppeaasta lõpus saavad lapsevanemad pika kirjeldava tunnistuse, lapsed tunnistussalmi. Plika esimese klassi oma jäi üles pildistamata, siin on selle aasta omad. Poisi luuletus on mu meelest eriti naelapea pihta, läheb tema iseloomuga väga hästi kokku 😛
Waldorflapsukeste pinalid pärast kooliaasta lõppu. Esimeses klassis on spetsiaalne riidest pinal pulk- ja klotskriitide jaoks (ainult nendega esimesel aastal tööd tehaksegi, maalimise tarbed muidugi lisaks), mis tuleb kas ise õmmelda või, kui õnne on, on mõni usin vanaema neid rohkem müügiks õmmelnud. Ma olin pisarateni tänulik, et pääsesin €5 väljaminekuga ja ei pidanud ise jaurama hakkama 😛 Teises klassis tulid lisaks pliiatsid ja võis tavalise pinali kasutusse võtta:
Waldorfkooli lapsukeste käsitöötunnis tehtud tööd. Vasakul Poisi kootud flöödikott, pall ja… Pael 😛 Keskel Plika teises klassis heegeldatud kott ja näpunukk. Paremal Plika esimeses klassis kootud flöödikott, kass, part ja pall. Ja alles hiljem tuli meelde, et emadepäeva kingituseks sain Poisilt vilditud prossi, Plikalt heegeldatud käevõru… Need võite mõtteliselt siia lisada 😛
Esimeses klassis päevikut polnudki, teises klassis juba on… Aga muidugi mitte traditsiooniline. Kõik ise 🙂 Lapsevanematele tehti ülesanne leida A5 valgete lehtedega kaustik ja edasine oli juba laste enda teha.
Lõpetuseks üks waldorfkass 😛 Aitas kah kooliasju sorteerida.
Jälle nii huvitav postitus! Tunnistussalmi idee on nii äge. Tahaks isegi mõnda sellist salmi enda kohta saada 🙂
Tekkis ka küsimus, et kas lõng heegeldus- ja kudumistöödeks andakse kooli poolt või peavad lapsevanemad ise lõnga muretsema? Kõik need heegeldatud asjad on ka nii ilusad ja nunnud.
Mul on nii hea meel, et su lapsed saavad sellises toredas ja tavakoolist erinevas koolis käia.
Vanemad maksavad kooliaasta alguses kindla summa (1. klassi alguses €25, edasi igal aastal €20 – vist oli nii) ja selle eest muretseb kool kõik vajalikud asjad kogu õppeaastaks – vihikutest ja kriitidest käsitöö- ja maalimistarveteni. Mesilasvahast kriidid tellitakse Saksamaalt, vihikud (A3 ja A4, valgete lehtedega) tehakse minu teada kuskil Lätis (just nüüd kevadel käisid õpetajad järgmise õppeaasta vihikutel seal järel) jne. Spets kraam, mida nö tavapoodidest väga ei leiagi. JUBE mõnus on, ma ütlen, kui ei pea augusti lõpus mööda poode kihutama ja kõike varuma. Ma palju meelsamini jätan selle töö kooli hooleks 🙂
Ainsad asjad, mis ma olen pidanud ise muretsema, olid üks A4 valgete lehtedega kaustik päevaraamatuks ja üks A5 valgete lehtedega kaustik päevikuks – need olid klassisisesed projektid. Vähemalt ei tule rohkem meelde praegu, et oleks muud ostnud.
Uus-Meremaal on ka minuteada (lausa üleriigiline) komme see, et algkoolides ostavad koolid õppetarbed ise. Aasta alguses maksad mingi summa, ja siis kool ostab hulgihinnaga kõik need vihikud ja pastakad ja vildikad, mida vaja on. Ja siis on kohe kahe poolega see positiivsus, et kool saab hulgi ostes ju materjalid odavamalt kui lapsevanemad ise saaks poest, kõik asjad on õiged ja kellelgi pole midagi puudu, ja lapsed EI TASSI NEID koolikotis kaasas. Kõik vihikud-pastakad elavad klassiruumis. Et kui on pastakat vaja, siis lähed võtad sellest suurest anumast, mis riiuli peal seisab, kus on 30 identset pastakat sees, ja kirjutad sellega. Pinalit pole vaja.
Koolikotis kannab mu laps ainult sööki (sest koolisööklaid siin ei ole – ise peab kaasa pakkima), veepudelit ja iga päev toob pisikese lugemisraamatu, mille kallal ta parajasti lugemisprogrammis tegeleb.