Viimasest postitusest saadik on palju vett merre voolanud.
Oleks vaja nädalavahetus kuidagi mällu talletada, aga seekord pole ei sõnu ega ka pilte… Vähemalt mitte selliseid, mis sobiks avalikult jagamiseks. Või siiski, üks fragment kogu sellest hägust.
Ja üks lugu.
Õige, Mallut nägin ka. Üle aastate. Seekord pisut vähem rasedana kui eelmine kord.
Aga tõsiselt. Vahel lihtsalt on sellised juhtumised, millest ei kannata kirjutada. Las nad siis olla… Mälus.
Kuna ilm oli imeline, tundus igati kohane otsida üles paar geoepeituse aaret. Laenasin emalt auto ja pabistasin, et pole nii ammu sõitnud, lõpuks aga helistas Kaidi ja küsis, mis me teeme, tal on igav. Kasutasin juhust ja käsutasin ta meiega kaasa. Tema on hea autojuht 😀 Ja mina sain kõrvalistmel kohvitopsist veini juua 😀
Aga metsas oli NII MÕNUS. Ma ei tea, miks ma peaaegu kunagi metsas ei käi. Imeline oli, noh. Või siis rääkis minus vein. See võib ka olla.
Otsivad…
Esimene aare leitud!
Teist, eriti kiuslikku aaret otsides. Lõpuks hammustasime siiski läbi. Või noh, minust suuremat kasu polnud, ma rohkem vaatasin pealt 😀
Kevadine loomake 🙂
Õhtul saatsin külalised Tallinna poole teele ja olin ise väga produktiivne. Koristasin, tegin süüa, vannitasin lapsi… Ja kõik oli täiesti rahumeelne.
Ühesõnaga imeline nädalavahetus. Ehkki jällegi paras paralleelreaalsus. Ja nüüd ootab taas vaid argipäev…
Kui Abikaasa läheb nädalavahetuseks kodust ära ja ei taha igavusest hulluks minna, tuleb sõbrad külla kutsuda.
Õhtusöök kahes vahetuses. Nagu viisakas on, siis lapsed enne. Kõik sõid pulkadega 😀
Mõtlesime mängida Scrabble’it ainult roppude sõnadega. Ei õnnestunud. Küll aga oli see konkurentsitult ajaloo kõige s*temate tähekombinatsioonidega mäng. Nii et kui roppused ei läinud läbi, siis niisama rõvedusi tuli küllaga. Õnneks ei viitsinud keegi mängulauda õhtul koristama hakata, nii sai hommikul isegi klõps tehtud:
Muu hommikusöögikraam sai eelmisel õhtul soetatud, aga munad, mis tavaliselt tulevad OTTilt või erinevatelt tuttavatelt talunikelt, ei olnud meeles… Seega pidi kodulähedasest poest võtma selle, mis valikus oli:
Tervislik hommikusöök kaheksale:
Kui kõik see kraam ükskord valmis sai, põgenesid lapsevanemad üksteise järel peekonisuitsusest ja lärmavaid lapsi täis köögist õue vaikuse ja värske õhu kätte, kus oli ühtlasi esimest korda tõeliselt soe ja kevadine ilm. Kuna lapsed pärast kakaotasside tühjendamist köögist kadusid ja söögi vastu huvi üles ei näidanud, oli ühine otsus enda söök vaikselt välja smuugeldada, et veel rahu ja vaikust nautida. Õnnestus!
To be continued…
Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.
Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.
Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.
Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.
Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva 😀 Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.
Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta 😀
Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…
Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi 🙂