2025

See nädal on läinud peamiselt sünnipäevade tähistamise tähe all – ja on sellest tulenevalt olnud tavapärasest tunduvalt väsitavam. Aga sellegipoolest nii tore.

Kuna üks tuttav jagas hiljuti FBs, kuidas ta oma tütrele 17. sünnipäevaks sushitordi tegi, tekkis mul inspiratsioon sama proovida. Millegi sisse on ju vaja hommikuseks üles laulmiseks küünlad torgata, aga magusat keegi tegelikult hommikul ei taha, seega tundus igati hea idee. Jäi muidugi küsimus, kuidas seda kõike salaja korraldada – algul mõtlesin, et pean kolmapäeva õhtul ära ootama, kuni Plika magama läheb ja siis toimetama hakkama, aga see idee mind üldse ei erutanud, sest olen ju õhtul ise ka väsinud ja ei jaksa miskit asjalikku teha. Õnneks mulle meenus, et Plika on kolmapäeva õhtul kaks tundi trennis – jõudsime oma sünnipäevaks valmistuvalt poetuurilt tagasi siis, kui ta juba läinud oli, panin esimese asjana riisi keema ja jõudsin kenasti tordi valmis ning ära peita. Retseptiks kasutasin sedasama Tiktoki retsepti, mille tuttavalt küsisin (saatis screenshotid) – kuna ma kasutasin sushiriisi asemel mingit risotoriisi, siis päris õige konsistentsiga see ei tulnud ja tort väga hästi koos ei püsinud, aga  maitse oli väga hea ja see on peamine… Võib teha teinekordki, õige riisiga 😀 Plika oli üllatunud ja väga rahul.

Poiss pani sel aastal Plikale omal algatusel kokku eeskujuliku nännikoti – saak on näha alloleval pildi, Plika tutvub parasjagu Hello Kitty üllatusmuna sisuga 😀

Kuna Plikale meeldivad väga liiliad ja poes jäi ilus taim ette, siis mõtlesin, et hea sünnipäevaks kinkida – alles kodus tuli meelde ja kinnitasin kiire googeldamisega, et liiliad on kassidele ülimürgised… Nii et laulsime ta lillega üles, aga oli näha, et Teet tundis selle vastu suurt huvi – küll vaid nuusutas, aga üldiselt saavad paljud toataimed meie kasside poolt halastamatult ära näritud… Seega on see liilia nüüd meie magamistoas, mis on elamise ainus kassivaba tuba… Nojah noh… Aga mõte on see, mis loeb, eks 😀

Väga eriliseks tegi Plika sünnipäevahommiku ka see, et üllatuskülalisena tegi kiirvisiidi tema hetkel Šveitsis vahetusaastal viibiva põhikooliaegse pinginaabri ja parima sõbranna ema – sõbranna oli talle väikese kingituse saatnud ja emaga sai kokku lepitud, et ta hiilib hommikul tasakesi sisse seda üle andma ja laulma, sõbranna ise samal ajal videokõnes… Koos kingitusega oli ka hiiglaslik lillekimp ja kiri… Plika oli täielikus šokis, pisarad voolasid… Väga emotsionaalne hommik oli ja väga õnnestunud üllatus. Nüüd meenub, et ma pole siiani pilti teinud nendest lillekimpudest, mis ta sünnipäevaks sai – ja kuna praegu on väljas pime ning mul on kass süles, siis ei saa hetkel pildistama minna ka…

Kui kolmapäeva õhtu möödus sushitordi tegemise tähe all, siis neljapäeva õhtul tegime võileivatorti, mis sai kenasti selleks ajaks valmis, kui ma trenni minema pidin – Plika ja Kaaslane jäid veel jääkidest “musti” torte tegema.

Ja reede õhtu – no esiteks pingutasin reedel kodukontoris töörindel, et kõik vajalikud asjad tehtud saada, kuna esmaspäeval olen koolitusel. Selleks ajaks, kui lõpetasin, olin üsna väsinud ja omadega läbi, aga siis tuli pidu, nii et terve õhtu sain võõrustada, toimetada ja suhelda. Ma neil pidudel ise kunagi pikalt istuda ega hinge tõmmata ei saa, söön alati vähe, sest toimetamist-tegemist on nii palju. Veini jõudsin vähemalt pisut juua, see õnneks aitas väsimusest üle olla ja võõrustamist nautida. Pidu oli tore nagu alati – olen nii tänulik selle eest, et on põhjust kaks korda aastas Eksabikaasa sugulased külla kutsuda ja nendega suhelda.

Ja nagu see on viimased 1,5 aastat olnud, oli kõigi lemmikkülaline Plika ja Poisi imenunnu väikevend, kes on praegu just selles oivalises vanuses, kus on kohe-kohe rääkima hakkamas, käib juba asjalikult ringi ja korraldab igasugu asju – seda on lihtsalt nii äge jälgida. Õhtu lõpus, kui ülejäänud külalised olid läinud ja põnn laua pealt ükshaaval suure hoolega teelusikaid veeklaasi tõstis, tuli mul järsku meelde üks video Plikast, kui too kunagi sarnases vanuses sai jaole vannituppa jäetud kleebitavate nagide pakile ja need kõik sama hoolsa pühendumisega vannitoa seinale ritta kleepis. Pidin seda kohe näitama ja vaatasime paari videot veel – sai võrrelda lapsi selles eas ja nägime mitmeid sarnasusi. Jäi plaan, et peame kokku saama ja korraldama “filmiõhtu”, kus kõiki neid laste esimeste eluaastate videosid vaadata. Seda on ikka nii äge vahel teha!

Olles kolm õhtut tavalisest rohkem pingutanud ja seega tavapärasest rohkem väsinud, ärkasin ikkagi laupäeva hommikul kell seitse ning magama enam jääda ei õnnestunudki – üritasin, mis ma üritasin, enne kaheksat tulin voodist välja. Ees ootas reis Tartusse, et tähistada Kessu sünnipäeva. Tema õige päev on Plikaga ühel päeval.

Me muudkui üritame Liisi ja Kessuga veiniõhtuid korraldada, aga logistiliselt õnnestub see pigem harva. Eelmisel aastal alustasime traditsiooni Kessu sünnipäeval kuskil ägedas kohas kokku saada – toon osutus valituks Ruunavere hotell, kus oli väga lahe. Sel aastal oli Tartu – Crepp, teater, keskööni jutustamine…

Hommikul veel jutustamist, Kolm Tilli, mis oli meeletult rahvast täis, sest isadepäev – lootsime sealt saada inglise hommikusööki, aga isadepäeva erimenüü oli pannkoogid. Kuna menüüs oli ohtralt lisandeid, suutsin endale nendest ikkagi inglise hommikusöögi kokku panna – praemuna, peekon, seened, oad, foccacia 😀 Win! Toit oli imemaitsev, teenindajale sai ka ohtralt kiidusõnu jäetud, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja neil oli seal metsik tamp peal.

No ja siis polnudki muud, kui bussijaama ja Pärnu poole tagasi sõita. Kahe bussisõiduga sain täpselt läbi ühe oma lemmiksarja uusima raamatu – reaalselt lugesin epiloogi viimaseid lauseid siis, kui buss Pärnus bussijaama sisse keeras.

Lisaks oma seltskonnaga lõbutsemisele õnnestus Tartus täitsa juhuslikult kohata nii Kauri kui Jaanikat. Üht teadsin seni vaid blogikommentaaride kaudu (ehkki ma mõtlen, kas me äkki ikka oleme varem kuskil kohtunud ja ma lihtsalt ei mäleta?), teise blogi olin just paar päeva tagasi üle pika aja tehtud kinniste blogide ringil kontrollinud ning nukrusega tõdenud, et ei ole seal miskit uut – no ei saa ju pahaks panna, isegi olen blogimisest võõrdunud, aga ikka tahaks teada, kuidas inimestel läheb… Igal juhul olin just tema peale mõelnud ja nii tore oli temaga tänaval kokku põrgata.

Hirmus Tartu igatsus jäi sest reisist hinge. Tartu on ikka nii minu linn. Mulle väga meeldib Pärnu ja see elu, mille olen siia üles ehitanud – ei kahetse midagi, perekonna lähedal on lastega parim. Aga mäletatavasti oli Tartu see linn, mille järele Londonis elades igatsesin ja kuhu me Eestisse tagasi kolides kõigepealt maandusime… Siiani on Tartus tunne, et inimesed tänaval on rohkem “minu omad” kui Pärnus või Tallinnas. Ja nagu Liis kommenteeris – majad on ka ilusamad. On jaa, noh! Mis sa teed! Nii et jälle hakkasin mõtlema, kuidas annaks oma elu Tartusse kolida. Plikal on plaanis sinna ülikooli minna – eks ole näha, kas see soov säilib ajani, mil gümnaasium läbi saab. Mina oleks nõus pärast laste pesast välja lendamist suurima rõõmuga Tartusse kolima, aga nii minu kui Kaaslase perekond on ju Pärnus. Kuidas ma naudin seda, et mu ema ja õde on lühikese jalutuskäigu kaugusel! Tartusse kolides jääksin sellest ilma. Eestis on muidugi kõik vahemaad väikesed, aga ikkagi… Noh, on aega mõelda selle asja peale, enne 3,5 aastat ei toimu kindlasti midagi. Kui Poiss on kooli lõpetanud ja välja mõelnud, mis ta edasi teha soovib… Eks siis ole näha. Seniks naudin edasi Pärnu elu.

Reisimine on väsitav, aga issand kui tore on sõpru näha ja maailma asju paika panna. Peaks seda ilmselt tihemini tegema, aga noh… Elu… Hea, kui vahelgi jõuab 🙂 Aga üle kõige on ikkagi jõuda oma koju, käia pesus ja maanduda rahuloleva ohkega diivanil, et lõpuks ometi natuke puhata.