Viimasest postitusest saadik on palju vett merre voolanud.
Oleks vaja nädalavahetus kuidagi mällu talletada, aga seekord pole ei sõnu ega ka pilte… Vähemalt mitte selliseid, mis sobiks avalikult jagamiseks. Või siiski, üks fragment kogu sellest hägust.
Ja üks lugu.
Õige, Mallut nägin ka. Üle aastate. Seekord pisut vähem rasedana kui eelmine kord.
Aga tõsiselt. Vahel lihtsalt on sellised juhtumised, millest ei kannata kirjutada. Las nad siis olla… Mälus.
Ma mõtlesin ennist, et teen veits nalja, aga tundub, et ajastus osutus valeks. 🙁
Loodan, et kõik on korras või saab korda. Pai!
Oh, vabandada pole küll vaja – ma lihtsalt olengi väga laisk blogija ja antud juhul ei pannud tähele, et mul on siin posu kommentaare, eile õhtul kirjutasin lõpuks sellepärast, et nõuti… Ja täna hommikul nüüd avastasin kõik kommentaarid ka.
Elu on segane küll, aga noh… Vähemalt ei hakka igav 😀 Kuidas ma tahaks kirjutada rohkem, aga no ei saa 😀
Sa oled kuidagi krüptiline viimasel ajal.
Kõlab armumise moodi. Või pereheitmise. Või minnalaskmise moodi.
Ei pruugi olla ükski neist, aga mulle kõlab nii. Tuttavad noodid enda kunagisest segapudrust, sellepärast.
Ja võimalik, et see on lihtsalt kevad, mis hinges heliseb. Sa, Tikker, oled ju nii noor veel. 🙂