Ema ja tema mees maandusid eile kell kaks. Koju jõudsid nad küll mitu tundi hiljem, sest Abikaasa ei jõudnud enne lennujaama minekut poodidest läbi käia (oli vaja süüa ja voodipesu osta :D), niisiis tuli seda pärast teha. Meie lastega närisime küüsi ja ootasime kannatamatult.
Igatahes – absoluutselt imeline. Saab lõputult jutustada (ma olen ju harjunud emaga igapäevaselt lobisema, viimased kolm kuud pole seda eriti teha saanud), lapsed on rõngas, sest keegi kogu aeg tegeleb nendega, no ja kõigele lisaks muidugi kõik see hää ja parem kraam, nagu jälle oleks jõulud 😛 Suitsuvorsti ja -sinki ja mett ja šokolaadi ja… Lastele hunnik värviraamatuid, uued vildikad, Plika sai imearmsa põlle, Poiss eriti ägeda traktori… RISTSÕNA! Ah, ja sada asja veel, ma ei jõua siin ette lugeda.
Pilti pole üldse jõudnud teha, aga küll ma teen. Üks pilt siiski on. Sain eile õhtul lõpuks pusle kokku. Kaks tükki oli puudu, kuradi kurat. Nüüd tuleb sinna poodi tagasi minna ja vaadata, kas mõni neist peotäiest tükkidest, mis lahtiselt riiulil oli, võiks minu omale sobida. Lootus on endiselt!
Igatahes, viimati jäi kirjutamisse pikk vahe ja ega nüüd ka ei tea, millal jälle jõuan – kui seltsielu nautimisest aega üle jääb. Tegelikult õhtuti ma istun ikka üksi üleval, kuniks Abikaasa tööle saadetud, seega kirjutamise aega peaks jaguma. Iseasi, kuidas viitsimisega on 😛
Kuulmiseni!