Author name: Tikker

Head asjad #73 – Alice

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale 🙂

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi 😀 Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik 🙂

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust 🙂 Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema 🙂

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Head asjad #72 – spontaansed külaskäigud

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega 😀

Head asjad #71 – sõgedad sõbrad

Või siis oleks õigem öelda – sõge kolleeg 😛

Õhtupoolik. Teen rahulikult tööd. Geopeituse fännist ja raamatunarkomaanist kolleeg viskab ühischatti üles Tänapäeva raamatumängu lingi (milles ta ise juba mõni aeg tagasi edukalt osales) ühes küsimusega, kas me Rakvere kolleeg ei tahaks raamatut.

Vaikus.

Veidikese aja pärast järgmine link järgmise pildiga:

Ja järgmine küsimus: kas selle perrooni alt ei paista mitte K-Rauta ja kaubamajaka neoonvalgus?

Endiselt vaikus.

Natukese aja pärast jätkub veenmine erachatis. Virisen vastu, et pime ja külm ja ma üleüldse ei tea, mis koht see on.

Veidi hiljem saadetakse mulle kaart ja üksikasjalik sõnaline juhis koos palvega:

pliiz, pretty pliiz, with sugar on top?
ma panin telefoni ka laadima, et saaks sind vajadusel verbaalselt toetada kui sa sel pikal ja ohtlikul (400 meetrit üks ots) retkel viibid

No ja mis ma siis tegema pidin? Pärast pisukest üsna ebatsensuurset vestluse jätku ajasin ohates riided selga ja läksin otsima, nentides enne, et ta võib kindel olla – varsti ma helistan ja sõiman, kui külm ja pime ja vastik on ja kuidas ma midagi ei leia.

No ja muidugi täpselt nii oligi 😛 Aga üles leidsin ja ära tõin.

Jõudsin õhtul kodus pisut lugeda, siis läksin lastele õhtujuttu lugema. Paraku valisin neile pisut eakohasema kirjanduse, nii et minu uhiuus raamat jäi öökapile järelevalveta. Tagasi jõudes oli vaatepilt järgmine:

Elu koos kassiga…

Rakvere kolleeg tõi ka õhtul raamatu ära 😀 Tänapäev võib esitada Paavole noomituse ebaseaduslike vihjete jagamise eest. Täiega andsin ta praegu välja 😀 Kuidas tema mittepärnakana sellest pildist nii täpselt välja peilis, mis kohaga tegu, on minu jaoks siiani müstika.

Aga noh, nagu ta ise ütles, kui ma küsisin, MIKS kuradi päralt ma peaksin sihukese ilmaga pimedas välja minema:

siis on sul a) midagi uut lugeda b) midagi uut blogida

Ma ei tea, kas ta just nii üksikasjalikku postitust silmas pidas, aga ise on süüdi 😛 Ja vähemalt sai, mis tahtis – rahulolu sellest, et tal oli õigus.

Sellegipoolest pean tunnistama, et ma olen ääretult tänulik sõprade eest, kes sunnivad aeg-ajalt sõgedusi tegema. Peaasi, et ei oleks igav!

Head asjad #70 – Säde

Kümne päeva pärast saab kaks kuud sellest, kui meie koju väga ootamatult kass sattus.

Ei oska enam elu teisiti ettegi kujutada 🙂

Ta on lihtsalt nii armas. Ja iseloom on mõnus. Tõeline sülekas(s). Põhimõtteliselt ongi täpselt nii, nagu sellel pildiseerial, mida Liis minuga FB-s jagas:

Kuidas keegi saab olla NII PEHME JA NII NUNNU, ah? Ma ikka iga päev küsin seda talt 😀

Kui korraks arvuti või pliidi ette kükitada, on kass kohe süles. Kui kuskile istuda või ennast voodisse sättida, samamoodi.

Tõeline stressimaandaja. Veel rohkem armastust. Mõnus.

Olen sõnulseletamatult tänulik, et ta meie ellu tuli.

Head asjad #69 – Candy Crush Saga

Pallide mängimise kõrvalt olen ka pea kõik teised Kingi mängud ära proovinud – enamik jätsid täiesti ükskõikseks, paari veidi mängisin. Kuna aga pallid said läbi ja mingi hetk tekkis soov asenduse järele, sai uueks lemmikuks Candy Crush, mis on Eesti mastaabis tunduvalt popim kui minu pallid.

NII suur lemmik see pole 🙂 Mis tähendab, et mängimisse jäävad pikemad augud ja mul on selle üle ainult hea meel – nagu öeldud, ajaga on targematki teha 🙂 Samas tuleb vahel sihuke iha midagi värvilist ritta lükata… Ja siis teengi oma kommimängu jälle lahti.

Vahel on pikemate mängupauside põhjuseks raskel tasemel kinni istumine, vahel lihtsalt ajapuudus – tihti need kaks kombineeritult. Kui ikka kuidagi edasi ei saa, pole kannatust mängida ja nii jääbki. Kunagi tekib aga jälle üks vaikne hetk ja proovin ja… Saan tehtud. Ja siis on nii põnev edasi pürgida. Võistlusmoment on minu jaoks osa mängurõõmust – sellepärast mulle meeldib FB-s mängida, teiste “teekond” on ka näha. Esialgu on eesmärk on tihedast täpirivist välja saada, esimeseks saamise soovi mul hetkel veel pole 🙂 Sest ma ütlen, ma pigem mängin vähem kui rohkem 🙂 Vahepeal oli pikem paus, puhkuse ajal sattusin jälle mängimise lainele, nüüd mängin ehk korra-paar nädalas, kui juhtub vaba hetk olema.

Hetkel on tase 414 ja esimene eesmärk oleks kuskil 500. Eks ma kunagi jõuan.

Räägitakse ju, et täiskasvanuna kipume ära unustama, kui tähtis on mängimine. Minu sisemine laps on väga tänulik, et selline tore mäng olemas on 🙂

Scroll to Top