Ma ei ole kunagi osanud seostada täiskuud elus aset leidvate sündmustega, aga praegu tahaks küll millegi kaela lükata selle tunde, et ma hakkan hulluks minema.
Võiks ju loota, et kuna kuu juba kahaneb, kahaneb tunne ühes sellega. MIDAGI peab ju lootma.
Kasvõi seda, et hommik on õhtust targem.
Arvutasin välja, et kui mu postitussagedus jääb samaks, saab selle aastanumbri sees kirjutatud vaid 150 postitust. Vaadates numbreid varasemate aastate taga… Njah.
Mis teha, kui praktiliselt kõik, mis elus teoksil, liigitub kategooriasse “stuff you cannot write in public blog” või “stuff too boring for blogging” või “stuff suitable for blogging, but cannot be bothered to write about, because there is so much weird sh*t going on in your life”.
Ma ausõna ei tea, miks ma ei võinud seda eesti keeles kirjutada… Lihtsalt tundus, et inglise keeles on parem.
Ja nii ongi, et ma kirjutan siia vahel, kui maldan, asjadest, millest võib, mis on enamjaolt siiski üsna igavad. Muul ajal kirjutan mujale ja räägin inimestega.
Tahaks tagasi seda rahulikku õnnelikku elu, kus igapäevased pisiasjad nii palju rahuldust pakkusid ja kõigest blogida sai. Ei tea, kas see juhtub veel kunagi?
Life will tell.
Ja andke mulle andeks, et ma ei ole enam põnev. See on see täiskasvanuelu.
Antud asjaoludel kaalun sügavalt blogile selliste summade kulutamise mõttekust – ehk peaks ka kasutama seda varianti, et maksan vaid domeeni eest, aga blogi ise istub WP serveris. Kümneka aastas võin ju maksta, aga 60 virtuaalserveri eest tundub hetkel overkill selle varjusurmas oleva hobi jaoks. Aga WP serveris istudes ei saa pluginaid kasutada, ega ju? Sinna kaoks mu värskuse järgi sortiv blogroll, mida paljud kasutavad… (Mis tuletas meelde küsimuse, kas see üldse töötab? Sest hetkel mul sorteerib tähestiku järgi järjekindlalt. Kuidas teil? Ah ei, tühjendasin cache ära ja nüüd töötab jälle, nii on mul iga kord.)
Ehh. Rasked valikud. Aga tegelikult võiks lähikuude jooksul ära otsustada – novembri lõpus peaksin järjekordse €60 välja köhima ja tõesti ei tea, kas on mõtet…
Birgit ükskord kirjutas ja ma hakkasin vaatama. Üsna varsti kirjutas ka Katre. Selleks ajaks olid mul mõned osad vaadatud – näitasin Abikaasale ka ja vaatasime koos, otsast peale. UnREAL oli üle pika aja üks tõsiselt nauditav sari.
Kahjuks on sarjal ainult kaks hooaega, mõlemas kümme osa 🙂 Võrdlusmomendid tekkisid Weedsi ja Dexteriga – hea ja halva vahel on väga raske vahet teha, sest kõik on absoluutselt fucked up ja järjest hullemaks läheb. Peategelased käituvad kõike muud kui eetiliselt, aga nad on täiesti inimlikud tegelased, kellele kaasa elada, miski pole mustvalge. Jabur ja nauditav.
Shiri Appleby on minu mälus ühene – teismeline hea tüdruk Liz Roswellist. Teda SELLISES rollis näha oli jabur. Constance Zimmerit, vaatasin, nägin esimest korda hoopis Grey Anatoomias – pidin mälu värskendama Youtube’i nii kohutava kvaliteediga videoga, et ei hakka seda siin linkimagi. Seal unustasin ta koheselt, siin sarjas aga – jumalik. Ta on mu meelest lihtsalt nii seks! Josh Kelly Jeremy oli esimeses hooajas nii seks (meenutas mulle kangesti Grey Anatoomia Marki ehk Eric Dane‘i, kes on minu meelest tolle sarja seksikaim mees) ja teises nii kohutav… Ja Chet on ka hullult äge!!!
Ja ausõna, mul oli vahepeal täitsa isu teha ka endale tätoveering “Money. Dick. Power” 😛
Aga tõsiselt – vaadake. Ja kui olete ära vaadanud, küsin teilt: suudate te vaadata ühtki reality show‘d samamoodi kui enne? Kahtlen…
Ja lõpetuseks üks hea artikkel selle sarja loojast – neile, kes suudavad pikemalt lugeda. Mul oli igatahes põnev.
Kuna ma sõnu netist ei leidnud, pidin ise kirja panema. Loodetavasti enam-vähem adekvaatselt. Lummav lugu.
sa teed, mis teed
kuid valged ööd
said lõplikult mööda
novembrispliin
nii seal kui siin
ka see saab mööda
saab mööda lein
ja aeg, mil klaasis hõõgub vein
ja rännutee, saab käidud ka see
saab mööda kirgede lõõm
saab mööda võitude rõõm
kõik läheb mööda
kõik läheb mööda
ka kõige tüütumad tööd
ka kõige neetumad ööd
saavad kord mööda
kord saavad mööda
ja see, mis jääb
on ainult puudutus
vaid habras hääl
kui pillikeel, mis heliseb
kurbus möödub peagi
nagu tuuleiil alleel
möödub kõik, mis heagi
palju head, mis möödub
kõik, kõik möödub
kõik möödub
nagu tuuleiil alleel
nagu virvendus jäisel veel
saab mööda kirgede lõõm
saab mööda võitude rõõm
kõik läheb mööda
kõik läheb mööda
ka kõige tüütumad tööd
ka kõige neetumad ööd
saavad kord mööda
kord saavad mööda
ja see, mis jääb
on ainult puudutus
vaid habras hääl
kui pillikeel, mis heliseb
(Andke mulle palun auhind eriti originaalse pealkirja eest!)
Teatavasti on mind õnnistatud ideaalse ainevahetusega, mis tähendab, et ma võin süüa mida iganes ja olen ikka kõhn nagu… Noh, kõhn. Huvitav, kui ma ei oleks, kas ma jooks siis vähem veini? Sest veinis, ma olen lugenud, olla palju kaloreid, alkoholis üleüldse vist? Või teeks rohkem trenni?
(Ei, ma ei ole rohkem jooksma jõudnud. Mis tekitas mõtte, et läheks äkki kohe. Kas jooksmisest tuleb midagi välja pärast kolme klaasi veini? Mh, ma vist ei hakka katsetama.
Aa, ja kui juba läks üles tunnistamiseks, mida ma EI ole teinud, siis remonti ka ei ole teinud, üldse, terve august kadus käest. Nüüd pidin tõdema, et järjekordne feil, ja tassisin magamistoast teisele poole tagasi kõik asjad, mis siin kuu aega olid selle mõttega, et seal oleks rohkem ruumi ja teeks äkki midagi. Nope. Ei teinud. Elame samamoodi edasi. Ma ei tea, kuhu aeg kaob või miks me nii kuradi laisad oleme.)
Millalgi suvel avastasime Selveri õhtuse poole hinnaga pagarileti, täpsemalt sealse brownie, mis maitseb hea. Ja siis oli hiljem alati nii, et oli jube isu, aga kui poodi jõudsime, oli otsas. Ja see üks õhtu, kui EI olnud otsas, olime teinud ise kodus oa-šokolaadikooki ehk suht sama asja. Ja nüüd reedel mul oli ka isu ja see oli olemas ja ma ostsin igaks juhuks kaks tükki, aga ma ostsin ka soolast kraami (tahaks midagi head, teate küll), mis oli palju maitsvam, nii et ma sõin ainult pool tükki browniet ja poolteist on siiamaani alles. Kaks päeva vana… Ja pärast kolmandat klaasi veini brownie isu eriti pole, aga samas mõtlen, et kui olemas on, võiks ju ikka süüa, enne kui halvaks läheb 😛
Abikaasa oli nädalavahetusel Tartus sõbra sünnipäeval ja muidu külas, nii et olime lastega omaette. Mida mina noil puhkudel ikka teen? Koristan nagu hull. No lihtsalt, sai Abikaasaga nädal tagasi üks tõsisem jutuajamine maha peetud, sest meil on siin kodune elu olnud… Tavapärasest probleemsem. Tõdesime, et miski ei tööta enam nii nagu peaks – lapsed on äkki kasvanud ise mõtlevateks olenditeks, mina ei jõua kõigi järelt koristada, Abikaasa ei jõua kõigile kokata. Otsustasime, et peame hakkama tegema kõike koos ja alustuseks tuleks maha pidada üks perekoosolek, KOOS lastega, kus arutada, milline võiks olla kellegi panus…
Noh, see koosolek on siiani pidamata, sest esmaspäeval me olime õhtul kõik trennis, teisipäeva ja kolmapäeva õhtul olin koolilapsevanema logistikast roppväsinud, neljapäeval hakkas juba looma, aga siis pidi Abikaasa oma perekonnale “korraks” külla minema ja jõudis tagasi sel ajal, kui lapsed magama minema hakkasid, reedel sõitis juba ära… Küll jõuab.
Igal juhul – ma leidsin, et oleks igati kohane nädalavahetust produktiivselt kasutada ja kodu korralikult ära kraamida. Ja siis arutada, kuidas selle korra hoidmist edaspidi jagada 🙂
(Söögitegemise koha pealt ma üritan jälle menüüd teha, olen seda ikka viis korda kindlasti üritanud ja üsna kähku feilinud, aga loll on järjekindel, eks… Võiks ju oma menüüd koostades pidada silma lasteaia ja kooli omi… Kõrgem pilotaaž, ma ütlen.)
Ühesõnaga… Koristasin katkematult, laupäeva hommikust kuni täna kella neljani. Arvuti oli terve nädalavahetuse täitsa kinni, isegi muusikat ei kuulanud – õhtul peale laste magama panemist alles tegin kaane lahti. Kohe täitsa uhke olin enda üle.
Eilset päeva alustasin sellega, et sundisin lapsi oma toa ära koristama. No leebelt, ise aitasin ka. Ja sõnelema pidi ikka ka veidi… Aga kõik oma asjad nad jälle ära sorteerisid ja kõik ebavajaliku ära viskasid, küürisime ja kraamisime, nüüd on ilus.
Mujal sättisin ka kõik ära, pesin põrandaid (kui ma enam üks hetk ei tunne, et iga põrandapesu eest peaks medali saama, siis peab mulle andma medali selle eest, et ma enam seda ei tunne :D), kuus masinatäit pesu (sh meie teki ja padjad, mis juba ammu pesemise järele karjusid)… No ühesõnaga, produktiivne oli.
Ja sõime lastega kõik korrad ilusasti koos laua ääres. Mis tähendas mõlemal päeval hilist hommikusööki, varast õhtusööki ja õhtust snäkki. Aga ikka palju värsket kraami ja… Ja ma olin NII UHKE, kui Poiss hakkas sööma minu salatit – rukola, spinat, tomat, oliiviõli ja palsamiäädikas. Ja ma olin NII UHKE, kui nad mõlemad sõid sushit, mis ma endale Maximast ostsin, ja neile maitses 😀 Siiani on sushi peale pigem nina kirtsutatud. Ja mõlema õhtusöögi ajaks panin ka lastele “suurte” noa ja kahvli ja üldse, nagu päris. Ma katsun juurutada seda korraliku söömise värki, noh. Kõik koos ja ilus laud ja… Vaatame, kaua vastu pean 😛
Ja täna õhtul käisime Abikaasaga tangot tantsimas, algajate kursuse esimene tund oli. Noh… Ütleme nii, et enne tango kui kaasaegne tants – mis oli VÄGA äge, aga ma tõsiselt olen täiesti saamatu igasuguste kavade õppimises… Ma olen seitsesada korda aeglasem kui teised ja ma ei jaganud ikka üldse matsu välja, nii et proovitunnist piisas, ma ei hakka ennast piinama 😀 Tangot ma loodetavasti suudan, seal on tempo aeglasem. Ehkki ma ei oska isegi korralikult seda asendit hoida, st partnerile… Nõjatuda. Aga me läheme homme praktiseerima, harjutamine tegevat ju meistriks.
Võiks ju olla midagi uut, millega ma päriselt suudan jätkata, mitte pärast ühte korda proovimist otsustada, et ma ikka ei viitsi…