Äärmiselt kiired kaks nädalat on lõpuks ometi möödas. Asendasin puhkusel olevat kolleegi ja sõna otseses mõttes uppusin töösse. Enda koormus oli õnneks väike, aga tema oma selle eest… Nojah, ütleme, et mul on nüüd posu ületunde. Aga kogemus oli muidugi super, hakkama sain üsna adekvaatselt ja nüüd saab jälle hinge tõmmata, loodetavasti 😛
Ligi neli kuud hiljem olen hakanud hommikul kaheksaks tööle minemisega lõpuks harjuma. Eks suurt rolli mängib ka see, et ilmad on soojad, nii et kütta pole vaja, seega hommikuti on kodus vähem teha – samuti see, et nii vara läheb valgeks ja on lihtsam ärgata. Aga siiski on oluline osa ka selles, et ilmselt on mu organism lõpuks ometi varajasema elukorraldusega harjunud. Olen suutnud ennast võõrutada pool tundi äratuse edasi lükkamisest ja voodis unelemisest – 6.50 on äratus, ÜHE korra luban endale selle edasi lükkamist, aga kell seitse tõusen kindlalt üles.
Varem oli mu äratus täpselt kell seitse. Lükkasin seda tavaliselt edasi kuni poole kaheksani, siis äratasin lapsed, saatsin nad kooli, kella kaheksast alates nautisin pikki mõnusaid koduseid hommikuid ja üksindust. Sain koristada, duši all käia, rahulikult hommikust süüa ja selle kõrvale blogisid lugeda, et siis kümneks tööle minna. Nüüd on kõigeks vähem kui tund, mis tähendab, et ma katsun õhtul kõik korda teha, hommikul toimetan minimaalselt, söömiseks ei jää kunagi üle 5-10 minuti ja tööle jään ikka iga päev viis minutit hiljaks. Õnneks meil ei aeta juuksekarva pooleks, nii et see väike hilinemine on ok.
Tööpäeva lõpetan kuue asemel poole viiest, nii et õhtuti on sellevõrra rohkem aega… Ja uni tuleb varem, sageli juba üheteistkümnest – keskööni võin veel vahel üleval olla, ilma et sellest suuremat jama tuleks, aga üheni üleval olemine annab juba järgmisel hommikul ärkamisel valusalt tunda. Ühesõnaga mul on nüüd kindlasti tervislikum graafik – puhkavat keha ju kõige paremini alates õhtul kella kümnest, nii et varasem tihe ühe-kaheni üleval olemine ei olnud kindlasti mitte kasulik. Nii ma ennast lohutan, kui igatsen varasemaid pikki öösse venivaid õhtuid, mil laste uneajal sai rahulikult oma asjadega tegeletud 😀 Hommikuti tahaks ikka rohkem aega enda jaoks, aga tundub, et isegi kui varem ärkan, siis kaob see “enda aeg” ikka pigem koristamisele (hommikul ma lihtsalt näen tegemist vajavaid asju igal pool) kui rahuliku hommikusöögi nautimisele… Eks ma katsun tasapisi rutiini endale sobivamaks kujundada. Igatahes on juba tunduvalt parem kui enne.
Esimene nädal asendamist väsitas mind meeletult ära. Tegin kõvasti ületunde, õhtul kodus suurt miskit teha ei jaksanud, pusle paneminegi jäi soiku. Esimese asendusnädala lõppedes jaksasin lõpuks jälle natuke sellega tegeleda:
Laupäeva õhtul oli seis selline:
Pühapäevased arengud:
Säde aitas ka 😛
Ja esmaspäeva õhtul sain lõpuks kogu selle tüütu taeva valmis 😛 See oli kohe ERITI tüütu, sest tegu on vana puslega, kus ei ole “erilisi” tükke, nii et kõik on ühesugused ja kui tegu on suure ühevärvilise kohaga, siis lihtsalt peabki tuimalt hunnikute viisi tükke järjest ära proovima.
Säde on endale uue meeliskoha leidnud – nüüd, kus on suvi ja elutoas on sisemine aken ära võetud, saab ta kahe klaasi vahele pugeda. Vaatan seda vorsti ja irvitan 😛
Kui eelmine pusle oli pärit mu lapsepõlvest, siis järgmise, mille ette võtsin, oli just Kaidilt laenuks saadud, seega minu jaoks täiesti uus. Ühtlasi on see vist parim pusle, mida ma olen üldse kunagi kokku pannud. Minu arusaam ideaalsest puslest 🙂 Esiteks muidugi Ravensburgeri kvaliteet – mõnusad toekad tükid, kirkad värvid… Aga ka pilt ise – ühtlasi nii kena kui ka värviline. Ja erinevad osad lihtsasti eristatavad, nii et suisa lust ja rõõm oli kokku panna. Tekitas sõltuvust, nii et näiteks ühel õhtul sain alles kell üks magama ja järgmine hommik kahetsesin muidugi sügavalt… Aga kolmapäeva õhtul alustasin ja reede õhtul lõpetasin – nii mõnus oli 🙂
Eilne päev möödus laulupeo tähe all, aga see väärib eraldi postitust. Ja viimane pildike tänasest hommikust. Imeline inglise hommikusöök 🙂
