Tikker

Prime Orchestra

07/11/2023 / muusika, rõõm / Leave a Comment

Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.

Ehk siis Prime Orchestra.

Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.

Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!

Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.

Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.

Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.

Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀

Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).

Uhh. Üliäge oli, tõesti!

15 aastat tagasi

06/11/2023 / plika, rõõm / 6 Comments

…sain ma emaks.

Ja nüüd on mul Plika puhul juba mitu aastat tunne, et tema “kasvatamise” aeg on läbi – pigem olen lihtsalt sõbra rollis. Kuulan ja toetan, annan vajadusel nõu, aga ta toimetab nii iseseisvalt, et mul pole suurt rohkem midagi teha.

Minu arust kujundavad lapse olemuse võrdsetes osades kasvatus, keskkond, iseloom ja puhas juhus 😀 Kui kahte esimest saan mõjutada, siis viimaseid mitte. Plikal on lihtsalt vedanud – ta on iseloomult rahulik, positiivne ja kohusetundlik. Need omadused on aidanud tal ilma suurema pingutuseta kasvada täpselt nii ägedaks, kui ta praegu on.

Just viimase aasta jooksul on mu meelest toimunud suur areng.

Eelmisel sügisel avaldas ta soovi minna õppima trumme ja Black&Brownie tantsukooli. Mõlemad meeldivad talle väga ja ta jätkab samamoodi ka sel õppeaastal. Tantsimine on talle suurepäraselt mõjunud, ta on nii palju julgem ja avatum ja tunnetab ka ise seda, kui palju ta on arenenud. Palju aitas kaasa ka tantsukooli suvelaager, kus oli korralik tempo peal – see oli tema jaoks paras eneseületus, aga ta meenutab seda vaimustusega ja tahab järgmisel suvel kindlasti uuesti minna.

Kaks aastat tagasi ühines ta õpilasesindusega, kus nad on saanud igasuguseid üritusi korraldada.

Meie koolil oli Erasmuse sõprusprojekt ühe Leedu waldorfkooliga – kevadel käis Plika Leedus, sügisel võõrustasime meie leedukaid, tema Leedu sõbranna ööbis selle nädala jooksul meie juures.

Sel suvel käis ta esimest korda elus tööl – oli suvekohvikus nõudepesija. Jäi töökogemusega väga rahule, teenis esimese Päris Oma Raha ja ostis endale selle eest uue telefoni.

Tema tuba on aeg-ajalt segamini nagu teismelistel ikka, aga näen, kuidas viimase aasta jooksul on olukord hüppeliselt paranenud. Ta tunnetab ise, kui palju mõnusam on elada korras toas ja üritab seda sellisena ka hoida. Siin olen küll mina kõrval toetamas ja nõu andmas, et luua süsteemid, mis sobivad tema olemusega.

Sel sügisel on ta hakanud täiesti iseseisvalt ja ilma minupoolse torkimiseta oma elu ja aega paremini planeerima. Mõtleb läbi, kuidas on kõige efektiivsem, nii et kõik saaks õigeaegselt tehtud. Millal trenniriided selga panna, millal õppida. Õpib enamik asju ära pigem aegsasti, kui viimasel minutil. Isegi telefoni kasutamise suhtes tegi endale vahepeal mingid reeglid – et vaatab ainult neid TikToke, mis sõbrad saadavad ja ei scrolli ise lõputult jms. Ma ei ole küll kindel, kuidas tal nende reeglite järgimisega praegu läheb 😀 aga peamine on see, et ta ise omal algatusel neile asjadele mõtleb. Tema puhul ma pole ekraaniaega juba mitu aastat piiranud, tal on lihtsalt nii palju muid huvisid ja tegemisi, et kõik on tasakaalus. Raamatuid loeb ta viimasel ajal pigem vähe, aeg kulub mujale ära… Koolile, trennile, sõpradele, sarjadele. Aga ta on vähemalt raamatutest endiselt vaimustuses ja muudkui tahaks neid juurde osta. See on see, mis loeb 😀

Koolis läheb tal väga hästi. Hindeid hakatakse waldorfkoolis alles üheksandas panema, aga tunnistustel on igal aastal põhjalik tagasiside. Plika ise naerab vahel seda lugedes, sest saab palju kiita huvi üles näitamise eest – ka nende asjade puhul, mis teda tegelikult absoluutselt ei huvitanud ja mis ta lihtsalt sunniviisiliselt endale selgeks tegi 😀

Otsisin Stuudiumist hiljutist tagasisidet, mõned näited, mis sellest õppeaastast ette jäid:

Matemaatika on „sinu bassein, kus ujuda“. Oled alati aktiivne kaasamõtleja. Ülesannete lahendused on sulle lihtsalt mõistetavad. Lahendada hea meelega lisaülesandeid. Sinu joonestamised on täpsed ja kunstiliselt kaunid. Palun ära koo tunnis – leian sulle matemaatika teemas täiendavaid ülesandeid, mis süvendavad ja laiendavad sinu teadmisi ja oskusi. Oled suurepärane meeskonnatöö eestvedaja ja teiste õpetamine ja juhendamine tuleb sul hästi välja.

E oli õpirändes aktiivne osaleja ning esitas õigeaegselt kaunilt illustreeritud epohhivihiku, kuhu kõik iseseisvad ülesanded põhjalikult sooritatud. ELi konspekt oli väga hea ja ülevaatlik. Inglise keel üleüldiselt ladus ja loomulik, väikeste õigekirjavigadega harvemini esinevates sõnades.

E tegi ettekande kassidest. Ta julges oma kõnes kõige rohkem eksperimenteerida – ta ühendas isikliku kogemuse ja huumori faktiliste andmetega. Kontakt publikuga oli vahetu ja sümpaatne. Hääldus hea, hääl tugev ja kõnetempo mõistlik. Tänan huvitava ettekande eest!

(Seletuseks siis, kuna tal olid matemaatika tunnis kõik ülesanded valmis ja igav, võttis ta käsile poolelioleva heegeldustöö 😀 Kaks viimast lõiku on inglise keele kohta – esimene epohhi kokkuvõte, teine tagasiside lühikese kõne kohta vabalt valitud teemal. Plika harjutas oma ettekannet kodus meie peal, tõesti oli hea ja naljakas. Rääkis pisut fakte kassidest, muuhulgas seda, et nad on stressialandajad, seejärel rääkis sellest, kuidas me saime hiljuti kassipoja, kes ründab ja varitseb… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, aga väga naljakas oli :D)

Mis on minu jaoks veel ülioluline ja üliäge – ta räägib minuga kogu aeg, kõigest. See on NII TORE! Talle meeldib jagada oma igapäevaelus toimuvat ja saame vabalt arutleda kõigil teemadel. Ta teab, et tal pole põhjust midagi minu eest varjata. Ma ei saa pahaseks ega mõista hukka. Mulle hullult meeldib, et ta usaldab mind ja jagab ka selliseid asju, millest paljud teismelised oma vanematega rääkida ei julge.

Pärast põhikooli lõppu tahaks ta minna aastaks vahetusõpilaseks USAsse, siis Sütevakasse, hiljem Inglismaale ülikooli. Ambitsioonikas 🙂 Kuna tasuline vahetusaasta jääb minu eelarvest välja, siis on tal plaanis kandideerida mingisse programmi, mille nime ma ei mäleta… 😀 Kunagi googeldasin nende kohta. No eks näis, konkurents on seal tugev. Aga võimalus on. Sütevakasse peaks ta minu arust küll hästi sobima. Aga jällegi, eks elu näitab. Ja igaks juhuks mainin ära, et MINA ei ole talle ette kirjutanud seda Sütevaka asja – ma olen ülientusiastlik vilistlane, aga soov on ikkagi täielikult tema enda oma. Mis puutub ülikooliplaanidesse, siis eks ole näha, mis lõpuks saab. Sarnaselt vahetusaastale minu eelarvesse tasuline variant ei mahu, aga igasugu stipendiumid on ju olemas… Kõik teed on valla.

Tal on kadestamisväärne oskus asjadest huvituda ja vaimustuda. Ta valdab seda palju paremini kui ma ise 😀 Ta kogeb ja proovib hea meelega kõike uut.

Ühesõnaga… Mul on lihtsalt vedanud 🙂

Soengud on tal viimased kaks aastat olnud erinevas astmes lühikesed. Värv varieerub blondist tumepruunini, vahele on jäänud mitu punast, roosa, sinine ja… Kindlasti veel midagi. Hetkel on pleekinud punane – pool pead ühes ja pool pisut teises toonis.

Rutiinist

05/11/2023 / igapäevaelu / Leave a Comment

Myers-Briggs isiksusetesti põhjal olen ESFJ-A – konsul. Konsulid on väga hoolivad, sotsiaalsed ja kogukonnast hoolivad inimesed, kes on alati valmis aitama.

Olen seda testi paar korda varemgi teinud, tulemus alati sama, vaid protsendid kõiguvad siia-sinna. Hetkel siis sellised:

56% ekstravert (vs 44% introvert) – ekstravertsed inimesed naudivad rühmategevusi ja väärtustavad sotsiaalset suhtlust. Nad on enamasti entusiastlikud ja väljendavad oma elevust.
62% realistlik (vs 38% visionäär) – tähelepanelikud inimesed on pragmaatilised ja realistliku mõtlemisega. Neil kipub olema tugev fookus sellele, mis hetkel toimub või tõenäoliselt toimuma hakkab.
51% empaatiline (vs 49% loogiline) – tundelised inimesed väärtustavad emotsionaalset väljendusvõimet ja tundlikkust. Nad omistavad suurt tähtsust empaatiale, sotsiaalsele harmooniale ja koostööle.
65% planeeriv (vs 35% otsiv) – hindava loomusega inimesed on otsustavad, põhjalikud ja väga organiseeritud. Nad hindavad selgust, prognoositavust ja asjade lõpuni tegemist, eelistades struktuursust ja planeerimist spontaansusele.
61% veenev (vs 39% ettevaatlik) – kindlameelsed inimesed on enesekindlad, hea enesevalitsusega ning vastupidavad stressile. Nad ei muretse liiga palju ja on eesmärkide poole pürgides enesekindlad.

Need väljendid tunduvad eesti keelde tõlgituna ingliskeelsetest nii erinevad, aga olgu peale.

Pikemaid testitulemusi ma siia kopeerima ei hakka – kõigega, mis seal kirjas on, ma ka ei nõustu. Peamiselt vist sellepärast, et ma olen viimased 10+ aastat teadlikult oma nõrkustega tööd teinud ja seega võin enamike puhul nentida, et jah, ma ehk olin kunagi selline, aga praeguseks on lood tunduvalt paremad.

Minu tugevused on praktilisus, kohusetundlikkus, lojaalsus, tundlikkus ja soojus ning oskus suhelda – sellega olen nõus 😀

Üleüldises plaanis pole ükski tulemus väga tugevalt kuskile poole kaldu. Ma olen küll ekstravert, aga minus on küllalt ka introvertsust. Mulle meeldib planeerida, aga ma vajan samas ka üksjagu spontaansust. Ma olen praktiline, aga… Jätka seda loetelu ise 🙂

Igapäevaelus ma hindan rutiini väga. Mida rohkem on vaja ära teha, seda enam. Täiskohaga töö- ja pereelus on tegemisi kuhjaga. Arvestades, et rutiin moodustab hetkel suurema osa mu elust, on ainult hea, et oskan seda nautida 😀

Tööpäevadel on hommikune äratus 6.45. Olen terve elu olnud see, kes äratust muudkui kinni paneb ja edasi lükkab, et siis lõpuks tunni-paari pärast tõusta. Õudne, mõtlen praegu 😀 Kaaslase kõrval olen õppinud äratuse peale kohe tõusma – enam ei kujuta teisiti ettegi. Hommikurutiin sealt edasi: äratus -> allkorrusel kassi kastist junnide välja korjamine -> hambapesu, läätsed silma, kiire dušš -> köögis nõuderesti ja vajadusel nõudepesumasina tühjendamine, kui eelmisest päevast jäänud midagi pesemata või koristamata, siis selle korrastamine -> hommikusöök (võileivad ja kohv) -> riietumine -> tööleminek. Kaaslase hommikurutiini alguses on kassi junnide 😀 asemel pliidi alla tule tegemine, muidu üldjoontes sama.

Töörutiini moodustavad igapäevased/nädalased koosolekud ja nii kuskil poole ühe paiku lõuna. Muus osas pole “täna teen kindlalt seda” plaani – teen seda, mis on vaja teha 😀 Teatud intervallidega need asjad korduvad.

Peale tööd… Kolmapäeviti teeb Plika õhtusöögi ja meie käime pärast tööd jõusaalis. Muudel päevadel käime vastavalt vajadusele poes (harvemini mõnes muus vajalikus kohas) või siis läheme otse koju. Korra kuus on mul kosmeetik, korra kahe kuu tagant juuksur, vahel mõni kooli koosolek, üritus vms, vahel on asja ka mujale kui söögipoodidesse, nt meeldib meile Plikaga Humanas riidejahil käia. Teisipäeval ja reedel käime lihapoes kassidele südant ja neeru ostmas. Koju jõudes tükeldan selle kõik ära – kolm karpi jääb tavakülma (värske kraam kauem vastu ei pea), ülejäänud lähevad sügavkülma. Kui tavakülmast viimase välja võtan, tõstan kohe sügavkülmast uue selle asemele sulama. Mis iganes on vaja kodus teha, eelistan selle ära teha kohe pärast töölt koju jõudmist. Sest kui ma ükskord maha istun, siis enam hiljem väga asjalik olla ei viitsi 😀 Kõik väljaminekud üritan sama päeva õhtul kirja panna – on küll olnud juhuseid, kus panen nädala tšekke korraga, aga see on tüütu, seega pigem ikka igapäevaselt. Süüa muidugi alati kohe tegema hakata ei saa, oleks liiga vara. Aga see ka sõltub päevast. Esmaspäeval ja kolmapäeval on Plikal 19.45 trenn, siis sööme poole seitsme paiku. Teisipäeval ja neljapäeval lõppeb Plika trenn 19.45, nii et koju jõuab ta kaheksa paiku, siis teeme söögi selleks ajaks. Tihti olen töölt koju jõudes juba nii näljane, et õhtusöögini vastu ei pea, siis näksime midagi. Harv pole ka juhus, kui joome õhtul koju jõudes klaasikese punast veini. Mitte päris iga päev, aga noh, mitu korda nädalas. Olevat ju tervisele kasulik? 😀 Süüa teeme kordamööda, varem paika pandud menüü järgi. See, kes teeb süüa, ka koristab köögi – tähendab siis, kogu söögitegemisega kaasnenud läbu. Pärast sööki on Kaaslane enamasti see, kes ülejäänud toidu ära paneb, see on meie järgmise päeva töölõuna. Edasine õhtu jätkub diivanil lebotades. Vahel vaatame koos mõnd sarja, vahel mängime koos mõnd laua- või kaardimängu, enamasti siiski oleme niisama telefonis-arvutis-loeme raamatut. Joome teed (ja sööme midagi magusat).

Nädalavahetusel magame nii kaua, kui torust tuleb, aga ega väga ei tule 😀 Enamasti tõuseme 9-10 paiku. Laupäeva hommikul on mul kiigujooga, pärast seda käin raamatukogust läbi. Pühapäeva hommikul käime Kaaslasega kohe pärast ärkamist, enne söömist, jõusaalis. Pärast seda kiirelt Selverist läbi ja siis koju sööma. Tavaliselt pesen laupäeval kaks masinatäit pesu ja pühapäeval ühe. Vahel tuleb nädalavahetuse peale ka rohkem kui kolm masinatäit. Pesu peseb masin ja kuivatab kuivati, aga pärast on vaja ka kõik kokku voltida ja ära panna – see on minu töö, mida ma ka õnneks üsnagi naudin. Tean, et paljude jaoks on pesu ära panemine kõige tüütum kohustus üldse, aga mina olen korraarmastaja, mulle meeldib asju ilusti kokku panna (ehkki ma ei tee seda nagu Kondo) 😀 Minu jaoks on elementaarne, et pesu läheb kuivatisse kohe, kui masin lõpetab – ja saab kuivatist välja võetud ja kokku lapitud kohe, kui kuivati lõpetab. Kui pean vahepeal kodust ära minema ja on põhjust arvata, et kuivati lõpetab enne mu naasemist, panen sisse režiimi, mis kuiva pesu järgmised kolm tundi ringi keerutab, et see kortsu ei läheks. Nädalavahetusel panen paika menüü ja vastavalt sellele kalendrisse meeldetuletused, et järgmise päeva õhtusöögiks vajalik kraam eelmisel õhtul tavakülma sulama saaks.

(Koristamise poole pealt ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, sest peamine korrashoid käib meil jooksvalt. Poisi koduste kohustuste hulka kuulub 3x nädalas tolmuimejaga põrandate puhastamine ning nädalavahetusel vannitoa kraanikausi, riiuli ja poti puhastamine. Kui mul tuju on või miski silma riivab, teen nädalavahetusel erinevates kohtades süvapuhastust. Palju asju võiks regulaarsemalt teha, aga ei viitsi ju :D)

No ja kõik see… Mida ma kirjeldasin… Ongi 90% mu elust 😀 Ja ausalt, ma üldiselt olen sellega täiesti rahul. Töö on meeldiv, kolleegid toredad, koormus hetkel väga okei – isegi tiba vaikne. Kodu on imeline. Pere on armas. Rõõm on perega kodus toimetada. Nii et rutiin FTW.

Aga nii kerge on ennast rutiini ära kaotada. Seega ma üritan ikka planeerida toredaid tegevusi ka. Ja naudin üle kõige spontaanseid toredaid tegevusi, mis tekivad plaanimatult – ma võin küll rutiini nautida ja mu elu võib olla (olude sunnil) suuremas osas ära planeeritud, aga ma oskan vajadusel üsna hästi kõike käigu pealt ümber planeerida 😛 Vahel on see oskus väga kasulik mingi ootamatu p*rse pärast, mis vajab lahendamist, aga vahel õnneks ka toredate asjade pärast. Parim näide spontaansest toredast on ilmselt aasta algusest, kui sõbrad tulid laupäeval Pärnusse kiigujoogasse ja lõpetasime õhtul neljakesi Läti spahotellis. Minu enda spontaansed toredad tegemised on küll pigem tagasihoidlikumas mastaabis ja enamasti ajendab neid mõnus ilm. Kevadest on meeles mitu näidet – kas sai peale tööd jalutamas käidud, rannas ja jõe ääres, õhtusöögiks Dodo öise söödiku pitsa… Või nädalavahetusel jalgrattaga Valgeranda sõidetud. Esimene siis koos perega, teine Kaaslasega kahekesi. No ja üks vägagi planeeritud tore tegevus oli kevadise koolivaheaja Türgi-reis… Sügisel oleme käinud Nele ja Kristeliga kahel saaretuuril. Kõigist mainitud sündmustest on ohtralt pildimaterjali ja loodan neist tagantjärele blogida.

Teisipäeval läheme Nele ja Kristeliga kontserdile, kuu lõpus ema sünnipäeval koos tema ja õe perega järgmine kontsert. Teatrisse olen sel aastal jõudnud vist kaks korda, ehk jõuab veelgi? Kinos sai aasta alguses käidud väga usinalt – pooleteise kuu jooksul sai ära vaadatud neli filmi – aga siis jäi väga pikk paus. Augustis oli Barbie ja… Rohkem polegi käinud. Täitsa tahaks, aga viimased korrad kinokava vaadates pole ükski film kõnetanud.

Igatahes rutiinist välja murdmisel on arenguruumi. Katsun sellega teadlikult tegeleda. Mida rohkem ma rutiinist “ära käin”, seda enam oskan ma tagasi tulles seda hinnata ja nautida. Ära käia on tore, tagasi tulla veel toredam. Ja kõige magusam uni on ikka kodus oma voodis.

Läbirääkimised iseendaga

04/11/2023 / igapäevaelu, kodumajandus, virin/urin / Leave a Comment

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Ups

04/11/2023 / igapäevaelu / Leave a Comment

Ma olen tihti reede õhtul töönädalast väsinud – eile ehk seda enam, et kaks viimast ööd pole nii hästi magada saanud kui tavaliselt. Ühesõnaga mul oli meeles küll, et peaks blogima, aga kõigepealt ma tahtsin natuke niisama lebotada, siis läks järsku olemine imelikuks, nii et arvutist video vaatamine tekitas kerge iiveldustunde. Seega panin arvuti kinni ja tukkusin diivanil kuni õhtusöögini, mis oli tavalisest hilisem, kuna Plika läks võrkpallivõistlust vaatama ja jõudis koju alles enne üheksat, ootasime ta ära. No ja PÄRAST sööki mul ausalt polnud enam meeles, et blogima peab 😀 Mõtlesin juba vaikselt magamise suunas – kuna mul oli lugeris just üks raamat läbi saanud (väga hea raamat, aga lugemine NII venis, et rikkus elamuse ära – enda viga), siis valisin, mis järgmiseks võtta… Tegelikult mõtlesin pärast lugeris raamatu välja valimist poolelioleva krimkaga jätkata (see on paberraamat, mida magamistoas lugeda ei saa, sest seal pole valgust), aga lugesin natuke lugeri raamatut ja see haaras mind nii endasse, et sinna ma kogu ülejäänud õhtuks kadusingi… Kolmveerand üheteistkümneni lugesin diivanil, siis liikusin edasi voodisse – magama jäin Garmini äpi sõnul kolmveerand üks (ups, taaskord, minu praeguse elustiili kohta on see VÄGA hilja). Ligi pool raamatut lugesin ühe õhtuga.

No ja kui täna üles ärkasin, SIIS järsku turgatas, et pagan, eile jäi blogimata. Nii et saate täna kaks postitust 😛

Ma käin viiendat aastat kiigujoogas, aga kuna mul on probleem nädala sees hilisel ajal trennis käimisega (loe: MA EI VIITSI :D) ja sel aastal on nädalasisesed valikud 18.45 ja 19, mil ma tahaks juba kodus õhtust süüa või vähemalt seda valmistada 😀 Siis oli mu ainus võimalus kiigujoogaga jätkata laupäeva hommikul. Võinoh, 11.30 on pigem lõuna kui hommik 😛 Varem oli laupäeval trennis käimine minu jaoks katsumus, aga vanaks olen jäänud, ei maga enam nagunii kaua… Seega pole õnneks tunnet, et ma ei saa laupäeva hommikul rahulikult ringi loivata – jõuab nii seda kui ka õigeks ajaks trenni.

Kuna kiigujoogas on igasugu tagurpidi asendeid, siis üritan vahetult enne seda mitte (palju) süüa, sest noh, vastasel korral võib juhtuda, et pea alaspidi rippudes tuletab see söök ennast lihtsalt meelde. Mitte et midagi drastilist juhtuks, kõik saab tehtud, lihtsalt endal on väheke ebamugav. Nii et mul on laupäeval alati eesmärk süüa võimalikult vara ja pigem vähe. Ainult et see tihti ei õnnestu 😀 Ilma söömata on ka keeruline, mul lihtsalt tuleb nii kiiresti nälg, koriseva kõhuga pole ka trennis hea.

Täna ärkasin ma tavapärasest isegi varem. Kella vaatasin voodis 8.36 – no ma päris kohe ei tõusnud, ehk kolmveerandist. Hommikuti käin ma esimese asjana alati pesus – no see on nii sisse harjunud, et muudmoodi ei oska (rutiinipostitus ootab kirjutamist). Pühapäeva hommikul käime jõusaalis, enne seda ma kodus duši all ei käi, nii et laupäeva hommik on ainus, kus mul on aega duši all pikemalt asjatada – täpsemalt siis kõiki koorimist vajavaid kehaosi koorida 😀 Täna lobistasin seal nii aeglaselt, et kui ükskord välja sain oli kell… Ma täpselt ei mäleta, pool kümme äkki.

Teine hommikurutiini osa on kassi kastist junnide välja korjamine – täna oli aga keegi oma pisikeste käpakestega s*ta sees tallunud, nii et sain kõigepealt põrandalt ja aknalaudadelt s*taplekke puhastada ja siis lõpuks kasti ka koristada… Siis said lõpuks kassid ka süüa… Siis oli vaja nõud restilt ära panna ja nõudepesumasin tühjendada… Nii et hommikukohvi ja võikud sain valmis alles kella kümneks. Mitte just nii vara, kui oleksin soovinud 😀

Leppisime õekesega ennist telefonis kokku, et kui just ei ladista, läheme kiigujoogasse jala – tol hetkel oli ilm hall ja märg. Aga nüüd, kujutate ette, tuli isegi PÄIKE välja! Seda luksust poleks küll osanud oodata. Saab eriti mõnus jalutuskäik olema.

Novat, selline lobapostitus laupäeva hommikusse. Nüüd ongi aeg vaikselt riidesse panna ja liikuma hakata. Õhtuni!

Author name: Tikker

Prime Orchestra

15 aastat tagasi

Rutiinist

Läbirääkimised iseendaga

Ups