Author name: Tikker

Üheksas päev. Mis kuradi haigus see selline on, ah? Kui palavik on, on stabiilselt kõrge – ikka nii 39 ja peale. Mõni päev jääb selle eest täiesti lambist vahele. Muster siiani selline, et üks päev oli, järgmine mitte, siis kaks päeva oli, üks päev mitte, kaks oli, üks mitte, nüüd jälle… Ehk siis üheksast päevast polnud palavikku teisel, viiendal ja kaheksandal. IGA jumala kord lootsin, et ehk NÜÜD jääbki nii. Seni on aga tagasi tulnud.

Arst ütles, et kui nädala alguseks terve pole, tulge uuesti. No issand, kuidas ei viitsi. See laste riidesse toppimine ja linna sõitmine ja elavas järjekorras ootamine… Abikaasal on täna tööpäev kah, nii et homme peaks ta ennast korralikult välja magama. Samas see koht tehakse kell neli lahti, eks saab enne magada ja siis minna… MIKS see palavik ei võiks juba lõplikult kaduda?

Küünlad vist enam ka nii hästi ei aita või ma lihtsalt ei kraadi piisavalt tihti. Palusin Abikaasal teise toimeainega siirupit tuua, mida vajadusel küünaldega paralleelselt anda saaks, aga ta tõi kogemata paratsetamooliga, nii et see tuleb nüüd ümber vahetada, pole veel jõudnud.

Plikal mu meelest palavikku pole (kuna ta pole eriti kuum, siis ma ei viitsi kraadida ka), aga ta on ikkagi terve päeva maganud. Eks organism teab, mida vaja on, magamine on väga hea. Aga mis tal siis viga?

Rõve köha on mõlemal. Abikaasa tõi köharohtu ka – see on lahtisele köhale. Meile TUNDUS, et köha on lahtine, nüüd ma enam ei tea. Ei ole ju võimalik, et lahtine köha muutub tagasi kinniseks? Aga kui anda kinnise köhaga lahtise köha jaoks mõeldud rohtu, pole sellest ju ka mingit tolku… Blah. Mitte et ma ei vihkaks igasuguseid rohtusid üleüldiselt. No Plikale võiks nüüd lõpuks sinepipulbriga jalavanni teha (või sinepiplaastri talla alla panna, nagu soovitati), hanerasvaga määrida kah – ma võtan seda kõike juba ammu ette, aga palavik tuleb alati tagasi enne, kui tegudeni jõuan. Auru ei taha kumbki sisse hingata ja palaviku tõttu pole ma miskit muud tarka välja mõelnud.

No aga mis pagan see siis on? Poisi vereproov oli ju neljapäeval korras. Kopsud olid korras, kõrvad olid korras, kurk oli korras… Aga palavik, raisk, ära ei lähe.

Enda motivatsioon on täielik null. Aeg-ajalt võtan ennast nii palju kokku, et nõud ära pesta ja veidi koristada, muidu passin niisama. Magada öösiti normaalselt ei saa, kügelen Poisi kõrval diivanil, et vajadusel lähedal olla. Unistan segamatust pikast unest oma voodis… Praegu magan seal, kus juhtub ja millal juhtub.

Ja teate, KUI kõrini mul blogis virisemisest on… See on juba täiesti mu põhimõtete vastane. Pole sel aastal muud teinudki, kui virisenud. Aga välja elada on ennast ka kuskil vaja 😛 Nii ma siis ikka vahel virisen.

Oleks, OLEKS, et sellele virinale nüüd lõpp tuleks, eks 😛 Kadugu haigus siit majast kaugele!