Author name: Tikker

Pühapäevane

Olen ainult nädala tööl käinud ja juba ärkan ka pühapäeva hommikul ilma igasuguse kellata 7.30 – hoolimata sellest, et lugesin eile kella üheni raamatut.

Lapsed ärkasid suht sama vara. Soovisid vaadata multikat, mis oli vaid minu arvutis, samas kui vaatama pidid nad seda Abikaasa arvutist. Otse loomulikult ei suutnud ma majapidamisest üles leida ühtki mälupulka. Lõpuks kasutasin selle asemel oma e-lugerit 😀 Mingit võrku arvutite vahel pole keegi suutnud üles seada. Bluetooth peaks kah võimalus olema, aga ma pole seda kunagi kasutanud. See selleks – sai ka ilma.

Nädal oli tihe. Õeke oli perega terve nädala siin, lahkusid eile õhtul. Nii et päeval töö, õhtul seltsielu.

Neljapäeval oli suguvõsa kokkutulek. Algne plaan oli võtta reede vabaks ja jääda kauemaks Tartusse. Kuna me aga oma autoga minna ei saanud, jaotasime perekonna lõpuks kahe auto vabade kohtade vahel ning tulime koos nendega samal õhtul tagasi. See tähendas ühtlasi, et ehkki esialgne plaan oli jõuda kella neljaks Tartu lähedale, jõudsin kell kaksteist Tartusse ja pidin veetma paar tunnikest, kuni mu autojuht omi asju ajas. Õnneks oli Kessu täiesti plaanivaba, nii et läksime lastega talle külla ja veetsime need tunnid ülimalt meeldivalt – grillides ja jutustades. Lapsed mängisid nii kenasti koos, et neid polnud suurema osa ajast näha ega kuulda. Võrratu!

Õhtupoolikul väisasime lühidalt Karijärve külapäeva, kus osa sugulastest tegevad olid – väga äge üritus. Me ei oodanud sellest midagi ja läksime lihtsalt kohale, aga no tõesti mõnus oli.

Suguvõsa kokkutulek ise jäi tänu päevaste ürituste rohkusele lühidaks. Samuti tuli välja, et kommunikatsioonierrorite tõttu osad onulapsed üritusest ei teadnudki… Mina korralduspoole peal tegev ei olnud, seega ei osanud midagi kahtlustada. Noh, tore oli näha neidki, kes tulid – mis siis, et lühidalt. Üks onupoeg, keda ma mäletasin kümneaastase poisiklutina, oli äkitselt sirgunud minust pikemaks väga asjalikuks inimeseks. Küll see aeg ikka lendab 🙂

Neljapäevaõhtune tagasisõit andis võimaluse reedel siiski tööle minna – hea oli, mul on palju teha.

Eile oli ääretult intensiivne päev, mis kahjuks lõppes äärmiselt ebameeldivalt. Pärast hommikusi vaidlusi tundus, et kõik sujub kenasti, aga õhtul läks asi nii inetuks, et siiamaani on kurb ja häbi.

Kui õeke oli teele saadetud ja Poiss rühmakaaslase sünnipäevalt ära toodud, veetsin ülejäänud õhtu meeleheitlikult koristades. Kui ma olen kurb või vihane, siis ma tihti kasutan koristamist nö auru välja laskmiseks. Mul oli plaanis suuremad korrastustööd tänaseks jätta, aga kuna oli vaja eile end välja elada, sorteerisin lastetoas mänguasju, pühkisin põrandaid ja tegin kõike muud, mida olin terve nädala edasi lükanud, sest seltskond, kes siit kogu aeg läbi käis, oli liiga suur, et kodu jooksvalt korras hoida. St jah, kööki enam-vähem, aga just laste asjad ja põrandad, mis olid pidevalt täis vett ja koerakarvu…

Koristasin üle kolme tunni – alustasin enne üheksat, lõpetasin peale keskkööd.

Täna hommikul oli võrratult mõnus korras kodus ärgata. Küürimist vajab see muidugi endiselt igast otsast, aga vähemalt on kõik asjad omal kohal ja põrandad lahtisest sodist puhastatud. Korral on minu jaoks täiesti teraapiline mõju. See on ääretult rahustav.

Tervise poole pealt on kehvad lood. Plika kurtis tegelikult valusat neelamist juba eile, kui mitte üleeile (reedel tõime ta pealegi lasteaiast ära väikese palavikuga, laupäeva hommikuks oli terve ja rõõmus nagu muiste). Lapsed käisid eile rannas ja möllasid kogu aja vees, seal võisid külmetuda. Mina ei märganud Poisile õhtul järele minnes lühikesele suvekleidile midagi peale visata, aga õhtul kell pool üheksa polnud väljas enam teps mitte soe. Tundsin juba eile hilisõhtul, et kurk veidi valutab – olin liiga väsinud, et midagi ette võtta, lootsin, et läheb ehk ise üle. Täna ärkasin aga väga põhjaliku ja vastiku valuga. Plikal on ka kurk veidi punane, Poisil on lihtsalt köha. Mina kuristasin soolaveega, Plika ei taha. Panin köhatee tõmbama, joodan neile seda koos meega sisse. Hoiame jalad soojas ja õhtul teeb ehk Poisile jalavanni sinepipulbriga. Auru võiks vist ka teha… Üldse ei tahaks lapsi lasteaiast koju jätta… Ehk saame täna rahulikult võttes homseks terveks. Näis.

Jälle algab kõik, algab uuesti…

…kõik on jälle nii, nagu ennegi… ♫ (viisi kuula siit)

Üksjagu raske oli pärast kolmenädalast puhkust ennast töö ja lasteaia lainele sättida – nii minul kui lastel. Viimaste puhkus oli ju suisa kuu aega, sai kauem üleval olla ja pikalt magada…

Esmaspäeva hommikul ärkasin väsinult, aga vähemalt enne äratuskella. Jõudsin koristada, nõusid pesta ja pesu pesema panna, suutsin kannatliku ja aeglase lähenemise tulemusena isegi lapsed ilma kisata voodist välja saada, pakkisin kokku sada ja üks lasteaiaks vajalikku asja ning kihutasime üsna viimasel minutil uksest välja. Esimese lasteaiapäeva puhul lillede viimise komme tuli otse loomulikult meelde alles poolel teel lasteaeda, mil polnud enam midagi teha. Aasta ema, taas kord.

Õnneks jäid lapse aeda rõõmsalt – Poisil olid kaasas kommid, et sünnipäeva puhul rühmakaaslasi kostitada, lisaks on nende rühmas esmaspäeval mänguasjapäev ja kuna rühmad on veel kaks nädalat koos, kasutas Plika juhust ja võttis ka mänguasja kaasa (neil oli vanasti neljapäev mänguasjapäev, aga see lõpetati miskipärast ära) – oma uue Frozeni taskulambi, mille ta Weekend Festivali ajal õuest kokku korjatud taara eest saadud rahaga ostis 😀

Tööl oli ütlemata mõnus. Puhata oli küll ka mõnus, aga ma NII armastan oma tööd. Puhkusejärgselt oli tegemisi muidugi meeletult, nii et tööpäeva lõpetasin eile alles kell kaheksa. Noh, ikka juhtub.

Koju jõudes suutsin vaid süüa ja lapsed magama panna, siis ronisin voodisse, lugesin läbi ammu alustatud raamatu ja keerasin veidi peale ühtteist magama.

Tänane hommik läks üsna ladusalt – lapsed said kenasti üles ja aeda viidud, tagasi tulles sain rahulikult hommikust süüa ja õekesega jutustada, tööle jõudsin ka enne kümmet. Kõige põletavama ehk tellimused sai eilsega kaelast ära, nii et kasutasin üle pika aja võimalust veidi riiuleid ümber sättida, mis värskendust vajasid, seejärel veetsin õhtu graafikus näpuga järge ajades ja töötunde arvestades. Ühesõnaga jällegi – suurepärane tööpäev. Jumalik töö 🙂

Õhtul käisime lastega Maximas Poisile sünnipäevaks kingitud raha kulutamas. Avastasin, et kõik laste riided ja jalatsid on -40% – ometigi sattusin sellele soodustusele peale õigel ajal ehk nädala esimesel päeval, mil valik on veidikenegi parem. Ostsin Plikale jahedaks ajaks seitse paari sukkpükse (üks paar maksis €3.49 €2.09) ja viis paari aluspükse (€4.99 €2.99), Poisile bokserid (€2.39 €1.43), pidžaama (€6.79 €4.07) ja Ninja Turtles botased (€16.99 €10.19). Kõik pildil olev kraam kokku €33.31 – pole paha!

2015-08-18 20.37.46

Plikale oleks hädasti botaseid vaja, aga talle polnud midagi sobivat. Poisile oleks vaja veel aluspesu, aga tema suuruses bokserite valik oli Maximas kasin ja tavalisi aluspükse ei taha. Lindexi omad on kenad, aga rõvekallid, peaks vist näiteks Magaziinist vaatama, äkki leiaks sealt midagi vastuvõetava hinnaga… Samuti on Poisile vaja sokke, mida ma lihtsalt unustasin vaadata, aga eks jõuab veel – ja kui midagi sobivat pole, siis need võin vabalt ka Jyskist osta – seal on viis paari täitsa normaalse kvaliteediga ja välimusega sokke €3.99, samas kui näiteks Jyski sukkpüksid on mu meelest pigem kehvad ja lähevad kiirelt läbi, nii et neid sealt osta ei taha.

Poisile oleks veel tegelikult vaja ka lühikeste käistega pluuse ja põlvpükse ning Plikale pikkade käistega pluuse, aga noh, midagi on ka ja see ei põle, suvi saab ka varsti läbi… Ööriideid, aluspesu ja sukki-sokke olen ma harjunud lastele poest ostma, aga neile ülejäänud riiete ja jalatsite ostmine on mu jaoks õudusunenägu, sestap üritan hakkama saada nende varudega, mis meile on pärandatud.

Ja ongi kell üksteist, lähen ära magama. Ehk on siis homme hommikul ärkamine natukenegi kergem…

Nädalavahetus, vol 2

Puhkus läks jaburalt. Plaanitud oli kaks nädalat, mis möödusid väga vaikselt, plaanimatult lisandus kolmas nädal, mis oli tegemisi nii täis, et ei tea, kuidas seda kõike veel töö kõrvalt oleks jõudma pidanud.

Reedel jõudis kohale õeke oma perega. Pargivad nüüd nädalakese haagissuvilaga meie maja ees ja varastavad meie elektrit… Nagu tavaliselt 😛

Nädalalõpp oli eriti intensiivne – üks üritus teise otsa, seltsielu hommikust õhtuni.

Laupäeval pidasime Poisi sünnipäeva. Varem töötas täiesti eduliselt see, et kutsusin lapsed kokku ja lasin neil mängida. Aga nüüd, krt, on vist liiga suureks kasvanud, äkki on vaja organiseeritud tegevust. Kuna ilm oli soe, lasin kähku Abikaasal poest kuus veepüstolit tuua, ülejäänud pidu möödus juba väga lõbusalt. Vahepeal peitsime veel Birgiti soovitusel aeda ära hunniku komme, et lapsed neid otsida saaks. Ühesõnaga lõppkokkuvõttes võib peo lugeda kordaläinuks, aga mina sebisin terve päeva ringi ja suhelda väga ei jõudnud. Alles õhtul sai hinge tõmmata.

Pühapäeval tulid kokku töökaaslased kõigist linnadest ja pidasime mu aias kollektiivpiknikku. Seda ette valmistades läks kõik järjest nii metsa, kui minna sai, aga lõppkokkuvõttes sai kõik kenasti tehtud ja üritus oli meeleolukas.

Kui ülejäänud kolleegid ära saadetud, läksime Liisi ja Paavo pesakonnaga geopeituse aaret otsima. Peale aarde leidsime ka muud huvitavat:

2015-08-16 18.56.32

2015-08-16 18.56.38

2015-08-16 18.56.43

Jalutuskäik viie lapsega oli muidugi meeleolukas, muuseas sai jalgupidi merevette minemisest sujuvalt üks ootamatult märg ettevõtmine. Oi seda kisa siis, kui hiljem tuli nende märgade riietega koju minna ja ilm ei olnud sel õhtusel ajal enam teps mitte nii soe 😛

2015-08-16 19.26.14

2015-08-16 19.26.28

2015-08-16 19.27.00

Kodus panime külmunud lapsed teki alla sooja ja mõneks ajaks oli õnnis vaikus. Kes luges raamatut…

2015-08-16 19.58.26

…kes mängis…

2015-08-16 19.59.16

…kes meisterdas sooje võileibu:

2015-08-16 19.59.59

Kui viimased külalised olid lõpuks koduteele saadetud, sai veel õekese ja tema mehega kaarte mängitud – no seda oleme muidugi pea iga õhtu teinud. Aga laupäeva õhtust saati planeeritud maasika daiquirid, mille jaoks rumm ja laimid külmkapis ootavad, on siiani tegemata, sest õhtuti keegi lihtsalt ei jaksa… Homme ehk – siis vähemalt see hea, et järgmisel päeval pole vaja tööle minna.

Pildikesi igapäevaelust

Karjuv arbuus:

2015-08-13 18.51.10

Väike raamatukoi:

2015-08-13 17.22.42

Täna oli viimane rahulik puhkusepäev. Peale kahe masinatäie pesu pesemist ja veidikese tööasjade ma mitte miskit asjalikku ei teinudki. Lugesin raamatut, mängisin Legodega, sorteerisin fotosid 🙂

Homme tuleb õekese pere, nädalavahetus on täis võõrustamist, esmaspäevast tööle.

PS. Augustis on juba 21 postitust ja kuu pole veel poole pealegi jõudnud! Selle aasta rekord – jaanuari 20 postitust – on juba ületatud. Pole midagi öelda, pikk ja seltsielu poolest kasin puhkus mõjub blogimisele äärmiselt turgutavalt 😛

Scroll to Top