Nov 082020
 

Ükskord septembri keskel tegin sibulapirukat:

Kunagi, kui lapsed olid väikesed, käisin üsna tihti turul. Siis tuli tööelu ja turul käimine jäi soiku. Eks suvel vahel ikka sattusime, et osta maasikaid ja muud maitsvat, aga sedagi pigem harva. Nüüd olen kaks kuud töötanud kodukontoris ja minust on saanud regulaarne turul käija – vähemalt korra nädalas, tihti kaks. Ja mul on selle üle nii hea meel!

Kui varem ostsin kassidele süüa Tiina lihapoest, mis oli kodule mõnusalt lähedal, siis nüüd saan neeru ja südame kätte turu lihaletist. Taasavastasin Saaremaa poe, mis pärast renoveerimist on teises kohas – aga müüja nägu oli tuttav kümne aasta tagusest ajast :) On tekkinud oma lemmikmüüjad, kellelt ostan kindlaid asju. Ühe memmekese käest kartulit-porgandit-sibulat-kapsast, ühe vanamehe käest küüslauku, üks lemmik tomatimüüja oli mul ka, aga tomatid on nüüdseks läbi…

See kapsas siin oli lihtsalt NII laheda pitsilise välimusega:

Ühel laupäeval läks eriti lappama ja tulin koju väga raske kotiga :D

Sõbranna soovitas, et piimatooteid müüvast letist saab imelist küüslaugusõira. Too päev, kui küsima läksin, oli sõir just otsa saanud. See naine müüb nädalavahetusel lisaks piimatoodetele ka kooki ja seda saab proovida. Ma maitsesin pisikese tükikese ja pidin kohe kaasa ka ostma :D Sõira sain järgmine kord ja oli tõesti väga hea, seda peab ka kindlalt veel ostma. Pildil on kook. Imeliselt mahlane ja mõnus.

Kaks ja pool kuud tagasi avastasin uue lemmikretsepti, hiina stiilis kana. Seda teen siiani regulaarselt. Ostsin koju maisitärklise ja kasutan nüüd siiski ka seda. Kahe muna asemel kasutan ühte ja sedagi on liiga palju. Kui maisitärklise sisse viskan kogu kana koos ja sealt edasi muna sisse ka, siis viimase paneeringu sees mökerdan ükshaaval, et saaks ikka kõik mõnusalt jahused. Ja no nii hea on. Lapsed kusjuures väga ei hooli, aga Kaaslase lemmiktoit on see endiselt, nii et ma pea iga kord, kui Tallinnas käin, viin talle seda.

Kui kuskil on hea lõhefilee soodukas, siis ostan alati ja teen terve filee, 700+g, Selveri äkiliseks. Ehk et lisan hakitud sibula, soola-pipart ja laimimahla. Ning söön siis seda mõõdutundetult ciabattaga mitu päeva järjest nii hommikuks kui lõunaks :D Ükskord pärast äkilise tegemist nägi köök välja nagu sõjatander :D

Viimati ostsin lõhefileed sel nädalal ja suutsin selle üle soolata. Tark nagu ma olen :D Õnneks on siiski söödav, edaspidi tean ettevaatlikum olla. Ja mis puutub ciabattasse, siis olen avastanud enda jaoks külmutatud variandi. Kui tavaline ciabatta maksab poes üle euro (ja on turu Rimi pagariletist lisaks pidevalt otsas), siis külmutatud variant Maximas €0.89. Soe värske sai kodust lahkumata 15 minutiga. Nom! Kahjuks on see Maximast pidevalt otsas :D Rimis ma pole seda näinud ja Selveris pole viimasel ajal käinud. Kuskil peaks ometi veel olema…

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid on ka mu vanad lemmikud, esimest korda avastasin need kaks aastat tagasi. Sel sügisel läks suvikõrvitsa tipphooaeg must kuidagi mööda – ei käinud keegi külas, kes oleks toonud suvikõrvitsat, mis vajanuks konsumeerimist. Ostsin siis millalgi oktoobris ühelt turumüüjalt pärast esimest öökülma viimased pisikesed isendid… Et saaks vähemalt korra oma kotletid tehtud. Neid viisin ka kaaslasele :P

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.