Kuna olen täna Tallinnas, siis telefonist pikka blogipostitust ei tule. Jagan lihtsalt rõõmu, et sain kätte armsa tuttava kirjutatud raamatu. Ma ise nädala sees Tallinnasse raamatuesitlusele ei jõudnud, aga palusin Liisil mulle ka üks raamat skoorida. Pühendusega ja puha. Kui homme tagasi koju jõuan, on ehk aega lugeda ka 🙂
Kuna olen tõbine ja väsinud, siis kirjutada miskit ei jaksa, aga et linnukese kirja saada, siis kassipilte jagub 🙂
Näe, areng – kõik kassid vaatavad kaamerasse. Ainult laud on mingit jama täis ja kompa pole kuigi hea. Eks proovib edasi 😀
Viimastel päevadel on teistes blogides olnud teemaks rõõmustamine ja tänulikkus. Ja sellest, et ehkki mõlemad on igapäevaselt väga olulised, ei saa nende vahele siiski võrdusmärki tõmmata.
Ma ei ole kusjuures kunagi varem seda erisust enda jaoks teadvustanud, olen tihti automaatselt kaks asja ühte patta pannud. Aga tõepoolest – need VÕIVAD kattuda, samas ei pruugi. Kõige rõõmustava eest saab kahtlemata olla tänulik. Aga tänulik saab olla ka asjade eest, mis otseselt ei rõõmusta 😛 Ja samas, kui olla siiralt tänulik ka asjade üle, mis ei rõõmusta, siis… Need võiks ju teoreetiliselt rõõmustavaks muutuda? 😀 See Pollyanna rõõmumäng, mäletate?
Aastal 2012, mil oma blogi Bloggerist WordPressi kolisin, jäi vanasse blogi tunnuslause: rõõm igapäevastest pisiasjadest.
Praeguse blogi tunnuslause on: naudi hetke.
Minu jaoks sama asi erinevas sõnastuses. Sest see on mulle tõesti oluline.
Ma ei oskagi näppu peale panna, mis vanusest alates ma olen selline, nagu ma hetkel olen… St, ma olen ilmselt terve elu olnud nagunii pigem positiivne. Aga see teadlik positiivsus ja igapäevaelu üle rõõmustamine on mingil määral ikkagi ka sisse harjutatud. Mul olid lihtsalt juba head eeldused – kel teistsugune taust ja iseloom, nende jaoks ei ole see sugugi nii lihtne.
Praeguseks on igapäevaelu pisiasjade üle rõõmustamine minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et ma ei pea sellele mõtlema, teen seda juba aastaid täiesti alateadlikult. Ja see on väga kasulik harjumus, mis aitab elu mõnusamalt elada.
Tänulikkus käib rõõmustamisega tihti käsikäes, aga selle puhul küll tunnen, et võiks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks harjutada jälle sisse igaõhtuse kombe panna kirja asjad, mille eest olen tänulik. Ma nimelt täiega usun seda teooriat, et mida rohkem tänulik olla, seda rohkem tõmbad oma ellu asju, mille eest tänulik olla. Neid päriselt toredaid asju.
Lisaks meeldib mulle väga, kui vähegi jaksu on, igasugustes nõmedates või noh – lihtsalt mitte nii toredates 😀 – olukordades otsida nüansse, mille üle ikkagi rõõmustada ja tänulik olla.
Praegusel aastaajal annab seda kenasti harrastada. Väljas on pime ja lögane, ilmselt on november paljude jaoks aasta nõmedaim kuu – aga seda mõnusam on nautida tuld pliidi all, põletada küünlaid, veeta aega kodustega, lugeda diivani peal raamatut, kass süles… Kuulata jõululaule – sest ma otsustasin sel aastal ametlikult jõuluootusega varem pihta hakata. Varasemalt on ikka olnud tunne, et novembris nagu veel ei tohiks – paslik oleks detsembrini oodata. Aga miks, kui kõigile meie pereliikmetele jõululaulud ja piparkoogid meeldivad? Siis tulebki juba novembris pihta hakata, saab seda mõnusat aega kauem nautida. Kuuse kavatsen kohe detsembri esimesel päeval tuua, et seda saaks ka võimalikult kaua nautida. Oh, ja muidugi elan ma jõulupuhkuse ootuses… Kaks kohustustevaba nädalat… Ok, läks pisut lappama 😀
Kuna pisiasjade üle rõõmustamine on minu loomulik igapäevane olek, on mul aga seda raskem päevadel, mil olen vähem maganud, väsinud, mõni nõme probleem on mõttes, mida ei oska lahendada – siis on rõõmutu olek eriti häiriv. Teoreetiliselt ma väga hästi tean, et just neil päevil tuleb olla enda vastu ERITI leebe ja lahke. Ja MITTE oma tusatuju teiste peale välja valada. Aga paratamatult ärritun noil päevil kõige peale poole kergemini ja nii on nähvamised kerged tulema. Vähemalt nii palju ma oskan ja suudan, et pärast nähvamist ma teadvustan ära, mis juhtus ja vabandan inimese ees, kellega ebaõiglaselt käitusin. Abiks seegi. Aga eesmärk on ikkagi mitte nähvata.
Lõpetuseks aga seeria teemal “kuidas pildistada korraga nelja kassi”. Ma ei anna alla – ükskord saan ka sellise pildi, mis pole udune JA kõik kassid vaatavad kaamerasse 😀
Pärast esimese pildi tegemist läks Mustu laua alla peitu.
Allolevalt pildilt leiavad hoolikad vaatajad vasakust lauajalast vasakul Mustu silmad 😀
Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.
Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀
Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!
Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.
Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀
Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.
Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.
Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!
Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.
Ehk siis Prime Orchestra.
Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.
Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!
Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.
Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.
Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.
Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀
Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).
Uhh. Üliäge oli, tõesti!