Kuidas ma enam hiina restorani minema ei pea
Ma JUMALDAN hiina toitu. Ses mõttes, mul pole aimugi, milline hiina toit päriselt on, aga mulle väga maitseb see, mida pakuvad kohalikud söögikohad, Camdeni turu letid jne. Ja kõige lemmikum neist toitudest on kindlasti (krõbe)kana magushapus/mee/tšillikastmes.
Olen varemgi üritanud googeldada, et leida retsepti ja teha kodus valmis mõni riisiroog, mis maitseks sarnaselt hiina söögikohtades serveeritutele, aga ütleme siis nii, et kuigi sai maitsev, ei olnud ikka see hiinaka maitse, mida otsisin.
Reede õhtul olime töönädalast väsinud, lapsed läksid Eksabikaasa juurde. Juurdlesime, kas võtta väljast sushit (suviseks traditsiooniks on saanud Kaks Pulka suvekohviku nädalapakkumiste tihe kasutamine), aga me siin üritame veits kokku hoida, sest raha on läinud muude olulisemate asjade peale… Ja siis mul tuli hoopis hirmus hiinaka isu. Googeldasin ja põhimõtteliselt kohe esimesena tuli välja retsept, mis tundus üsna ideaalne – kõik olulised koostisosad olid mul mugavalt kodus olemas. Nii sain väsimusest üle ja asusin kokkama.
Seesamiõli- ja seemneid mul kodus polnud – on plaanis muretseda, aga pole jõudnud ja ilmagi on hea. Küüslaugusoola asendasin tavalise soola ja küüslaugupulbriga. Maisitärklise asemel kasutasin tavalist jahu – edasistel kordadel olen selle sammu üldse vahele jätnud, sest milleks elu raskemaks teha, eks. Ehk oleks maisitärklisega veel krõbedam, aga minu jaoks on munas+maitsestatud jahusegus praetud kana täiesti piisavalt mõnus.
Esimene kord oli veidi hektiline, varasem kogemus ju puudus – ei aidanud kaasa, et köök oli juba varasemast pisut sassis 😛 Mökerdasin kana läbi jahu, muna ja maitsestatud jahu, praadimiseks sai veits liiga kõrge kuumus, nii et kui üritasin siis kanale ükshaaval kastme koostosi lisada, kõrvetasin kogu kompoti veits ära. Ja ikkagi sai imeliselt hea. Ainult köök oli lõpus kui sõjatander 😛
Laupäeval olime teises Eesti otsas üritusel, pühapäeval koju jõudes tuli jälle nälg ja sama vastupandamatu isu… See isu peab ikka SUUR olema, saate aru, eks – nii suur, et mina, kes ma olen kõike muud kui kokkamise fänn, olin üle nii reedesest töönädala kui pühapäevasest reisiväsimusest 😛
Kastet tegin retsepti soovitusel seekord kahekordse koguse ja segasin kõik enne kaussi valmis. Kuna retsepti soovituslik kogus magusat tšillikastet ei andnud üldse vürtsikust, siis lisasin seekord rohkem – kahekordse koguse puhul 6 spl. See on minu jaoks täpselt paras – pisut vürtsikas, aga mitte üleliia. Mul oli kasutuses Rimi Planeti kaste, mis on mu meelest nagunii nõks vürtsikam kui teised analoogsed laiatarbe tšillikastmed – Santa Maria, Thai Choice jms. Olen kindlasti proovinud vähemalt nelja erinevat ja Rimi oma on ainus, mida teistest eristada oskan. Kaaslane kindlasti oleks rõõmus, kui oleks veel mitu korda vürtsikam, aga me lastega oleme vähevürtsika sõbrad, nii et ta on vähemuses 😛
Igatahes, teist korda sai VEEL parem. Kahekordne kastmekogus oli suurepärane mõte. Ja tänu paremale ettevalmistusele sai köök ka jooksvalt korda, nagu mul tavaliselt kokkamise ajal kombeks on.
Üks me pere sagedasi “lihtsaid” sööke on juba pikka aega olnud: riis aurutama, kanafilee pannile praadima, pakk mõnd wokisegu sügavkülmast sellele peale ja lõpuks kõik riisiga kokku segada. Põhimõtteliselt on sellele nüüd maitsvam edasiarendus. Tegin kana ja kastme valmis, panin eraldi kaussi, kuumutasin pannil wokisegu, segasin sisse riisi, kõige lõpus kana ja kastme. Tean, et paljud eelistavad riisi eraldi serveerida, aga minule meeldib just kõik koos – vastasel korral kipub kastet lõpuks puudu jääma 😀 Nii igasuguste pastade kui ka näiteks chili con carne puhul segan alati kohe alguses kõik kokku.
Siin pildil on riis ja kana enne läbi segamist panni peal 😛
Reedeõhtused ülejäägid sõime ära laupäeval lõunaks. Pühapäevased täna lõunaks. Ja õhtul… Oli isu jälle nii suur… Et tegin kolmandat korda :D:D:D
Vilumus läheb muudkui suuremaks. Ma olen teatavasti hästi laisk ja mugav ning otsin alati viise, kuidas igasuguste retseptide puhul viilida ja lihtsamini läbi saada 😀 Selle retseptiga on välja kujunenud allolev rutiin:
- panen riisi aurutama
- segan kaussi kokku kõik kastme koostisosad
- vispeldan ühes kausis muna, segan teises kokku paneerimiseks jahu ja maitseained
- tükeldan kana, lisan kogu kana korraga muna sisse, segan läbi
- kallan kogu munase kana jahukaussi, näperdan kõik korraga läbi
- praen kana kõrgel kuumusel pidevalt segades ca 7 minutit, lisan kastme, segan-kuumutan veel ca 3 minutit
- panen kana ja kastme kaussi, kuumutan pannil paki wokisegu (mu lemmikud on Härmavili wokisegu ja Baueri hiina segu, viimast müüakse vist ainult Maximas)
- kui riis valmis, lisan selle pannile, segan läbi, kõige lõpuks kallan kana ja kastme peale ning segan veelkord läbi
- ägisen söögilaua ääres mõnust ja käin hilisema õhtu jooksul veel lugematul arvul kordi köögist läbi, et pannilt veidi lisaks ampsata / pahandan Kaaslasega, kui too on ülejäägid liiga kiiresti kausiga külmkappi ära pannud
- kaklen järgmisel päeval Kaaslasega ülejääkide konsumeerimise õiguse üle 😀
Ma ausõna ei mäleta, millal ma viimati ühestki retseptist sellises vaimustuses olin. Nüüd ma pean ainult katsuma mitte üle pingutada… Sest igast heast asjast saab ükskord kõrini… 😀
Pealkiri on muidugi peamiselt provokatsioon. Mulle väga meeldib väljas süüa. Samas on kohalike hiinakate olustik ja teenindus reeglina nii suvaline (lisaks kipun ma närvi minema, kui söögikohas kraanivett andmast keeldutakse), et pigem võtan takeaway kui söön koha peal. Sama hästi võin siis juba söögi ka kodus teha – kui nii lihtsate vahenditega nii maitsva tulemuse saavutab 😛
Nädalavahetuse tšill
Pärast toimekat puhkust ja väsitavat esimest töönädalat (mitte et töökoormus oleks suur olnud, lihtsalt üle pika aja nii vara ärgata… :D) möödus nädalavahetus täielikul lebolainel.
Reede õhtul tegime tiiru Gildi päevadel, kust skoorisime lisaks eelmise postituse kõrvarõngastele veel käsitöökommi, ühe puidust pannilabida ja mõned kingitused.
Laupäeva hommik möödus laiseldes:
Lõuna paiku tuli külla Kessu koos oma noorima pojaga, keda ma järjekindlalt vale nimega kutsusin 😀 Õhtupoole tegime tiiru Supeluse aastalaadal, sõime Kahes pulgas sushit ja Kessuga uuesti kokku saada ei jõudnudki, sest väsimus tuli peale ja läksime koju tagasi.
Kaaslane pani lõpuks ometi üles rippkiiged. Selle käigus pillas ta terrassilaudade vahele ühe kinnituse, mida sai kollektiivselt magneti abiga taga aetud… Ja edukalt kätte saadud 😀
Ütleme nii, et selle kollase köie ma kavatsen välja vahetada millegi neutraalse vastu (oli lihtsalt varasemast kodus olemas) ja ripptoolidest ei sobi kumbki eriti majaga ning mind piinab, et need pole ühes stiilis. Parempoolne on läinud aasta septembris spontaanselt eelmise maja aeda ostetud Home4You soodushinnaga saalinäidis (54.95€, täishind 100+€), vasakpoolse ostsin paar päeva tagasi K-Rautast 12.99€ eest, sest mul oli vaja teist ja see tundus kõige normaalsem. Algne plaan oli osta teine samasugune ja panna Home4You oma üldse kuskile tuppa – proovides aga selgus, et viimane on siiski tunduvalt mugavam, nii et nüüd ma tahaks saada teist samas stiilis… See sari läheb neil valikust üldse välja, Pärnu poes enam pole, viimased eksemplarid on muude linnade poodides. Peab saatma kellegi vaatama, enne kui needki ära müüakse – ja lootma, et on sama hea hinnaga saalinäidis 😛
…kõige olulisem on siiski see, et lõpuks ometi, augusti alguses, pärast mitut kuud piinlemist, on mul võimalik värskes õhus mugavalt kiikuda ja raamatut lugeda 🙂 Loodan, et saame lähinädala jooksul võrkkiige ka üles – siis on terrassil kiikumise kohti neljale. Võrkkiik kannataks muidugi kõik neli välja, aga mugavuse mõttes üle kahe pigem mitte 😛
Tänane päev möödus ka laiseldes. Mina pole peale pesu pesemise mitte midagi asjalikku teinud, Kaaslane pärast päevitamist käis ikka tiiru vanas kodus, et siia vajalikke asju tuua ja nüüd grillib õhtusööki…
Ja lõpetuseks üks vahva leid, soenguinspiratsioon pensionipõlveks 😀
Kõrvarõngastatistika
Otsustasin reede õhtul pärast viljakat kõrvarõngaostu Gildi päevadel, et kõrvarõngastele on blogisse omaette kategooriat vaja. Ma ei saa aru, miks ma sellele juba varem ei tulnud, need on olnud mu nõrkuseks juba ligi kümme aastat 😀
Vanemaid postitusi läbi vaadates ja sildistades hakkas mind taas painama küsimus, MILLAL ikkagi mu kõrvarõngamaitse muutus? Millal täpselt asendusid 24/7 kõrvas olnud väikesed hõberõngad (ühes kõrvas kolm, teises üks) rippuvatega?
Selle postituse lõpust sain kinnitust, et suured ja värvilised kõrvarõngad olid mu eelistus juba aastal 2009. Kuna esimesed mälestused suurtest silmatorkavatest kõrvarõngastest pärinevad peamiselt Londoni-ajast, siis arvasingi, et ehk millalgi seal hakkasid meeldima. Ja samas mäletasin ka täpselt, et triibulised kõrvarõngad, mis mul siiani alles on, ostsin juba enne Londonisse kolimist – ühtlasi on nende pildiga postitus blogis kategooria esimene 🙂
Kuna ma aga tahtsin ikkagi VEEL täpsemalt teada, hakkasin vaatama vanu fotosid. Ja sealt tuli ilusasti välja, et hõberõngaid kandsin viimati augusti alguses 2005. Pilt on juulist, aga noh 😛
Sealt edasi olin kas ilma kõrvarõngasteta või rippuvatega. Praeguseks on mu maitse küll pisut suurem ja värvilisem, aga vaadates vanemaid pilte, siis ka toonased olid täitsa kenad… 😀 See pildike on jaanuarist 2006:
Huvi pärast otsisin oma varasemate aastate Exceli kulutabelitest üles kõik read kõrvarõngaste ostu kohta. Kahjuks pole ma oste alati kirja pannud – alustasin küll kenasti iseseisva elu peale minnes, esimesel ülikoolisügisel 2002 ja tundub, et kõik on korralikult kirjas kuni märtsini 2006. Siis olen mingil põhjusel lõpetanud. 2007 jaanuar-oktoober on sissekanded olemas, aga kui mu mälu mind ei peta, siis Londonis panin kulusid kirja kaootiliselt ja need pole ilmselt täielikud. Täiesti puudu on 2008-2010. 2011. aastast on mul Excelis ainult söök, kuna katsetasin üht teist programmi, millele ma hiljem enam üldse ligi ei saanud… Vahepeal tegin toidust kokkuvõtet, sellepärast on see Excelis olemas. Ja alates 2012 on vist kõik jälle korralikult kirjas.
Seega aastatest 2006-2008 on kindlasti mõned paarid kirja panemata jäänud. 2009-2011 ilmselt ei ostnudki miskit, sest tittedega rippuvaid kõrvarõngaid nagunii kanda ei saanud.
Igatahes ajavahemikus 2002-2020 olen üles märkinud 73 paari kõrvarõngaste ostu, hind kokku 310.18€. See teeb ühe kõrvarõngapaari keskmiseks hinnaks 4.25€. Et saada aga pisut realistlikum pilt, tuleks eraldi tõsta kolme aasta suviste käsitöölaatade ja Malta reisi 14 paari (3×4+2), mis maksid kokku 162.50€. See teeb ülejäänud kõrvarõngaste keskmiseks hinnaks 2.50€ paari kohta. Ja see on juba üsna realistlik number 😀
Koos kirja panemata jäänud ja sõpradelt/kingiks saadud kõrvarõngastega teeb see mu täiskasvanuelu jooksul kokku ehk ca 100 paari? Kui reedel FB-s oma viimaste ostude pilte jagasin, sain tagasisidet, et mõnel tuttaval on praegu 100-200 paari. Mul poleks midagi selle vastu, kui mul oleks rohkem kõrvarõngaid, aga mul on nii spetsiifiline maitse, et ma lihtsalt ei leia neid nii palju 😀 Hetkel on 40 paari. Olen ka üsna järjekindlalt kõrvarõngad ringluses hoidnud – tavaline on see, et kui saan mõned uued, annan vanemaid ära. Kõrvarõngastega on mul sarnaselt riietega nii, et mõnedega päris täpselt ei tea, kas hakkan kandma või ei. Või siis olen millalgi väga palju kandnud, aga hiljem enam ei taha. Sarnaselt riietele sobib mulle kõige paremini see lahendus, et ostan soodsalt (eelistatult teiselt ringilt) ja annan hiljem süümepiinade vabalt edasi.
Laatadelt kõrvarõngaste ostmise traditsioon tekkis aastal 2017. Toona sai hansapäevadelt ostetud neli paari, täpselt sama palju 2019. Sel aastal jäid hansapäevad ära, selle asemel ostsin neli paari Gildi päevadelt. Uus on sel aastal aga see, et esmakordselt kammisime kõrvarõngalette Plikaga kahekesi ning neljast paarist kaks ostsin temale… Ta sai augud eelmise aasta märtsis ja eelmisel suvel kandis veel esimesi täppe/rõngaid. Nüüd aga vahetab ta pisut rohkem kõrvarõngaid – ega käbi ei kuku kännust kaugele…
Joanna (kuna lingitud koduleht on praegu uuendamisel, siis FB leht ka) esimesed puidust kõrvarõngad (punased mandalad kõige alumise pildi ülemises reas) soetasin eelmise aasta hansapäevadelt. Sel aastal siis järgmised 🙂
Etskae (FB leht ka) on mu vana lemmik – 2017 ostsin kaks paari linnukesi ja ühed kassid, 2019 kahed kassid lisaks, sest eelmise aasta kassid osutusid mu maitsele liiga kirjuks. Sel aastal on nende tootevalikusse lisandunud polümeersavile ka puit (minu suur lemmik, sest kerge ja ei lähe katki) – mina sain endale jänese ja rebase, Plika pisikesed kiisud.
Plika lemmikvärv on lilla, tema valis endale lisaks veel need:
Ja kõik mu 40 paari on näha allpool. Neliteist paari erinevatest ehetepoodidest (5x Expressions, 4x London, 2x EheteMaailm, 1x Norra, 1x NewYorker, 1x vist ka Expressions, aga ei mäleta), kümme paari käsitöökõrvarõngaid laatadelt/reisilt (5x Etskae, 2x Joanna, 2x Malta, 1x üks Vene ehetekunstnik eelmise aasta hansapäevadelt), kaheksa paari teiselt ringilt (peamiselt Uuskasutuskeskusest), seitse paari sõpradelt (3x Liisilt, 3x Nelelt, 1x Kaidilt), üks paar kingituseks (Teemult).
Ma olen endaga täitsa rahul, et ma suutsin peaaegu kõik ära tuvastada. Enamiku “ajalugu” teadsin peast, aga pisut abi oli ka Excelist ja blogist. Excelist sain teada, et need ümmargused triibulised, mida ma ostsin kahte eri värvi enne Londonisse kolimist, on Expressionsist. Londonist ostetud kõrvarõngaste puhul oskasin paika panna, et suured musta-punasega on mingist suuremast riidepoest, kus müüdi ka ehteid (Dorothy Perkins, Next vms) ja hallid “diskopallid” on Camdenist – aga nagu selgub sellest postitusest, on veel kaks paari Claire’s ehetepoest (ise ei mäletanudki, arvasin pigem, et äkki ka Expressions) 😛
Aga need kirssidega – igasugune mälestus puudub. Kõrvarõngaalusest tehtud varasemate piltide pealt võin ainult järeldada, et augustis 2011 mul neid veel polnud ja veebruaris 2014 olid juba olemas 😛 Londonist ma neid seega ei ostnud ja Eesti puhul on kõige tõenäolisem variant ikkagi Expressions.
Kuidas edasi, seda ma ei teagi. Ühest küljest tahaks kogu kasvatada, teisest küljest võiks need alusele ära mahtuda – olen küll mõelnud, et peaks selle millegi ägedama vastu vahetama, aga täpsem kontseptsioon puudub. Kuniks ma suudan uute paaride lisandumisel leida olemasolevate hulgast mõned sellised, mida ma ikkagi eriti ei kanna, seniks vist pigem hoian ringluses.
Nagu mainitud, on mul ääretult spetsiifiline maitse. Peavad kindlasti olema konksudega ja rippuvad, kerged, suured – aga mitte liiga suured 😀 Hõbedasi ei kanna enam pea üldse – neid on mul hetkel ainult kaks paari, mõlemal lisaks musta, kõik ülejäänud on värvilised. Läikiv reeglina ei meeldi, väikestest helmestest tehtud ei meeldi. Konkreetne ja värviline on hea – ja kindlasti peab sobima mu riietega, mis juba paljud toonid välistab. (Pool)vääriskivid jätavad mind pigem külmaks, sest esiteks läikivad ja teiseks kas liiga väikesed või suuremad juba liiga rasked. Aga noh, erandeid on alati – mõned läikivad mul on ja mõned kivid ka… Ehkki viimaste puhul ma pole kindel, kauaks need jäävad 😛
40 paari on ilmselgelt täiesti piisav, et leida sobiv iga riietuse juurde. Mis ei takista mind muidugi aina uusi otsimast… Lihtsalt väga tihti ei leia 😀
Juuli raamatud
Näe, peaaegu oleks unustanud… Veel üks postitus vaja kirjutada 😀
Ma otsustasin Goodreadsi hinnetega karmimaks minna ja lähtuda Liisi soovitusel rohkem sõnalistest hinnangutest.
5 – it was amazing
4 – really liked it
3 – liked it
2 – it was ok
1 – did not like it
Et noh, jah. Ma käisin oma raamatud üle ja muutsin palju neljasid kolmedeks – blogipostitusi ei viitsi küll tagantjärele muuta ja TEGELIKULT peaks osa kolmedest kahtedeks muutma üldse 😀 Aga ma üritan, ausalt 😀 Olla karmim 😀
Juulis polnud väga palju aega lugeda, isegi mitte puhkuse ajal – aga selles mõttes läks paremini, et raamatud olid head ja miskit väga suvalist ei sattunud. Olin teinud lugeris ka puhastuse – vaatasin kõik millalgi soovitustest üles nopitud raamatud üle ja kustutasin need, mille hinne oli alla 3,8 palli. Mary Higgins Clark oli ainus erand – tema raamatud ma loen põhimõtteliselt kõik läbi, ehkki viimased pole enam nii head.
59. Tara Westover “Educated” 5/5 (352lk, 2.-8. juuli) – see raamat on lihtsalt super, soovitan soojalt kõigile. Mormooni perekonnas üles kasvanud laps, kes pole käinud koolis, keda ei õpetatud isegi kodus praktiliselt üldse… Paranoiline maailmalõpuks valmistuv isa, vägivaldne vend, igasugused tõsised õnnetused, mida ei ravitud haiglas, vaid kodus… Nii drastilistes oludes üles kasvanud naisel õnnestus minna ülikooli, saada ka teistsuguse elu kogemus, mõtestada lahti lapsepõlves toimunu… Ma ei oska raamatuid kirjeldada, olen selles alati väga kehv olnud… Aga soovitan soojalt kõigile – eesti keeles ka olemas. Lugege!
60. Frances Cha “If I Had Your Face” 4/5 (288lk, 8.-13. juuli) – minu jaoks tegi raamatu köitvaks see, et tegevus toimus tänapäeva Koreas ja oli seega midagi täiesti teistsugust, mulle võõrast. Nelja naise lugu iluoppe hindavas ühiskonnas. Lõpp jäi ehk pisut lahtiseks, aga üldiselt täitsa põnev lugemine.
61. Nora Roberts “Shelter in Place” 5/5 (432lk, 13-18. juuli) – Nora Roberts on mu suur lemmik, viite tärni ma talle enamasti siiski ei anna… Aga see raamat oli tõeliselt köitev, nii karakterid kui tegevus. Teemaks masstulistamine… Raske teema… Aga raamat oli hea.
62. Nora Robers “Under Currents” 4/5 (400 lk, 18.-20. juuli) – taas kord üks väga hea raamat… Ma ei saa midagi parata, ma elan alati nii sisse Robertsi raamatutesse, ma lihtsalt suhestun… St, mitte halvaga, aga heaga 🙂 Nagu alati, mu raamatute kirjeldamise võime on märkimisväärselt sisukas 😀 😀
63. Mary Higgins Clark “I’ve Got My Eyes on You” 3/5 (256lk, 20.-21. juuli) – see oli ok lugemine, aga ei miskit enamat. Ütleme nii, et vanas eas MHC enam ei hiilga oma kirjutamisoskusega, mulle tundub. Aga ega sealt enam juurde ei tule, ta suri ära hiljuti 🙂
65. Claire Macintosh “I Let You Go” 5/5 (350lk, 21.-23. juuli) – selle raamatu esimese kolmandiku jooksul ma mõtlesin, et tuleb jälle skooriks 3… Ja siis tuli plot twist. No ja näete mu hinnet nüüd, jah? 😀 Ma vb päris 5 ei paneks, midagi 4-5 vahepeal. Aga just selle eest, et TÄIESTI ootamatu minu jaoks… Puhtalt sellepärast panin max punktid. Ja soovitan muidugi soojalt kõigile.
65. Mary Higgins Clark “Kiss the Girls and Make Them Cry” 3/5 (400lk, 23.-31. juuli) – vt üle-eelmise raamatu kommentaari 😛
Kokku seitse raamatut. Täitsa ok tulemus. Aasta skoor 65 raamatut ja 19 552lk – mis tegelikult vist tähendab, et mul on 20 000lk täis, sest eelmisel kuul oli Epu südame-raamat, sel kuul Korea-raamat, millel lehekülgede arv pole Goodreadsis märgitud. Ja viis kuud veel minna 🙂
Jõulupuhkuse ajal kavatsen ennast igatahes ogaraks lugeda 😛