Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.
Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.
Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) 😛 Nüüd aga jah… Kõik ise 😀 Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda 😀 Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea 😛
Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama 😀 Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!
Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.
No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema 😀 Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi 😛
Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi 😀 Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.
No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu 😀 Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.
Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.
Igatahes… Elu on ilus 🙂 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus 🙂