Author name: Tikker

Kui jooksvalt asju kirja ei pane…

…siis avastad novembrikuus, et poole aasta raamatute kohta pole miskit muud infot kui Goodreads. Aga mulle nende statistikast ju ei piisa 😀 Mul on vaja kõik lugemise väljakutse Excelisse ka kirjutada (mis siis, et ma väljakutse osaleda ei jõudnud – Exceli statistika on parem kui Goodreadsi oma). Ja kõik kaanepildid arvutisse salvestada, et neist kuude kokkuvõtte kollaažid teha.

Nii et ma salvestasin arvutisse 35 pilti ja hakkasin Excelit täitma, aga… Kellaaeg on nii hiline, et lõpetada ma seda täna ei jaksa. Homme ehk? Või nädalavahetusel?

Neli raamatukogust laenutatud krimkat sain läbi, Viveca Sten on uus lemmik, saan nüüd kõik järgmised Sandhamni mõrvalood ka läbi lugeda, juhhei.

Alustasin täna viimast raamatukogu raamatut – “Suure rohepesu käsiraamat”. Vana ökomutina laenutasin suure huviga, aga see raamat on suht masendav – tahaks näha, kas midagi mu põhimõtetest alles ka jääb või lükatakse kõik teaduslikult ümber 😀 Eks ta minu jaoks pisut raske lugemine on, sest noh, ma olen ka see lihtne inimene, kes tahaks lihtsaid lahendusi, aga… Huvitav on ka 🙂 Muljetan pikemalt, kui läbi saan.

Raamat nr 69. Ja nr 70 on lugeris pooleli. 1,5 kuuga jõuan vast 30 raamatut veel läbi lugeda küll, kui pingutan 😛

Hilisõhtuseid kassipilte

Prioriteedid on ilmselgelt mujal. Kassikuhja all lugemine, kasside ja Kaaslase silitamine ning lastega jutustamine on kõik palju olulisemad vaba aja tegevused kul blogimine 🙂 Äkki nädalavahetusel on aega ja jaksu midagi sisulisemat kirjutada?

Lubasin endale, et ei osta enne koju mitte ühtki uut küünalt, kui imelikud küünlad, mis on aastaid sahtlis oma aega oodanud, saavad ära tarbitud. Näiteks oli seal pakk neid ülipeenikesi küünlaid – mäletate oma lapsepõlvest, kuidas päris küünlaid kuuse külge pandi? 😀 Kuidas kuused põlema ei läinud, küsin ma? 😀 Igatahes lähenesin asjale loominguliselt ja leidsin viisi nende ära kasutamiseks 😀

Aga üldiselt jah, mis muud, kui veel kassipilte 😀

Kodukontor

Olen reedest saati tõbine olnud. Ei miskit tõsist – algas öise kurguvaluga, mis pärast soolaveega kuristamist hommikuks kadunud oli, selle asemel aga väsimus ja paks pea, nii et suurt midagi teha ei jaksanud. Laupäeva hommikul tegin covid testi, mis oli negatiivne – võtsin paratsetamooli ja sõitsime Tallinnasse. Paratsetamool töötas ülihästi, enesetunne normaliseerus täiesti… Päeva peale aga tekkis köha ja pühapäeva õhtupoolikul pärast tunnipikkust vestlust autos kadus pool häält. Ja nii ta on jätkunud – selle mööndusega, et hääl oli eile õige tibake pühapäevast parem ja täna juba oluliselt parem, aga veel mitte päris korras. Köha tundub kinnine ja muutusteta. Jumala pikalt saan köhimata olla, aga vahelduva eduga käivad köhahood peal. Neelan igasugu taimseid kapsleid ja vitamiine, joon liitrite kaupa ingveri-sidruni ja köhateed. Tegin eile õhtul igaks juhuks teise covid testi, endiselt negatiivne (teste oli õnneks üks karp alles, mis kunagi lastele koolis jagati – kui poleks olnud, siis poleks neid nii palju teinud kah :D). Lõhna- ja maitsemeel on alles, kohv maitseb endiselt 😀 Enesetunne on muidu kobe. Aga… Tööle minna ikkagi ei julge, sest äkki nakatan kedagi ja seda häda pole ometi vaja. Parem köhin siis kodus. Ehkki see köha ei idane ega mädane ja ma ei tea, kui kaua ma peaks kodus olema niiviisi. Kolmapäev on näiteks jõusaalipäev ja sinna tahaks ikka minna 😀 Aga krt, vist oleks targem vahele jätta. Nädalavahetusel vast juba julgeb küll trenni minna.

Kodukontor on praeguseks harjumatu, aga kui tuleb olla, siis tuleb nautida. Saatsin täna lapsed tööle kooli 😀 ning nautisin rahu, vaikust ja üksindust. Olin tänulik Kaaslase poolt pliidi alla tehtud tule eest, tema eile toodud köhatee eest, tema Alexa värske home office seadistuse eest, mille aktiveerides soojuspump ka aeg-ajalt päeval töötab… Selle eest, et mu töö iseloom võimaldab kodus töötada. Üleüldse oma võrratu kodu ja kasside eest. Panin jõulutuled üles, sest nagu ühes varasemas postituses mainisin, november on meie peres nüüd ametlikult jõuluootuskuu – ja nii sai kodune kontor veel hubasem.

Cat content, once again

Mina täna varem, kui mul oli kavatsus blogida:

Ja nüüd, kus saaks, on kellaaeg juba selline, et tahaks ainult raamatut lugeda ja magama minna.

Ma ei imestaks, kui te saate siit nüüd novembri lõpuni igapäevaselt ainult kassipilte 😀 Pole midagi teha, kui kassid saboteerivad blogimist 😛

Kui muud ei jaksa, siis kasse ikka saab

No ikaldus selle blogimisega, nii mitu päeva pole jõudnud miskit asjalikku kirjutada. Reedel olin haige, eile Tallinnas, täna lihtsalt reisist väsinud.

Hakkasime eile Tallinnasse sõitma kell üks – koju jõudsime täna pool neli. Eile enne sõitu ei jõudnud kodus mitte midagi teha. Täna oli vaja kõik reisiasjad ära panna, nädalavahetuse kulud kirja panna, kolm masinatäit pesu pesta ja kuivatada… Nüüd on kell pea kümme, ise megaväsinud. Ei tule siit mingit sügavmõttelist juttu, taas kord.

Õnneks on mul lõppematu varu kassipilte. Nii et JOKK, tänane linnuke kirjas 😀

See on seeria umbes nädalatagusest ajast, kus Mustu ja Siimu kahekesi nunnult kõrvuti magasid. Mustu on algusest peale olnud Siimu suhtes kõige tõrksam ja pikalt vaid kähises kurjalt, kui Siim talle läheneda üritas… Nüüd suhtuvad üksteisesse üsna neutraalselt.

Scroll to Top