Ühes kommentaaris millalgi öeldi, et ma pole pikemalt laste omavahelisest läbisaamisest rääkinud. Pole üldse viimasel ajal väga palju lastest rääkinud, võiks selle vea ju parandada.
Plika on praegu kaks aastat ja kolm kuud vana. Aktiivsemalt rääkima hakkas ta alles millalgi peale teist sünnipäeva – seega tavalisest veidi hiljem. Aga nüüd kordab küll kõike järele, uusi sõnu tuleb ilmselt iga päev. Ei oska öelda r-tähte, s-i ja l-iga, kohati ka t-ga, on raskusi – ta oskab neid öelda, aga on kergem mitte öelda. Need saab sujuvalt asendada h-ga. Mina aha paju aia – mina tahan palju saia. No see oli esimene näide, mis pähe tuli, neid on kindlasti naljakamaid ja paremaid. Vahel ei saa nende tähtede ära jätmise tõttu isegi aru, mis ta räägib. Üldiselt aga saame me väga hästi suheldud ja järjest paremaks läheb. Käändelõpud kipuvad ära jääma – näiteks kui öelda, et tita tahab magada, siis Plika kordab järele: tita taha maga. Kui me viitsime, siis me parandame teda – ütleme sõna õigesti, ära jäänud tähte või käändelõppu rõhutades, siis ta kordab õigesti järele küll. Aga järgmine kord jälle lühemalt, nii on ju kergem 😀
Värve on hakanud lõpuks eristama – olen varemgi üritanud õpetada, aga siis ei võtnud eriti vedu. Nüüd ta teab ainult põhivärve ja vahel pakub liigse entusiasmiga ikka valesti. Üldiselt aga teab täpselt, mis on puna, kolla, sini – jällegi lühendab neid.
Osavamaks läheb iga päevaga. Arvutit oskab järjest rohkem kasutada. Ma ei tea, kas see on nüüd väga hea… Aga ikkagi lahe vaadata. Enamasti vaatab oma multikaid Abikaasa arvutist, sest teda pole ju kodus. Teab, kust nupust arvuti sisse käib, kust monitori sisse-välja lülitada (läpaka ekraan ütles üles, nüüd on igivana suur molu eraldi laual), oskab alt ribalt neti ise lahti teha ja sealt bookmarks ribalt omale YouTube’i valida. YouTube’is oskab video lõppemisel ise järgmise panna. Ja oskab videot täisekraanile panna. Hiirt kasutab üsna hästi, aga avastasin, et minu arvuti touchpadiga saab samamoodi hakkama. No arvutisõltlaste laps, mis siin ikka imestada. Abikaasa arvutil on õnneks parool peal, nii et päris ilma loata ta sinna ligi ei pääse, kui on vaja piirata 😛
Magab suurepäraselt. Tõesti oligi vaja ainult kättevõtmist ja nädalat unekooli – pärast seitsmekuist õudust tuli kiirelt meelde, kuidas õigesti magatakse. Õhtul tavaliselt laliseb voodis pool tundi kuni tunni, hommikul ärkab vahel harva peale seitset, enamasti kaheksa paiku. Lõunaunne jääb enamasti minutiga, vahel laliseb kuni tunni, aga jääb siis ikka, eriti harvadel puhkudel laliseb voodis kaks tundi järjest ja ei magagi. Aga kisa ja viginat on minimaalselt – vahel ikka on, siis käime lihtsalt korra pai tegemas ja tekki peale panemas, see aitab.
Iseseisev on. Saab hullult hästi omaette mängitud ja asjatatud. Muidugi tahab vahel ka tähelepanu ja koos tegutsemist. Aga sellist asja ei ole, et ilma vanemateta üldse olla ei oska.
Riidesse panna ta veel päris ise ei oska. Eks me teeme kõike koos – pika pusimise peale saaks ta enamiku asjadega ise ka hakkama ja ma tean, et tegelikult peakski laskma tal rohkem ise harjutada, aga ma ise saan ju kiiremini… Riided seljast ära saab kõik, tagasi panemisega on rohkem abi vaja.
Süüa oskab ka ise. Muidugi peab talle parajad tükid lõikama jne, vahel me lõpus ikka aitame ja toidame teda, et kiiremini saaks, aga suuremas osas ise.
Laulmist on alati nii lahe kuulata. Ma peaks jälle filmima tema Põdra maja, ta on vahepeal arenenud 😀
Paras suslik on ta kah. Teeb igasuguseid trikke, mis panevad pisarateni naerma. Täna näiteks panin tunnikese tagasi pesu pesema, sealhulgas kõik käterätid. Kui pärast lõunasööki vannituppa Plika suud pesema läksime, siis just mõtlesin, et oi, panin uued käterätid, aga Plikale ununes panemata… Siis vaatan – suur rätt ripub nagis. Imestan, kuidas see võimalik on, vaatan lähemalt – nagis ripub hoopis Poisi mähkimislaualt pärit kilelina. Vat Plika rätikul pole seda aasa, nii et me kasutame neid plastikust ja metallist jullasid, mis hammastega rätiku külge käivad, et riputada saaks… See julla jäi nagisse, ma võtsin lihtsalt enne räti küljest ja panin pesumasinasse. Nüüd oli Plika siis vaadanud, et rätikut pole ja lahendas olukorra nii, et tõi toast selle Poisi lina ja pani rätiku asemele. Naera puruks 😀
Poisist ma olen viimasel ajal siin üht, teist ja kolmandat rääkinud, poole aasta sünnipäeva puhul. Ta on alati üks paras rõõmurull olnud – kui pikka aega oli rahulik ja ühe koha peal ja vahtis ringi, siis nüüd väikestviisi juba keerab ja roomab, liigub tublisti. Lisaks tunneb viimasel ajal suurt huvi kõige ümbritseva vastu – kui mul süles on, siis üritab minu käes olevaid asju (võileiba vms) ära kiskuda või siis küünitab laua poole, et sealt ükskõik mis käeulatusse jäänud asi pihku haarata. Ühesõnaga nüüdsest tuleb ettevaatlik olla 😛
Unede sättimisega oleme endiselt poole peal. Hommikul on hakanud liiga vara tõusma, 8-8.30 asemel pigem 7 või enne seda… Seega võiks tegelikult varem juba magama minna, kipub liialt väsima. Aga mulle see 11 sobib, oleme seni hakkama saanud – kui kärru panna, jääb enamasti momentaalselt tuttu. Õhtusesse unne jääb endiselt jorinaga, ei ole aidanud ka see, et enne tissi annan. Ööunne jääb alati rõõmsalt ja kiirelt, viimasel ajal magab ärkamisteta ühe-kaheni. Öö jooksul sööb kaks korda – kahe paiku ja hommikul viie-kuue paiku, viimasel ajal olen ta küll suurde voodisse võtnud juba öösel, sest nii külm on… Ja hommikul seitsme paiku üritan ikka ka tissiga lisaaega võita, et ise kauem põõnata saaks.
Öised söömised on plaanis lähema kuu-kahe jooksul ära võõrutada, aga esialgu tahaks lisatoiduga alustada. No ma pole veel lihtsalt viitsinud, ei võõrutada ega kõrvitsat tuua. Aga hakkan usinamaks 🙂
Lõpetuseks siis laste läbisaamisest ka. Ma ütleks, et mida suuremaks Poiss kasvab, seda paremaks läheb. Väikene armukadedus on Plika poolt on vahel ikka, aga seda on alati suht vähe olnud. Pigem on Plikaga probleem selles, et ta ei saa aru, kui pisike ja õrn on tita, tahab temaga mängida. Nüüd on Poiss juba tugevam, ei pea iga hetk silma peal hoidma. Vahel näiteks vajub Plika talle täiega peale, et kallistada – mina vaatan ehmunult, et nüüd teeb haiget, Poiss ainult naerab. Plikal on üldse annet Poissi naerma panna – näiteks hüppab mööda tuba ringi ja Poiss kilkab. Nii et Poiss on tugevam ja Plika on õppinud natuke hoolikam olema. Läheb järjest paremaks – ma juba kujutan ette, kuidas nad poole aasta pärast koos mängivad.
Ühesõnaga mina olen väga rahul 🙂 Mul on kaks imelist last ja nendest on iga päev palju rõõmu. Muidugi on ka muresid, muidugi tuleb tulevikus igasugu selliseid muresid ja rõõme, millest ma praegu veel undki näha ei oska, aga küllap me saame kõigega hakkama. Kaks väikese vanusevahega last on ikka kihvtid koos, seda otsust ei saa kuidagi kaheseda.
