Hoomamatu
Viimasel ajal on mul hommikuti lapsi lasteaeda viies nii sürreaalne tunne. Ok, ärgata on vahel raske, mõni virin või lahkarvamus vahel ikka ilmneb. Üldiselt aga – kõik on sujuv. Sõidame kohale, riietuvad ise, mina lihtsalt ootan… Viie minuti pärast mõlema rühma ukse pealt tere-head aega ja minek. Vahel on kellelegi lehvitada, tihti mitte.
Suureks on kasvanud… Ja ma mõtlen, et varsti ongi kõik. Plika lõpupidu on järgmisel nädalal. Lasteaed läheb puhkusele poolest juunist. Ja siis ei ole enam kahes rühmas käimist, pidevat sündmuste ja meilide sassi ajamist – kellel nüüd oligi pidu mis päeval, kellel millal väljasõit? Kui lasteaed jälle juulis tööle hakkab, läheb sinna ainult Poiss. Ja aasta pärast on suure tõenäosusega päriselt kõik.
Ma ei tea siiamaani, mis meie puhkustest saab, midagi pole paigas. Tuleb katta kuu aega nüüd juunis-juulis ja sealt edasi on Plika suve lõpuni kodus. Eks vanaemad aitavad… Oma võtme ja telefoni saab ta ilmselt juuli keskel, mitte septembris. Eks olegi viimane aeg iseseisvust harjutama hakata, siis on kooli alguseks valmis.
Üks ajastu hakkab läbi saama ja see on nii veider. Ma ei oska mitte kuidagi suhestuda.
Ja see õunapuu, millel pole kaks aastat olnud ühtki õuna ning mille me kavatsesime maha raiuda, on nüüd järsku meeletus õitemeres.
