Viimasest Mudal käimisest on möödas terve aasta… Tavaliselt olen suutnud tihemini 🙂 Aga kuidagi juhtus nii, et eelmine kalendripildistamine läks minust mööda, aastavahetusel olin Rootsi-reisist liialt väsinud, et kuskile minna, jaanipäeval olime lastega… Ja nii see aastaring täis saigi.
Nagu alati, ei oska ma neid sündmusi vähimalgi määral kirjeldada. Mudal on alati imeline võimalus ennast korraks tavaelust välja lülitada, et nautida ilusaid inimesi, nilbeid nalju ja tiigimuusika puhul ka kõiksugu loomingulisi etteasteid luulest ja kõhutantsust erinevate muusikaliste kollektiivide ja burleskini.
Kui ma peaksin võtma selle aasta festivali enda jaoks kokku ühe pildiga, siis kindlasti sellega. Mitte kunagi varem pole Mudal olnud nii palju kohti, kus käsi pesta 😀 Ja tavaliselt pole seal ka KASSI 😀
Ma olen käinud Mudal üsna regulaarselt alates 2016 kevadest ning alati majas maganud. Tegelikult valetan – aasta tagasi magasime glämpingu telgis, aga see oli omaette luksus 😀 2020 on aga üks omamoodi aasta, nii et panime ka esimest korda oma telgi püsti…
Tõe huvides peab küll mainima, et mitte telklasse, vaid mujale 😀 Eelmine pilt oli lihtsalt ilus olustikupilt 😀
Konnalaulud:
Luule:
Alina ja Kätlini kassisaagale olin FB vahendusel pikalt kaasa elanud, nüüd oli võimalus auväärse Mägi Aivariga päriselus kohtuda. Plaanisime Kaaslasega kassiröövi, aga suutsime end lõpuks siiski tagasi hoida ja tegime selle asemel ogarates kogustes pilte 😛
Tavaliselt me suudame sellistel üritusel mõne enam-vähem selfi mälestuseks teha, sel aastal on ainus pilt meist koos üsna suvaline klõps koos kassiga 😀
Tiigiromantika:
Õhtune melu täies hoos:
Pühapäevahommikune suplus ükssarvikuga 😛 Kuna me jäime magama enne kuut, siis reaalselt on see hommik muidugi kell pool kaks, aga noh… 😀
Sai uuesti tehtud ka kohustuslik pilt “Mina hipilaagris” 😀
Ilmaga vedas täiega, paremat poleks osanud soovidagi:
Muda reeglid said sel suvel maikadele:
