Author name: Tikker

Mõttetera

/ elufilosoofia, igapäevaelu, raamatud, rõõm, töö / Leave a Comment

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud 🙂 Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

(Kasvatuslikke) küsimusi koolilaste vanematele

/ lastekasvatus / 12 Comments

Lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks. Sügisest algab täiesti uus eluetapp – ei mingit lasteaeda, ainult kool. See on nii tore… Aga igasugu kasvatuslikke küsimusi on tekkinud. Mõtlesin, et küsin õige teie käest – kuidas teie lastel on? Vanus märkige ka kindlasti ära, eks! Ja võimalusel näiteks see, mis vanusest alates nad teatud asju ise tegema hakkasid.

  1. Kui palju teie lapsed üksi kodus on? Kuidas nad veedavad aja peale kooli, kuni te ise pole veel töölt koju jõudnud?
  2. Kas teie lapsed käivad mõnes trennis / ringis? Kuidas nad selle valisid? Kas nad käivad seal meelsasti ja liiklevad ise bussiga / jala või peab meelde tuletama, viima ja tooma, üritavad viilida? Kas te peate üldse vajalikuks, et laps käiks kuskil huviringis?
  3. Kas teie lapsed saavad kodutööde tegemise ja kooliasjade kokku panemisega ise hakkama või peate iga kord üle küsima, kas kõik vajalik on ikka tehtud / kaasas?
  4. Kui palju teevad teie lapsed kodutöid? Kas kokkulepitud kohustusi peab meelde tuletama või peavad nad asjad ise meeles ja teevad küsimata ära?
  5. Kui palju saavad teie lapsed taskuraha? Mis on selle saamise tingimused? Kas, kui tihti ja kui palju saavad nad raha muul ajal / kelleltki teiselt? Kas nad oskavad koguda või kulutavad raha ära niipea, kui selle saavad? Kas nad ostavad selle eest midagi mõistlikku või mõttetut?
  6. Kui palju teevad teie lapsed süüa? Kas saavad võileiva tegemisega ise hakkama, kas on meeles enda järelt laud ära koristada ja taldrik ära pesta? Kas õpetate neid lihtsamaid “sooje sööke” tegema, kaasate nad õhtusöögi tegemisse, on nad huvitatud köögis aitamisest?
  7. Kas ja kui palju üritate kontrollida seda, mida laps sööb? On mingeid toiduaineid / toidugruppe, mida väldite? Suhkur ja nisu, rämpstoit, valmistoit, limonaadid, mis iganes muud.
  8. Kui palju vaatavad teie lapsed telekat? On arvutis? Kasutavad tahvlit/nutitelefoni? Kas ekraaniaeg on piiratud või piiramatu? Kas mingid saated / multikad / mängud on keelatud? Mis ruumides asuvad arvuti ja telekas? Kas arvuti on parooli all, mida lapsed ei tea?
  9. Kui lastel on nutitelefon, siis kas ja kuidas kontrollite selle kasutamist? Et õues mängimine ei tähendaks pargipingil istumist ja telefonis mängimist?
  10. Kui tihti te oma lastele (mängu)asju ostate? Kui palju / kalleid kingitusi sünnipäeva / jõulude ajal teete?
  11. Mis on sellised tegevused, mida teete kogu perega? Mängite lauamänge, käite rattaga sõitmas, metsas jalutamas? Kui tihti, kui pikalt ja kui kaugele perega reisite?
  12. Kui palju peate suunama oma laste riietumist ja hügieenitoiminguid? Kas nad valivad riided ise, käivad ise pesemas või peab kontrollima, meelde tuletama, vaidlema teemal “pesemine on elementaarne ja iseenesestmõistetav tegevus, mida teevad KÕIK ja mille puhul ei ole küsimust, KAS sa tahad seda teha”?
  13. Mis kell lähevad teie lapsed magama? Kas nad peavad sellest ajast kinni või tuleb õhtul kümme korda meelde tuletada, et on uneaeg? Kas nad ärkavad hommikul hästi või tuleb neid lõputult äratada? On nad hommikul heas tujus või virilad?
  14. Kui palju on teie peres reegleid? Millised kohustused (õppimine, koristamine) peavad olema täidetud, et saaks teha midagi meeldivat (taskuraha, arvutis olla, külla minna)? Kas reeglitest peetakse kinni? Kas ja kuidas oma lapsi… Karistate? See on nii tobe väljend, sest ma ilmselgelt ei pea silmas peksu ega muud taolist, pigem lihtsalt olukorda, kus laps on käitunud valesti / kokkulepitud reegleid on rikutud?

Novat, kui palju küsimusi sai. Ma väga loodan, et jagate rohkem kogemusi – täpselt nii lühidalt või pikalt, kui viitsite. Luban, et kirjutan ise ka kõigist neist punktidest, lihtsalt hetkel pole aega 🙂

Head asjad #87 – Bones

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, TV/sarjad / 22 Comments

Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.

Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.

Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.

Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.

Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.

Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂

Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.

Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀

Kõrgusi vallutamas

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm / 1 Comment

Ma ei tea, kuidas teistel kassiomanikel, aga ehkki ma TEAN, et kass on kodus ja temaga on kõik korras, meeldib mulle ikkagi enne tööle minekut korra üle vaadata, kus ta täpselt on.

Tänahommikust kassiringi tehes ei hakanud ta silma üheski oma tavapärastest kohtadest. Kaks korda käisin kõik kohad läbi. Siis taipasin vaadata ka nende kappide otsa, kus ma teda seni näinud polnud… Ja otse loomulikult 🙂

Ükski koht ei ole enam püha… 😛

Scroll to Top