2018 – Page 22 – Tikri blogi

Salajased tehingud Selveri parkimisplatsil

21/03/2018 / eesti, rõõm / Leave a Comment

Meie Eesti 🙂

Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.

…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.

Ja siis ma vaimustusin 🙂

Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.

Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.

Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 🙂

Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂

Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.

Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus 🙂

Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale 🙂 Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.

Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan 🙂 Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.

Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse 🙂

Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.

Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti 🙂

Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad 🙂

Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga 🙂

Lõhestunud isiksus

02/03/2018 / igapäevaelu / 5 Comments

Palju, PALJU lihtsam oleks olla, kui ma mahuks paremini mingisse kasti, mis oleks kõigile lihtsalt mõistetav.

Ühelt poolt olen ma see rohelise mõtteviisiga vastuvoolu ujuv waldorfkoolidest ja ökoehitusest vaimustuv hipi, ideaaliks keskkonnasäästlik eluviis, tervislik gluteenivaba vegantoitumine, jooga ja nii edasi.

Teiselt poolt on mu toitumine ideaalist valgusaastate kaugusel, ma armastan ja söön liha hoolimata sellest, et eetilistel põhjustel on selle söömine minu jaoks vastuvõetamatu, joogat olen üritanud tagajärjetult harrastada (aga ei ole kunagi selles ennast leidnud), oma keha ja sisetunnet kuulata ning loodusega harmoonias elada ma absoluutselt ei oska, viimase seitsme aasta remondisaavutused on piirdunud ehituspoest kõige odavama valge värvi tapeedi peale plätserdamisega, ma jumaldan sarkastilist ebaeetilist musta huumorit ega suuda ära oodata, millal saaks jälle mõne sõbrannaga paar pudelit veini ära juua ja ennast laua alla naerda.

Noilt mõtetelt tabasin ma end pärast seda, kui olin FB-st lugenud ja siiralt rõõmustanud fakti üle, et mu lemmikkolleeg murumajast kokkab järgmised nädalad Tervisetoidukojas (mis on minu meelest Pärnu kõige vaimustavam toidukoht, pakkudes maitsvat gluteeni- ja laktoosivaba taimetoitu – kuhu ma aga pea kunagi ei jõua, sest ei tööta kesklinnas ega viitsi kunagi sinna lõunale minna, aga see koht on just eelkõige lõunatamiseks ja õhtuti ning nädalavahetustel kinni) – rõõmustanud kohe nii palju, et pidasin vajalikuks minna seda teise tuppa Soomlasega jagama ja sepitsema plaane, et peaks ennast siiski mõni päev kokku võtma ja linna lõunatama sõitma.

Just enne seda olin nautinud õhtusöögiks Rimi salaamipitsat (mida ma ostsin täna 8 karpi, sest sellele oli mu Rimi kaardiga personaalne soodushind, kuna ostan seda tihti), mille kõrvale vaatasin UnReali kolmanda hooaja esimest osa, kluksusin rõõmust ja otsustasin esimesed kaks hooaega uuesti binge watchida.

Sest et ma lihtsalt jumaldan Quinni ja Rachelit. Ja nende tätoveeringut “Money. D*ck. Power”.

Ma otsisin siia mõnda Quinni tabavat tsitaati, aga kontekstist välja kistuna tundusid need kõik mittemõjusad.

Ühesõnaga. Mul on liiga tihti tunne, et ma ei sobi mitte kuskile. Et ma olen wannabe hipi, kes tegelikult on kõike muud, kui… Et ma olen teeskleja 😛 Et ma üritan ennast näidata kellegi teisena.

Ehkki ma ei ürita ja ma olengi siiralt vaimustuses nii ühest kui teisest. Ja ma ei mahuta ennast ühessegi kasti. Te muidugi ütlete nüüd, et ei olegi vaja kastis olla ja igaüks võib olla täpselt selline, nagu tahab, aga mulle meeldiks vahel, kui ma tunneks rohkem seda kuuluvust.

Ma tahaks olla päriselt ka see loodusega tasakaalus naeratav joogatav hipi ja mitte süüa liha ja olla vähem sarkastiline.

Või ma tegelikult ei teagi, krt, selle viimase kohta – mulle nimelt HIRMSASTI meeldib sarkasm. On see üldse sarkasm, mida ma mõtlen? Ma ei leia hetkel paremat väljendit.

Aga ilusad ja head inimesed ilmselt ei peaks olema sarkastilised ega nautima Quinni kõneviisi.

Oeh.

Kuidas ma esimest korda elus haiguslehe võtsin

28/02/2018 / tervis / 3 Comments

Käisin reedel kooliga paraadil, sest EV100 ikkagi. Olin küll soojalt riides, aga ju ikka külmetasin.

Laupäeva esimene pool oli veel isegi enam-vähem, jaksasin torti kaunistada ja tähistada.

Päeva peale tundsin lähenevat pea- ja kurguvalu. Õhtu veetsin voodis ja vaevlesin räige kurguvalu käes. Kui tavaliselt on kurguvalu lihtsalt tüütus, mis üle elada, siis seekord oli see lihtsalt NII VALUS, et oleks tahtnud ropendada ja nutta. Selle asemel kuristasin soolaveega kurku, neelasin sipelgapuu koore kapsleid ja kui suutsin lõpuks magama jääda, siis pühapäeva hommikuks oli kurk üsna okei.

Kui laupäeval oli peavalu vaid lähenevaks jäänudki, siis pühapäeval, kus kurguga korras, sai peavalu rohelise tule. No see oli igatahes talutavam – ma isegi ei võtnud rohtu, isegi pesin pesu, ehkki enamiku päevast vedelesin voodis.

Esmaspäeva hommikul tundus, et ei ole hullu midagi, küll oli nina voolama hakanud, aga olgu, eks, läksin rõõmsalt tööle. Neelasin sipelgapuud edasi, määrisin vietnami salvi nina alla ja arvasin, et sellest piisab. Ei olnud mõistust ka piisavalt, et poolest päevast koju minna, kui enesetunne kehvaks läks… Ikka venitasin tööpäeva lõpuni. Samal õhtupoolikul oli veel Plika keelekida lõikus, sinna minekust polnud ka pääsu. Mis siis, et ise olin külmavärinates.

No ja nii oli esmaspäeva õhtuks 38.4 palavik.

Eile hommikul oli palavik 37.7. Mul alles kolmas töönädal uues kohas, töötelefoni veel saanud pole, polnud ülemuse numbritki märganud salvestada. Mõtlesin, et lähen kohale, räägin ära, et haige, võtan läpaka kaasa ja katsun veidi kodukontorist töötada. Juhtus aga nii, et auto ei läinud käima. Kuna enesetunne oli nagunii kirjeldamatult s*tt, siis läksin sama targalt voodisse tagasi ja saatsin ülemusele kirja.

Palavik kusjuures oli lõunaks kadunud ja pole siiani tagasi tulnud. Küll aga tuli räige peavalu ja jube vastik köha, mis kurgu meeletult valusaks tegi. Kaks täiesti erinevat kurguvalu, muuseas – see, mis oli laupäeval ja see, mis nüüd viimased kaks päeva tänu köhimisele. Niisiis võtsin valuvaigistit, et olemine vähekegi normaalsem oleks ja veetsin veel ühe päeva voodis vaheldumisi magades ja raamatut lugedes.

Kui tänu valuvaigistile ja voodirežiimile tundus eile, et ei ole ju hullu midagi, võin täna tööle tulla küll, siis õhtul ei jäänud ma magama, sest esiteks olin pool päeva maha maganud ja teiseks hakkasid pea ja kurk jälle räigelt valutama. Võtsin veel ühe valuvaigisti ja peale kella ühte lõpuks uinusin… Äratus oli kell kuus ja olemine etteaimatavalt nii kehv, et kirjutasin taas ülemusele – ei jaksa täna ka tööle tulla, kui homme sama, siis võtan haiguslehe.

Selle peale ta arvas, et võtku ma juba nüüd. Ma siis helistasin perearstile. Ja indeed, haiguslehe ma sain, telefonikõnega. Ainult et alates tänasest, sest ma, lollike, ei tulnud ju selle peale, et kohe eile helistada ja pealegi ma pole elu sees haiguslehte võtnud ja lootsin, et saan ka seekord niisama hakkama.

Nii et nüüd mul on üks tööpäev ikkagi “puudutud”, haigusleht alles alates tänasest ja jääb nii lühikeseks ajaks, et mingit hüvitist ma selle eest ei saa. Tööd alustasin ma ka esialgselt planeeritust nädal hiljem, nii et veebruaris oli kahe töö vahepeal nädalake töötu elu. Nautisin seda puhkusenädalat küll täiega, aga eelmise tööandja veebruari esimeste päevade lõpparve on juba, khm, realiseeritud. Ja TM tagastusest pidin autoremondiks võetud võla tagasi maksma, aga ma ei ole veel jõudnud seda teha ja vist praegu kõike ei julgegi, enne kui ma näen, mis seis pangaarvel pärast palgapäeva on. Kuna ma vanale tööandjale mõningaid asju endiselt teen, siis on see lisasissetulek, mis veidi aitab, aga…

Ja ehkki haigusleht on nüüd olemas, siis samal ajal ikkagi kripeldab, et tööl jäid mingid asjad tegemata. Ja kuna ma olen täna terve päeva voodis olnud ja valuvaigisti hetkel mõjub ja magada enam ei jaksa, siis on tunne, et jõuaks ju tööd teha küll. Ja mõtlen taas, kas oleks pidanud haiguslehe asemel arvuti ära tooma ja katsuda kodukontorist töötada. Aga ülemusel on muidugi õigus, kui ta ütles, et ma ei ole veel nii iseseisev, et kodust tööd teha. Ma alustasin täiesti uues valdkonnas ja õppimine võtab omajagu aega. Natukene juba jagan, aga mitte piisavalt. Hea vähemalt teada, et tulevikus on selliste olukordade lahenduseks kodukontori võimalus olemas.

Nii ma siis vedelen voodis ja tunnen ennast simulandina. Sest ma ei jaksa hetkel magada ega malda niisama passida. Ma ju jõuan lugeda! Ja isegi blogida! Ja mu haiguslehe põhjuseks on köha ja nohu 😀

Ma vist lihtsalt ei oska haige olla.

Oh, blogi, ma igatsen sind!

14/02/2018 / blogimine, elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu / 6 Comments

Palju erinevaid põhjuseid on olnud mitteblogimiseks.

endiselt see, mida olen korduvalt varem maininud – ma ei viitsi õhtuti enamasti arvutit üldse lahti teha
üleüldine energiapuudus
paljud asjad, millest tahaks kirjutada, ei ole veel küpsed avalikustamiseks
lihtsalt halb harjumus – kui blogimise rutiinist välja langeda, on alati raske tagasi järjele saada

Aga ma tõsiselt tunnen blogimisest ja jagamisest puudust ning väga loodan, et ma oma energiavarusid õige pea vähemalt nii palju taastan, et blogimise lainele tagasi jõuda.

Õrritamiseks – sest ma olen ju ka natukene õel, küll heatahtlikult, aga siiski – mõned teemad, mis meelel ja keelel:

vahetasin töökohta
Soomlane leidis ka ootamatult kiiresti erialase töö
tõstsime ümber lastetoa
vahetasime ära elutoa ja magamistoa
mõned teise ringi leiud on rõõmustanud nii lasteriiete kui kodumajanduse rindel
auto on lõpuks ometi täiesti korras
waldorfkool vaimustab mind järjest enam ja nüüd saan rääkida ka omadest kogemustest, kuidas probleeme lahendatakse
elu pärast lahutust ehk sel aastal tuleb hoolega klapitada, kes kui palju koolituskulusid maksab – avastasin just, et ühisdeklari esitamisel oli reaalne kasu sees, varem polnud vajadust süveneda, kuni nüüd tõdesin, et sel aastal üle 100€ saamata jääb, sest eelmisel aastal tasusin kõik õppemaksud mina ja maksuvaba “limiiti” sai üksjagu ületatud
MUL ON MAAILMA KÕIGE NUNNUM KASS

Nii et jutustamist jagub, nagu näete. Et ma nüüd mõni päev reaalselt tegudeni ka jõuaks 😛 Praegu aga maiustan trühvlijuustuga ja mõtlen, et peaks juba magama, sest äratus on kell kuus…

Selle aasta parim ost

12/01/2018 / kodumajandus, kööginurk, rõõm / 8 Comments

(sest aastat on ju juba nii palju olnud :P)

Teate, ma lubasin endale, et olen sel aastal igasuguste ASJADE ostmisega ERITI hoolikas. Lubasin, et mõtlen kõigepealt kümme korda, kas on ikka vaja ja kui tundub, et on, siis

uurin sõpradelt-tuttavatelt, ega neil üle pole
otsin teise ringi poodidest
kui kaks eelmist vilja ei kanna, siis mõtlen veel ühe korra ja alles siis ostan uuena

Muidugi ma olen selle reegli vastu juba eksinud ehk pärast ühe keraamilise leivavormi purunemist ei küsinud ma üheltki sõbralt, ega neil üle pole – kammisime vaid läbi paar teise ringi poodi ja ostsime lõpuks Maximast läbipaistva klaasist vormi, sest Magaziinis neid ilusaid punaseid kahjuks enam polnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Plika sai koolis jõuludeks pliiatsid. Waldorfkoolis on see suur asi – esimesed 1,5 aastat kirjutasid ja joonistasid nad ainult mesilasvahast kriitidega 😛 Pliiatsitele oli vaja pinalit – sellist, kus on kummist vahed, et kõik oleks ilusti üksteise kõrval oma kohal ja korraga näha. Eks Plika oli pinali ostmise juttu rääkinud selle nädala jooksul õige mitu korda, aga täna jõudis asi nii kaugele, et pärast kooli vedas ta Soomlase poodidesse pinalijahile. Selveris, Maximas ja Kaubamajakas midagi vaimustavat polnud – normaalse hinnaga pinalite välimus Plikale ei meeldinud, mina jällegi ei olnud vaimustuses kassiga pinali eest 14€ maksmisest, kui Maximast oleks saanud trollidega 89 sendi eest 😛 Kuna Plika oli äärmiselt järjekindel – on vaja NÜÜD ja KOHE – siis alistusin ja läksin temaga õhtul kesklinna, et sealse valikuga tutvuda. Midagi lõpuks ära ei ostnudki, veensin ta vist ära, et õmbleme ise… Millesse ma ennast nüüd segasin, ah?? Keegi ei tea, kust saaks Pärnus nii 5€ piires kassiga pinalit? 😀 Krt, teisipäeval just käisime Magaziinis, aga sealt ei märganud vaadata.

Ka mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada…

Hoopis sellest, et pinaliotsingute ajal leidsin realiseerimiskeskusest täiesti ootamatult need nunnud:

Ma olen juba tükk aega (ilmselt koguni mitu aastat) mõelnud, et oleks nii mõnus, kui majapidamises oleks keraamilised või klaasist kausid, mis oleks ühtviisi nii ilusa välimusega toidu serveerimiseks kui ka sobivate kaantega, et ülejääke mugavalt külmkappi panna ning samas kausis järgmisel söögikorral kaunilt lauale tõsta. Praeguseni oli nii, et kausid läksid kas niisama külmikusse (pole hea ei lõhnade ega toidu värskena püsimise poole pealt), tuli katta toidukilega (tüütu) või tõsta ülejäägid lauda koristades ümber plastikust kaanega säilituskarpidesse. Enamjaolt oleme kasutanud viimast varianti, aga plastikuga on jälle oma hädad – võimalike jääkide toidusse imendumine (mis siis, et “hea numbriga” plastik), rasvast puhastada on tüütu, lõhna võtavad liiga hästi külge, meie omad ei paista ka läbi, mis tähendab, et anonüümsed toidud võivad külmkappi “ununeda”. No ja veel kord see serveerimise teema – mulle nii meeldib, kui laud on kenasti kaetud, aga kui midagi on juba plastikkarbiga külmkappi pandud, siis tuleb see sealt hiljem tagasi lauale ikka samas karbis. Ei hakka ometi ümber tõstma, et veel rohkem nõusid pesta…

/Mesilasvahast paberid, millega kausse katta või millesse erinevaid toiduaineid pakendada, on mul muide ka tegelikult täiesti olemas, aga miskipärast ma eriti ei kasuta neid 😛 Tsipa tüütu puhastada, õigemini just see kuivama riputamise pool. Ma olen ikka niiiiii kohutavalt laisk mõnes mõttes – toode iseenesest on väga äge, keskkonnasõbralik korduvkasutatav toidukile alternatiiv/

Viiest üksteise sisse mahtuvast kausist koosnev komplekt maksis 3.95€ 🙂 Mu köögis on läbiv värv kollane. Siin ei olnud pikka mõtlemist. Tulin kaussidega koju ja võtsin need kohe kasutusse. Nii ägedad! Klaasist, nunnud, praktilised! Plastikust kaaned pole mind kunagi häirinud, sest need ju toiduga otseselt kokku ei puutu. Sellise kinnitusega kaaned pole muidugi lekkekindlad, aga ma ei tahagi neid kausse kasutada toidu tööle kaasa võtmiseks – tahan lihtsalt, et oleks laual ilus ja külmkapis kaas peal ning sisemus paista. Ideaalne!

Kusjuures mulle tundub praegu, et ma tahaks suisa teist komplekti veel, aga sinna jäi alles ainult üks sinine ja see värv puudub mu köögist täielikult. Ei tea, kas mõne teise linna poest võiks saada? Ei tea, kas neid värve on äkki teisigi? Ega ma ju ei küsinud müüjalt, ehk oleks kuskil laos/tagaruumiski veel olnud… Teise komplekti mõte tekkis alles kodus.

Tegin karbist ka pilti. Vot täpselt sellised sinised jäid Pärnu poodi veel alles.

Ma pole tõesti ammu ühegi ASJA üle nii palju rõõmu tundud. Lihtne ja praktiline.