Laias laastus vÔiks öelda, et ma olen otsinud tööd alates suvest 2011.
Oli selge, et ma ei taha jĂ€tkata senist “karjÀÀri” klienditeenindajana leti taga, kui tegu polnuks just mingi spetsiifilise eriti meeldiva kohaga nagu ökopood vms. MĂ”tlesin, et ideaalne töö oleks minu jaoks kontoritöö – absoluutselt ĂŒkskĂ”ik milline, mis tundub endale huvitav, kuhu ma oma oskuste poolest sobin, kui keegi vaid annaks vĂ”imaluse ennast tĂ”estada ja Ă”ppida töö kĂ€igus. Lisakriteeriumid – et oleks miskitviisi seotud rohelise mĂ”tteviisiga (ehkki oli teada, et selliseid mulle sobivaid kohti PĂ€rnus praktiliselt pole) ning vĂ”iks asuda kodule vĂ”imalikult lĂ€hedal (et ei peaks sĂ”itma bussiga, vaid saaks tööl kĂ€ia jala vĂ”i rattaga). No ja muidugi see, et palk poleks pĂ€ris miinimum – oli teatud summa, mida ma viimati Eestis töötades teenisin ning sellest vĂ€hemaga oleks olnud raske leppida. Samas oli muidugi tĂ”enĂ€oline, et pean seda tegema, kuna see summa, ehkki niigi pigem vĂ€ike, polnud kaugeltki miinimum, vahepeal oli olnud masu, PĂ€rnu palkasid pole mĂ”tet Tallinna omadega vĂ”rrelda, olin olnud tööturult pikalt eemal ning oli tĂ”enĂ€oline, et alustan tĂ€iesti uues valdkonnas, kus senised kogemused puuduvad.
Alguses vaatasin lihtsalt kuulutusi, et ennast kurssi viia, mida pakutakse. Mitte midagi, mis oleks mulle sobinud đ Pool aastat hoidsin pakkumistel pidevalt silma peal ja esimese, mis tĂ”eliselt kĂ”rvu liigutama pani, leidsin alles 2012. aasta jaanuaris. Sellel konkursil ei pÀÀsenud ma mĂ€letatavasti isegi vestlusele, sest kuulutus otsis assistenti, kellelt ei nĂ”utud erialast kogemust, kandideeris aga nii palju kogenuid, et lĂ”puks valitigi vaid nende seast. KĂŒll aga ajendas see tööpakkumine mind autokooli minema ning selle otsusega olen ma ÀÀretult rahul. Siiamaani tundub uskumatu, et oskan autoga sĂ”ita.
Leidsin eelmisel kevadel veel ĂŒhe kuulutuse, mis tundus nĂ”udmiste poolest mulle ideaalselt sobivat – kandideerisin ning kĂ€isin ka vestlusel. CV saatjaid oli saja ringis, vestlusele sai viisteist, nii et isegi esimese sĂ”ela lĂ€bimine oli pĂ€ris tubli saavutus. Ehkki vestlus lĂ€ks igati hĂ€sti, sai mulle selle kĂ€igus selgeks, et töö oleks ilmselt huvitav vaid nii kaua, kuni alles sisse elan ja Ă”pin. Edasi oleks olnud ĂŒsnagi rutiinne vĂ€rk ning tĂ”enĂ€oliselt oleksin ĂŒsna kiirelt tĂŒdinenud. Samuti asus töökoht Vana-PĂ€rnus ning ehkki PĂ€rnu on tegelikult nii vĂ€ike, et igale poole saab rattaga, polnud nii kaugel töötamine mulle sugugi mokka mööda – eelistasin kesklinna vĂ”i Mai kanti ja kĂ”ike, mis sinna vahele jÀÀb.
ĂhesĂ”naga ma oleksin selle töö kindlasti vastu vĂ”tnud, aga polnud just ĂŒlearu kurb, kui ma siiski valituks ei osutunud.
Mingil hetkel selgus, et Poisile ma tolleks sĂŒgiseks aiakohta ei saanud ning ehkki nii minu kui Abikaasa ema olid nĂ”us vĂ”imalusel aitama, oli neil siiski ka oma elu ja töö, seega minu tĂ€iskohaga tööle minek olnuks liiga keeruline. Sellest tulenevalt kaalusin vĂ”imalikke variante, mida saaks teha kodust ja/vĂ”i osalise ajaga ning kirjutasin ise paari kohta ja pakkusin ennast tööle – ĂŒks koht oli kirjutamise, teine kindlustuse vallas. Kummastki kohast ei vaevutud isegi vastama.
Kuna Abikaasa polnud endale ka tasuvamat tööd leidnud ning pĂ€rast vanemahĂŒvitise lĂ”ppemist oleks sÀÀste Ă€ra elamiseks jagunud vaid paariks kuuks, tekkis mĂ”neks ajaks vĂ€lismaale suundumise idee, mis pÀÀdis Norrasse kolimisega.
Ja seal me siis olime ligi pool aastat, kuni sel kevadel juhtus jĂ€rjest mitu asja, mis panid mĂ”tlema Eestisse tagasi tulemisele. Olulisemad olid muidugi esiteks see, et Abikaasa töö Ă€hvardas otsa saada (jĂ€tkus aga lĂ”puks tĂ€pselt samamoodi) ning teiseks see, et inimene, kes meie kodus elas, leidis endale pĂ€ris oma kodu ning kolis seetĂ”ttu plaanitust tunduvalt varem vĂ€lja. Tagasi kolimise idee oligi idanema pandud ning kolmandaks ajendiks sai ĂŒks tĂ€iesti teistel teemadel alanud vestlus armsa kursaĂ”ega, kelle kĂ€est ma sain enda jaoks vĂ€ga olulist infot, tĂ€nu millele teadsin korraga tĂ€pselt, KUS ma töötada tahaksin.
Nii et kui ma sain aprilli lĂ”pus kinnituse, et PĂ€rnu lasteaiakohad on alates sĂŒgisest olemas, saatsin mais CV oma tulevasele ĂŒlemusele ning kirjutasin, kui vĂ€ga ma tahaks tema juures töötada. Kuna PĂ€rnus tundub kĂ”ik kĂ€ivat tutvuste kaudu, tuvastasin ma rÔÔmuga isegi ĂŒhise tutvuse, minu suureks ĂŒllatuseks ei lĂ€inud seda aga vaja – sain vastuse, et kui ma Eestisse jĂ”uan, siis vĂ”tku ma ĂŒhendust ja vestleme.
Kuna tolles asutuses oli ÀÀretult kiire periood, jĂ€i kĂ”ik jĂ€rgnev venima. Vestlusele, mis oli alguses plaanis pigem juunis vĂ”i juulis, jĂ”udsin alles augusti lĂ”pus ning töö, mis pidi algama septembris, algas minu puhul alles novembri teises pooles. Kui jĂ€tta kĂ”rvale aeg-ajalt muretsemine, ega taoline venimine kuidagi pahaendeline pole, sobis hilisem alustamine mulle suurepĂ€raselt – sain nautida viimast vaba suve ning lĂ”petada sĂŒgisel plaanitust tunduvalt pikemaks veninud remonti.
Ja nĂŒĂŒd ma siis lĂ”petasingi edukalt esimese töönĂ€dala ning olen vaimustuses. Mul tĂ”epoolest ongi tĂ€pselt selline töö, millest ma kogu aeg unistasin. Kandideerisin enda meelest ĂŒhele kohale, aga mulle pakuti hoopis teist – kuhu ma poleks elu sees osanud ise CV-d saata, aga mille jaoks mul on olemas eeldused, lisaks huvi ja Ă”ppimistahe. Hetkel on mu ametinimetus ĂŒks, aga esialgsed ĂŒlesanded sellest laiemad – just sellised, mida ma juba praegu oskan ning naudin. HĂ€sti palju ise mĂ”tlemist ja uurimist, tööd arvutite ja tehnikaga. Kontoritöö, paindlik tööaeg, toredad kolleegid, seotus rohelise eluviisiga – kĂ”ik on olemas. Isegi pool kohta, millest ma pĂ€rast eelmist kevadet ei julgenud isegi mitte unistada, sest selliseid kohti praktiliselt pole. Ja palganumber selle poole koha kohta on ka tĂ€itsa okei.
Muidugi saan ma endale seda poole koha luksust lubada ainult tĂ€nu sellele, et Abikaasa praegu Norras rĂŒgab. Mu esialgne tööleping on tĂ€htajaline, mai lĂ”puni. Siis vaatame uuesti ĂŒle, kuidas mu oskused ja tĂ¶Ă¶ĂŒlesanded selleks hetkeks on, kuidas koormus sobib jne. Kui ma tublilt tööd teen ja ennast tĂ”estan, on vĂ”imalus pikemas perspektiivis ka tĂ€iskohaga jĂ€tkata.
Ma vaatasin Eestisse jĂ”udnuna pidevalt ka teisi töökuulutusi, olin alates juulist töötukassas arvel ja puha, aga ei leidnud tĂ”esti mitte kui midagi. See oli ainus koht, kus ma tĂ”esti tahtsin töötada ja sinna ma ka sain. Ilma igasuguste tutvusteta, puhtalt tĂ€nu sellele, et ma ise kirjutasin ja pakkusin ennast – juba mitu kuud enne seda, kui reaalsed konkursid algasid.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kĂ”ik see, millest ma unistasin, tĂ”epoolest saigi tĂ”eks. Ehk on vara hĂ”isata, olen ju ainult kolm pĂ€eva tööl kĂ€inud ja ei tea veel Ă”ieti mitte millestki mitte midagi. Aga mul on tĂ”esti NII tugev tunne, et ma olen Ă”iges kohas ja teen Ă”iget asja. MĂ”tted juba lendavad, kuidas ja mida kĂ”ike vĂ”iks teha, muudkui mĂ€rgin ĂŒles kĂ”ike, mida kuskilt uurida, mida kellelt kĂŒsida… VĂ”rratu tunne. Ma loodan, et see kĂ”ik jĂ€tkub samas vaimus.
Nii et jah… Töökuulutusi hakkasin vaatama suvel 2011. Tööle minna tahtsin alguses juba kevadel 2012, seda aga puhtalt rahalistel pĂ”hjustel – ideaalis oleksin soovinud panna Poisi lasteaeda alles kolmeselt. Ning see kĂ”ik saigi tĂ”eks. Otsisin varem tööd, aga lihtsalt ei leidnud midagi. Sain suurepĂ€rase kogemuse elades vĂ€lismaal tĂ€iesti vÔÔras keelekeskkonnas, lisaks nĂŒĂŒd siis ka kaugsuhte kogemus – kuni ei proovi, seni ju ei tea. JĂ€lle olen targem ja mĂ”istan ka teisi paremini. NĂŒĂŒd kĂ€ivad lapsed lasteaias ja mul Ă”nnestus leida uskumatult Ă”ige töö – see vĂ”imalus tekkis just nĂŒĂŒd, just praegu ja just siin. Varem poleks seda olnud, tulevikus sellisel kombel ka mitte. Just praegu on mul vĂ”imalus olla osaline ĂŒhes ÀÀretult pĂ”nevas arengus.
Ajaga loksuvad kÔik asjad ise paika ja mÔtte jÔud on suur. JÀlle sain sellele kinnitust.
Ăksikasjalikumalt ma oma praegusest töökohast rÀÀkida ei kavatse, vĂ€hemalt mitte niipea. Sedagi postitust plaanisin esialgu kirjutada alles hiljem, nĂ€iteks paari nĂ€dala vĂ”i isegi kuu pĂ€rast. Kuna kommentaaris aga paluti, et oma tööotsingutest lĂ€hemalt rÀÀgiksin ning positiivne emotsioon on juba praegu nii suur, siis mĂ”tlesin, et miks mitte. Loodan, et nĂŒĂŒd midagi Ă€ra ei sĂ”nunud đ