Author name: Tikker

Üks mĂ”nus maikuu laupĂ€ev

Kes Ă”igel ajal blogida ei viitsi, peab hiljem palju kirjutama… VĂ”inoh, kas just kirjutama, aga vĂ€hemalt postitama 😀

Oli ĂŒks mĂ”nus laupĂ€ev mai lĂ”pupoole, kui piirangud olid just lĂ”dvemaks lastud ja sai ĂŒle pika aja inimese moodi elu nautida. Ilm oli mĂ”nus ja geopeituse aarded ootasid leidmist. Leitud sai neid tolle pĂ€eva jooksul vĂ€hemalt viis. Ja kontot pole ma endale IKKA teinud.

Pildi keskel vees tĂ€ppi nĂ€ed? Üks meist, khm-khm, kĂ€is 23. mail ujumas. Vihjeks, et mina see polnud 😀

…

Juuni raamatud

NĂ€e, juuni jĂ€i tĂ€itsa blogimata… Sorteerimata piltide hulk muudkui kasvab, kohutav 😀 AGA mul on juuli lĂ”pus kaks nĂ€dalat puhkust, siis vast jĂ”uan blogimisega ka jĂ€lle jĂ€rjele.

Seniks aga – raamatud 🙂 Neist peab ikka kirjutama 🙂

51. Emily Henry “Beach Read” 4/5 (293lk, 31. mai – 10. juuni) – see jĂ€i silma kellegi Goodreadsi lugemiste hulgas ja impulsiivselt vĂ”tsin ette. Ei olnud ĂŒldse halb raamat, aga miskipĂ€rast vĂ€ga ei köitnud ka. KĂŒmme pĂ€eva lugesin 😀 VĂ”ib-olla oli ka lihtsalt kĂŒllastumus mai lugemisest, samuti vaatasime juuni alguses palju Luciferi, mis lugemise aega vĂ€hemaks vĂ”ttis.

52. Fredrik Backman “Ärevil inimesed” 5/5 (286lk, 10.-15. juuni) – Backman oma tuntud headuses. Palju kentsakaid (kohati Ă€rritavaid) inimesi, kes raamatu jooksul avanevad ning ĂŒsna nunnuks muutuvad. Jabur teemaarendus ja sĂŒdantsoojendav lĂ”pplahendus. Ove jÀÀb vist endiselt lemmikuks, aga meeldis ehk isegi suts rohkem, kui vanaema ja Britt-Marie…

53. Epp Petrone “Kas sĂŒda on ĂŒmmargune 3: Jumala juurde” 4/5 (216lk, 15.-16. juuni) – no Epu raamatud mulle vĂ€ga meeldivad, polnud see mingi erand. Tema elust ja seiklustest on alati tore lugeda. Ilmselt on ĂŒhtviisi oluline nii see, et Epp lihtsalt oskab hĂ€sti kirjutada, kui ka see, et me maailmavaated paljuski kattuvad. Usu teema on mulle samuti sĂŒdamelĂ€hedane – ma ei ole ise kĂŒll nii aktiivne ega otsiv ning ei tunne vajadust ĂŒheski pĂŒhamus kĂ€ia, aga kĂ”rgemat jĂ”udu ma usun ja leian, et pole ĂŒldse oluline, mis nimega erinevad usundid seda kutsuvad… Erinevatest pĂŒhakirjadest nĂ€puga jĂ€rje ajamine paneb kĂŒll kohati sĂŒgavalt ohkama, sest tundub, et teatud kontingent ei ĂŒritagi maailma laiemalt vaadata ja elab seetĂ”ttu vĂ€ga kitsarinnaliselt. Mina usun elamisse nii, et endal oleks hea ja teistel ka 🙂

54. Loone Ots “Minu Odessa” 3/5 (296lk, 16.-18. juuni) – see oli nĂŒĂŒd ĂŒks mitte minu maitsele Minu-sarja raamat. Mina tahan Ă”ppida tundma riike lĂ€bi autori isikliku igapĂ€evaelu ja emotsioonide – kultuuri ja ajalugu pigem nĂ€puotsaga sisse segatuna. Kuna autor elaski koha peal ainult paar kuud, siis ega selle ajaga ei saagi ju rohkemat… Ja olen kindel, et on kĂŒllalt neid, kellele kogu see ajaloovĂ€rk vĂ€ga meeldib. Aga mind pani haigutama 😀 Kultuur on nii lai mĂ”iste, sinna sisse mahub kĂŒllaga ka mulle huvipakkuvat… Minu ja raamatu autori kultuurieelistused lihtsalt ei kattu.

55. JĂžrn Lier Horst “Talveks suletud” 4/5 (256lk, 18.-21. juuni) – minu teine lugemine William Wistingu raamatutest. Oli tĂ€itsa hea, ehkki meeldis pisut vĂ€hem, kui esimene. Mulle hakkavad need narkoteemad kergelt koppa ette viskama, tahaks vahelduseks mingit muud sĂŒĆŸeeliini ka.

56. Anders de la Motte “SĂŒgisroim” 5/5 (424lk, 21.-23. juuni) – jaa, see oli tunduvalt pĂ”nevam kui sarja esimene osa. MĂ”nus krimi, kus arvamist jagus lĂ”puni vĂ€lja ja pĂ€ris lĂ”pplahendus oli ikka veel tĂ€itsa ĂŒllatav.

57. Ruth Ware “The Turn of the Key” 4/5 (352lk, 24.-28. juuni) – raamatukogu raamatud said selleks korraks lĂ€bi, nii et vĂ”tsin jĂ€lle lugeri ette. Sellele raamatule olid mul kĂ”rged ootused, sest mitu sĂ”pra olid hinnanud maksimumpunktidega. Oli pĂ”nev ja lĂ”pplahendus minu jaoks tĂ€iesti ootamatu, aga ĂŒldjoontes oli mul seda raamatut miskipĂ€rast raske lugeda. Ilmselt osalt sellepĂ€rast, et tegelasteks olid ka lapsed ja ma teadsin, et ĂŒks neist saab surma. Ehk ka sellepĂ€rast, et kogu raamatut lĂ€biv Ă€revus oli minu jaoks liig, olen pehmeke? 😀 Igatahes seda autorit ma rohkem vist ei loe, sest ta eelmine raamat, mis oli samuti pĂ”nev, ei olnud ka pĂ€ris minu maitse. Mis seal ikka.

58. Pam Jenoff “The Lost Girls of Paris” 4/5 (400lk, 28.-30. juuni) – Minna vist hindas seda maksimumpunktidega ja sellepĂ€rast mu lugemislisti sattus, aga ma nĂŒĂŒd olen targem ja tean, et kui on sĂ”jaraamatud, siis lihtsalt ei ole minu teema. JĂ€llegi – vĂ€ga pĂ”nev, mu meelest tĂ€itsa hĂ€sti kirjutatud ja kĂ€si ei tĂ”use kunagi sellisel puhul alla 4 hindama… AGA jah, sĂ”jakirjeldused, mis siis, et selles raamatus polnud rangelt vĂ”ttes miskit hullu, on minu jaoks liig. Ei saa parata, ma naudin rohkem pisut teist laadi pĂ”nevust.

Mulle tundus, et ma lugesin juunis jube vĂ€he, aga tegelikult on kaheksa raamatut tĂ€itsa keskmine tulemus. Pool aastat on lĂ€bi – aasta eesmĂ€rgiks oli 100 raamatut ja 30000lk, Goodreadsi sĂ”nul on mul lĂ€bi 58 raamatut ja 17362lk. Tegelikkuses paarsada lehekĂŒlge rohkemgi, sest Epu sĂŒdame-raamatul pole Goodreadsis lehekĂŒlgede arvu mĂ€rgitud (otsisin siia postitusse raamatukogu andmebaasist :D) ja see pole seega sinna sisse arvutatud.

Kuna juulis on puhkus, siis on loota ka ohtralt lugemiselamusi. Loodetavasti köitvamaid kui juunis.

Kas ma peaks sĂŒdame kĂ”vaks tegema ja raamatuid karmimalt hindama hakkama? 😀 Sest juuni raamatutest rangelt vĂ”ttes oleks vĂ”inud viis lugemata jĂ€tta ja mu elu poleks sellest kuigivĂ”rd vaesemaks jÀÀnud. Hindan ĂŒsna ĂŒheĂŒlbaliselt, ma tean 😀 Peaks rohkem 3 panema vist. Aga ma ju ei raatsi, kui tunnen, et tegelikult tĂ€itsa kobe raamat, lihtsalt mitte minu maitse. Ja Minu-sarja jĂ€llegi hindan vĂ€ga subjektiivselt just siis 3 punktiga, kui pole minu maitse, mis siis, et vĂ”ib olla hĂ€sti kirjutatud 😀 VĂ”ta siis kinni.

Praegu on mul pooleli see langusti-raamat, mida kĂ”ik kangesti kiidavad ja mille Goodreadsi skoor on muljetavaldav 4,48. Ma olen alles ĂŒsna alguses, 13% lĂ€bi loetud, siiani jĂ€tab ĂŒsna kĂŒlmaks. Aga loodan, et ehk lĂ€heb sarnaselt Backmaniga, kellelt esimesena loetud Ove-raamat oli ka alguses minu jaoks tĂ€iesti “meh”. Langusti-raamatut oleks ehk eesti keeles isegi lihtsam lugeda, soise looduse kirjeldused jĂ”uaks nĂ€iteks paremini kohale. Ega ma muidugi ei viitsi seda laenutama minna, loen ikka inglise keeles lĂ”puni. Vaatame, kas mu arvamus lĂ€heb siis lĂ”puks ĂŒldsusega kokku 😀

Mai raamatud

Ohh… MĂ”nuga tegin tagasi kaks eelmist kuud 🙂 Sel kuul vĂ€ga suures osas eestikeelne lugemine – Ă”ige mitu Eesti autorit ja eesti keelde tĂ”lgitud Skandinaavia krimi. Krimi oli pĂ”hiline ka ĆŸanrina, ehkki muud sattus ka sekka, vaheldust peab ju olema.

33. Annela Laaneots “Minu Setomaa” 4/5 (248lk, 1. mai) – ĂŒldiselt tore lugemine, autori kirjutatust Ă”hkus armastust ja see teeb Minu-sarja raamatud alati nauditavaks. Minu jaoks jĂ€i pisut vĂ€heks isiklikku elu, aga ĂŒldiselt oli ikkagi tore. “Minu Virumaa” jĂ€tsin aga pĂ€rast ca 50lk lugemist katki, sest ĂŒldse ei kĂ”netanud…

34. Katrin Pauts “Politseiniku tĂŒtar. Saaremaa pĂ”nevik” 5/5 (312lk, 2.-3. mai) – oh, mulle nii meeldis! Nii pĂ”nev oli ja muudkui keris pĂ”nevust kuni lĂ”puni vĂ€lja, kĂ”ik tundus piisavalt usutav, paha suhtes olid teatud libisevad kahtlused, aga ei midagi kindlat… ÜhesĂ”naga tĂ€nuvÀÀrne Eesti krimi.

35. JĂžrn Lier Horst “Salauks” 4/5 (294lk, 4.-6. mai) – selle noppisin ĂŒles Minna lugemistest. Kartsin Goodreadsi pĂ”hjal, et Ă€kki on see liiga detailne politseitöö kirjeldus mulle igav, aga vastupidi – vĂ€ga huvitav oli. Karakterid ka meeldisid ja peategelane oli piisavalt sĂŒmpaatne, et teised Willaim Wistingu raamatud ette vĂ”tta. Neid on ĂŒle kĂŒmne, kahjuks kĂ”iki eesti keelde tĂ”lgitud pole, aga eks siis loen needki, mis on.

36. Cecilia EkbĂ€ck “Hunditalv” 4/5 (365lk, 6.-10. mai) – see oli Tallinna Liisi suur lemmik, nii et otsustasin mĂ”ningase kĂ”hklusega ette vĂ”tta. Oli selline… Teistsugune. Huvitav. Mitte pĂ€ris minu maitse, nii et selles stiilis raamatuid mulle soovitada ei tasu, aga silmapildi avardamise mĂ”ttes igatahes tore lugemine. Aga mulle ikka meeldivad tĂ€napĂ€evasemad raamatud, kus pole nii palju viletsust ja nĂ”idade pĂ”letamisi 🙂

37. Samuel BjĂžrk “Poiss pimedusest” 4/5 (317lk, 10.-11. mai) – selle korjasin teise soovitusena Minna lugemistest, Skandinaavia krimile olen alati avatud. Oli tĂ€itsa huvitav, aga tegelased nii vĂ€ga ei paelunud, et oleks tundnud soovi samade tegelastega veel teisi raamatuid lugeda.

38. Katrin Pauts “Tulekandja. Muhumaa pĂ”nevik” 5/5 (264lk, 11.-12. mai) – mĂ”ned kirjutasid, et natuke liiga uskumatu… No pisut, jah, aga mu meelest see oli omal kohal 😀

39. Katrin Pauts “Hull hobune. Hiiumaa pĂ”nevik” 5/5 (232lk, 12.-13. mai) – meeldis sama palju kui eelmised, Ă”nneks paha ma tĂ€ie kindlusega lĂ”puni Ă€ra ei aimanud ja vĂ€ga pĂ”nev lugemine oli jĂ€llegi. KĂ”igi Pautsi saarte pĂ”nevike puhul ma ehk hindaks puhtalt raamatut pisut alla 5, aga kindlasti ĂŒle 4… Ja panin hea meelega ikkagi kĂ”igile 5 pĂ”hjusel, millest kirjutasin eelmises postituses.

40. Epp Petrone “Elust kirju” 4/5 (320lk, 13.-15. mai) – ma olen ĂŒsna kindel, et ma olen seda raamatut kunagi lugenud… Aga mĂ”tlesin, et vĂ”taks uuesti, nagunii eriti ei mĂ€leta. Epu raamatud tema elust mulle kĂ”ik vĂ€ga meeldivad, nii et polnud sugugi ĂŒllatav, et raamatut (taas) nautisin.

41. Epp Petrone “Lastekirju” 4/5 (232lk, 15.-16. mai) – seda raamatut tahtsin tegelikult lugeda ja sellega koos vĂ”tsingi eelmise ka 🙂 Ja seda tahtsin lugeda, sest oli kuidagi vahele jÀÀnud ja Epp emadepĂ€eval FB-s kirjutas midagi… HĂ€sti tore lugemine taas. Epp on nii rohelises maailmapildis kui ka lastekasvatuses mind vĂ€ga palju mĂ”jutanud, tema raamatud sattusid mulle lihtsalt Ă”igel ajal kĂ€tte.

42. Barbi Pilvre “Minu Vormsi” 3/5 (248lk, 16.-19. mai) – esimesed pool raamatut oli minu jaoks igav. Liiga kuiv ajalugu. Sellest ka kolm punkti. Teine pool oli aga pĂ€riselu, tĂ€pselt sellisel tasandil, nagu seda suvitajana vĂ”imalik kirjeldada oli. KĂ”ige huvitavam osa minu jaoks oli muidugi eraelu, aga teiste inimeste kirjeldused ka. Ehk et – esimesest poolest lehitsesin suuremat lugemata lĂ€bi, teise poole lugesin korralikult lĂ€bi.

43. Katrin Pauts “Öömees” 4/5 (264lk, 19.-21. mai) – sellest raamatust ka juba eelmises postituses kirjutasin. Et oli tĂ€itsa ok, aga hĂ€iris vaheldumisi mina-vormis ja kolmandas isikus kirjutamine.

44. Katrin Pauts “Marduse tĂ€nav” 3/5 (255lk, 21.-24. mai) – ja sellest raamatust kirjutasin praktiliselt kogu eelmise postituse, nii et pikemat kommentaari ei vaja 😀

45. Anders de la Motte “Suve lĂ”pp” 4/5 (318lk, 24.-25. mai) – mĂ€rkasin, et Minna hindas ĂŒht selle autori raamatut 5/5, vaatasin, et see on sarja teine osa ja vĂ”tsin esimese alustuseks. No see oli ok… Vaimustav polnud, aga tĂ€itsa pĂ”nev. Mul nĂŒĂŒd jĂ€rgmine, Minna poolt loetu, kodus ootamas… Vaatame 🙂

46. Nora Robers “Come Sundown” 4/5 (480lk, 25.-29. mai) – oh, ma pole ammu Robertsit lugenud, ehkki ta mulle vĂ€ga meeldib. Kuna raamatukogu raamatud olid just lĂ€bi saanud, siis valisin lugerist ĂŒsna suvalt vahelduseks tema raamatu. Ei pidanud pettuma, ikka meeldis. Kaks tegevusliini, minevik ja olevik, mis lĂ”puks kokku jooksevad. Tugevad (nais)karakterid, pereettevĂ”tlus, perevÀÀrtused, Roberts oma tuntud headuses ĂŒhesĂ”naga.

47. Eia Uus “TĂŒdrukune” 4/5 (271lk, 29.-30. mai) – algus oli tĂ”siselt super ja mĂ”tlesin, et tuleb 5 punkti raamat… Kahjuks vajus lĂ”pupoole Ă€ra. Ootused olid suuremad kui reaalsus 🙂 Sellegipoolest vĂ€ga huvitav lugemine. LĂ”pp jĂ€i minu jaoks kuidagi imelikuks ja lahtiseks, ise lootsin midagi muud. Poliitikakirjeldusi oli mul huvitav lugeda, meediavĂ”hikuna ma neid pĂ€riseluga kokku ei viinud 😀  Seksi oli vĂ€he 😀 Feminismi osas ma ei oska hinnata – mĂ”tlesin ka ehmatusega, et kas tĂ”esti ongi nii halb? Ma olen siis vĂ€ga Ă”nnelik, ma ei suuda oma elust ĂŒhtki #metoo momenti meenutada, aga ma usun, et ma olen ka ĂŒsna muretu ja paksu nahaga, nii et paljud möödaminnes ĂŒtlemised vĂ”i katsumised on mul koheselt ununenud. See, mis seal raamatus kirjeldati, 13-aastase ajast, oli vĂ€ga vĂ€ga jĂ”hker ja ma tahaks ainult loota, et pĂ€riselus nii ei ole. St, et kindlasti on kahjuks, mĂ”nel inimesel, aga see ei ole ju ometi nö tavaline reaalsus? Ei saa olla. Ei usu. Kas ma olen naiivne? PalgalĂ”he teema, usun, on reaalne. Naisena poliitikas lĂ€bi löömine ka. Aga see, et naisena “meeste alal” töötades peab vĂ€ga rangelt riietuma? No kas on nii? Arvustustes nii mĂ”nigi vaidles vastu, ise ei tea, sest ei tööta nii fancyl ja kĂ”rgel kohal 😛

48. Erich KĂ€stner “Veel ĂŒks Lotte” 3/5 (112lk, 31. mai) – taganesin tĂ€na hommikul Ă€rgates pisut pahuralt allkorruselt ĂŒles tagasi, kuna lapsed mĂ€ngisid lĂ€rmakalt arvutis ja Kaaslane vaatas telekat, mina tahtsin rahu ja vaikust. Kuna mu raamatud jĂ€id alla, otsisin Plika riiulist lugemist. Vaatasime just ĂŒkspĂ€ev lastega mu kunagist lemmikfilmi “The Parent Trap”, mis oli ka nende meelest tore ja naljakas. Tekkis soov lugeda ĂŒle raamat, mille pĂ”hjal film algselt tehtud sai ja mis mulle lapsena mu mĂ€letamist mööda vĂ€gagi meeldis. No praegu enam ei meeldinud eriti 😀 Kirjutatud ikkagi 1957, mis ei pruugi ilmtingimata halb olla, sest on selle ajastu raamatuid, mis on vĂ€ga meeldinud… Aga see oli kuidagi vĂ€ga imelikult kirjutatud. Ei tea. Film (millel pole raamatuga pistmist rohkem, kui kĂ”ige pĂ”hilisemad punktid – sĂŒnnil lahutatud kaksikute kohtumine suvelaagris, salaja koha vahetamine, isal uus naine – muu oli kaasajastatud) meeldis ikka palju rohkem 😀

49. Riin Tuttelberg “Tom Ă”pib rahamĂ€ngu” 5/5 (91lk, 31. mai) – kuna Lotte-raamat sai kĂ€hku lĂ€bi ja alla minna ikka ei viitsinud, siis mĂ”tlesin, et vĂ”taks ette ka need rahatarkust Ă”petavad raamatud, mis mĂ”ni aeg tagasi Roosaare lehelt lastele tellisin. Plika oli selle raamatu juba lĂ€bi lugenud – ta ĂŒtles, et talle vĂ€ga meeldis, aga oleks vĂ”inud pikem olla. Nojah, see raamat on pigem… Eelkooliealistele vĂ”i esimestele klassidele, 11-aastasele neljandikule pisut titekas. Mina olen lihtsalt rÔÔmus, et lastele selliseid raamatuid kirjutatakse, seega panin sĂŒdamest viis punkti.

50. Mihkel Truman, Jaak Roosaare “Kuidas saada rahatargaks. Rikkaks saamise Ă”pik koolinoortele” 5/5 (156lk, 31. mai) – selle raamatu kohta jĂ€llegi Plika ĂŒtles, et talle pisut keeruline veel. Eks ta olegi, pigem pĂ€ris teismelistele, mis need tegelased seal olid, 14? Ehk paari aasta pĂ€rast lĂ€heb paremini peale, oodaku seni oma aega. Minu meelest igati asjalik raamat, kus lihtsasti lahti seletatud nii noortele kui miks mitte ka tĂ€iskasvanutele, kuidas siis rikkaks saadakse 🙂 Kindlasti oleks saanud seda raamatut kirjutada veel paremini, noortepĂ€rasemalt, mis iganes, AGA taaskord juba selle eest, et keegi ĂŒldse eesti keeles on midagi sellist noortele kirjutanud, maksimumpunktid. Loodan, et sellist kirjandust tuleb veelgi. Koolis vist sellistest asjadest ikka ei rÀÀgita, tuleb see töö kodus ise Ă€ra teha… Äkki teevad lapsed sellevĂ”rra pisut arukamaid otsuseid. Ma loodan 🙂

Nii et 15 raamatut + tĂ€na veel kolm Ă”hemat sorti lasteraamatut, kokku 18. Mis teeb selle aasta numbriks ilusa 50 – loetud lehekĂŒlgi 15 057. Seega maikuu lĂ”puks on poole aasta raamatud loetud. Eks ta nii ongi, et mĂ”nikord rohkem ja mĂ”nikord vĂ€hem.

Tahaks lugeda rohkem Eesti autoreid ja tÀnapÀeva elust. Soovitage!

Naabrist parem?

MÔned raamatud vajutavad nuppudele. Ja vahel mitte positiivses vÔtmes.

Susani “Ka naabrid nutavad” raamat oli teravmeelne ja hĂ€sti kirjutatud, aga see ei jĂ€tnud minusse head tunnet.

Pautsi sattusin lugema alles ĂŒsna hiljuti ja neelasin jĂ€rjest kĂ”ik tema raamatud. Muhumaa puhul, nagu ka ennist kirjutasin, mind negatiivsus ei hĂ€irinud. Saarte pĂ”nevikud samuti vĂ€ga meeldisid – viimastele panin kĂ”igile Goodreadsis viis punkti puhtalt sellepĂ€rast, et mulle tundub, et Pautsi raamatute skoori taga on kohati kirjaniku isiku mittemeeldivus… Pluss see, et Eesti kaasaegset krimi ju praktiliselt polegi, selles mĂ”ttes ka hullult Ă€ge. Aga “Öömees” mulle nii palju ei meeldinud (hĂ€iris vist eelkĂ”ige mina-vormis ja tavalise kolmandas isikus kirjelduse pidev vaheldumine) ja “Marduse tĂ€nav”, mille just lĂ”petasin, vajutas jĂ€lle nuppudele… Olin hĂ€iritud. Piisavalt hĂ€iritud, et tulla blogima.

MillegipÀrast tuli meelde ka Susani raamat.

Ja ma tĂŒkk aega mĂ”tlesin, et miks? Mis neil kahel ĂŒhist? Mis trigerdab minus nii Ă€gedalt negatiivseid tundeid?

MĂ”lema tegevus toimub ÀÀrelinna vaikses tĂ€navas ja mĂ”lema tĂ€nava elanikud on kĂ”ik masendavad tegelaskujud. Ühes on lihtsalt mĂ”rvad veel lisaks. Ok, Susani raamatu minategelane oli normaalne ja Pautsi minategelane… Noh, vĂ€hemalt mitte hĂ€irivalt nĂ”me, aga mitte ka vĂ€ga minu tĂŒĂŒpi. VĂ”imalik, et mĂ”lemas raamatus olid mĂ”ned tĂ€nava elanikud siiski veel normaalsed, aga sel juhul jĂ€id nad nii ĂŒlejÀÀnute varju, et olid raamatu lĂ”puks ununenud.

Aga kĂ”ik need teised tegelased – minu jaoks TÄIESTI ebameeldivad. Ma ei suhestu nendega. Ja ilmselt see ongi pĂ”hjus, miks ma tundsin mĂ”lemat raamatut lugedes end nii ebamugavalt. PĂ€he hiilib kĂŒsimus, kas eestlane tĂ”esti ongi selline? Ma ju tean, et mingi ringkond ongi. Ma ju tean, et KÕIK ei ole ja vĂ€ga normaalseid inimesi on ka palju.

Kripeldama jÀÀb see – milliseid inimesi siis on rohkem? Meil Eestis? Neid toredaid vĂ”i neid “naabrist parem” tĂŒĂŒpi?

Ma ise liigitan ennast pigem lihtsaks inimeseks ja hindan minimalismi. Ma katsun rÔÔmu tunda vĂ”imalikult paljust, nii vĂ€ikestest kui suurematest asjadest, nii eesmĂ€rgi saavutamisest kui selleni kulgemisest. Ma usun positiivse mĂ”tte jĂ”usse. See on pĂ”hjus, miks eelistan elada pigem oma roosas mullis. Ei tarbi pea ĂŒldse meediat, loen ainult selliseid raamatuid ja vaatan selliseid filme, mis teevad tuju heaks. Muidugi otsin ka pĂ”nevust – see viimane ongi pĂ”hjus, kuidas satun vahel krimide otsa, kus (pea)tegelased on hĂ€disemad vĂ”i negatiivsemad, kui mulle meeldiks.

Ma tean, et kuskil on olemas need inimesed, kelle jaoks on oluline olla naabrist parem. Kes kulutavad raha (mĂ”ttetutele) kallistele asjadele, sest see on nende jaoks staatuse nĂ€itaja, kes petavad oma kaasasid, kirjutavad netis anonĂŒĂŒmseid halvustavaid kommentaare. Kes ĂŒritavad nĂ€idata sotsiaalmeedias ennast, oma suhet ja oma elu tĂ€iuslikuna, ehkki tegelikkus on hoopis midagi muud. MĂ”ned on vĂ€givaldsed, mĂ”ned sĂ”ltuvad… KĂ”ik nad tunduvad mulle ebakindlad ja Ă”nnetud.

Ma ise tahan olla Ă”nnelik ja endas kindel. Alati see muidugi ei Ă”nnestu, ka minul on kehvemaid hetki. Aga ĂŒldjoontes toimib see lihtne pisiasjadest rÔÔmu tundmine ja tĂ€nulik olemine ja kulgemine ja kĂ”ik muu pĂ€ris hĂ€sti. Raskematel aegadel lööb muidugi eneseusk vahel suuresti kĂ”ikuma ja paneb kĂ”iges kahtlema – ka need ajad tuleb ĂŒle elada, tean seda omast kĂ€est vĂ€ga hĂ€sti. Õige mitu raskemat aastat oli ja vahepeal oli kohe vĂ€ga-vĂ€ga raske. Aga nĂ€e, tulin ka sellest vĂ€lja. Tean, et alati ei jaksa olla positiivne. Olen kĂŒllalt kordi mĂ”elnud “millal see ĂŒkskord lĂ€bi saab?” LĂ”puks siiski sai. Kuni jĂ€rgmise korrani, ma tean. Praegu aga elan ja naudin. Ja ikkagi tunnen, et mind aitas nendest raskematest aastatest lĂ€bi eelkĂ”ige lootus, mis kĂŒll vahel tundus lootusetu :D, aga muutus siis alati taas tugevamaks – lootus ja usk, et kĂ”ik saab korda. Et tuleb lihtsalt ĂŒle elada ja parema tuleviku suunas rĂŒhkida.

Ma ei ole kunagi Facebookis eriti aktiivne postitaja olnud, viimastel aastatel on see muutunud. Ilmselt on siin vĂ”rdeline seos blogimisega – vanasti blogisin nii tihti, et Facebookis kirjutamise vajadust ei tundnud ĂŒldse. Vahepeal pisut vÔÔrdusin blogimisest, siis sai Facebookis rohkem jagama hakatud, sest avastasin – mulle siiski meeldib hetki elust avalikult jagada ja kui seda ĂŒldse teha ei saa, tunnen puudust.

Blogis olen enamjaolt positiivne, aga on rohkem lootust, et kirjutan ka muredest. Siin on seda kuidagi mĂ”nusam teha – tean, et lugemas kĂ€ivad inimesed, kellele mu elu huvi pakub ja vahel on hea poolanonĂŒĂŒmselt kurta ning lahendusi otsida. FB-s on selle eest koos palju reaalse elu tuttavaid, seal otsin nĂ”u ja abi vaid vĂ€ga konkreetsete ja praktiliste probleemide puhul. Enamik mu FB postitusi on pildikesed elu rÔÔmsatest hetkedest. Kas ma nĂ€itan ennast paremana ja Ă”nnelikumana kui tegelikult? Selles mĂ”ttes kindlasti, et oma muresid ma ju samamoodi ei jaga 😀 Aga see ei ole mu jaoks enese paremast kĂŒljest nĂ€itamine, vaid lihtsalt common sense. Oma elu raskemad asjad tahaks arutleda selgeks enese peas ja lĂ€hedaste seltsis, jagada neid laiemalt ehk vaid tagantjĂ€rele vĂ”i vĂ€ga lĂ€bimĂ”eldud vĂ”tmes – ja kindlasti mitte FB-s, vaid just blogis. RÔÔmu elu ilusamate hetkede ĂŒle jagan aga hea meelega avalikult ja igal pool 😀 Samas hindan ma ka FB-s vĂ€ga neid lĂ€bimĂ”eldud mure jagamise postitusi. Hindan julgust ja ausust teha seda oma nime all kĂ”igi “pĂ€riselu” sĂ”prade-tuttavate ees. Selles on julgust, mida mul pole. Neid tuleb osata kirjutada ja vĂ€ga oluline on tunnetada, mis teemad avalikult jagamiseks sobivad, mis mitte. Milline sĂ”nastus sobib, milline mitte. Mulle endale on lihtsam ja turvalisem seda blogis teha 🙂

Igal juhul, minu ĂŒmber on inimesed, kes on minu meelest samasugused. Toredad. TĂ€itsa vĂ”imalik, et ka mina olen kohati liiga sinisilmne ja naiivne ning inimesed kaugemas tutvusringkonnas, keda nii lĂ€hedalt ei tunne (kaaspĂ€rnakad, kolleegid) on vĂ”ib-olla tegelikult hoopis just sellised “naabrist parem” tĂŒĂŒpi, ma lihtsalt ei nĂ€e seda? AusĂ”na, mul on selle ĂŒle hea meel, et ma ei nĂ€e.

Mina nĂ€en enda ĂŒmber inimesi, kes on toredad ja elavad oma elu nii, kuidas neile Ă”ige tundub. Ma jagan nendega oma rÔÔme ja muresid, nemad minuga enda omi. Mul pole vĂ€himatki soovi olla kellestki parim ja mul pole tunnet, et minu elu hinnatakse, et keegi ĂŒritaks ennast minuga vĂ”rrelda, minust parem paista, mind maha teha. Ma olen ennast muidugi ka tĂ€itsa teadlikult ĂŒmbritsenud pigem sellise pisut “teistmoodi” ringkonnaga. KasvĂ”i waldorfkool – ma usun, et paljud sealsetest lapsevanematest on teinud teadlikult teistsuguse valiku. Ka kĂ”ik ökoteemaga, keskkonnateadlikkusega seotu. Selline kirju ja pisut esoteeriline seltskond, kellele pigem meeldibki lihtne positiivne elu ja teismoodi mĂ”tlemine. Olles sealjuures intelligentne ja mĂ”istlik. Ei pea tingimata olema halva maiguga esoteerik, hull vaktsiinivastane ja salaja kloori jooma, nagu mĂ”ned vist arvavad 😀 😀 😀

Ja kui ma siis loen neid raamatuid, kus kĂ”ik tegelased on mulle eri pĂ”hjustel vastumeelsed… VĂ€list ilu hindavad, salaja susijad, kĂ”ik omamoodi Ă”nnetud… Siis minus tekibki vastumeelsus. Ja kĂ”hklus – kas tegelik maailm ongi selline? Kas ma elan oma roosas mullis ja TEGELIKULT on enamik inimesi SELLISED?

Aga ma usun, et pole.

Susani raamat on kirjutatud selliste inimeste pilkamiseks, kÔiki neid negatiivseid karaktereid on meelega vÔimendatud.

Ma mĂ€letan, mind torkas lisaks kĂ”igele muule selles raamatus nĂ€iteks möödaminnes kirjeldatud vĂ€ikekodanlik elu, millest osana mainiti iga-aastaseid puhkusereise ja lĂ€bi sörgitud maratone. Lugedes seda tĂ€pselt hetkel, kus ma olin saavutanud pĂ€rast aastaid rabelemist sellise majandusliku seisu, et mul on vĂ”imalik mĂ”elda soojamaareisile… Olles teinud lĂ€inud aastal rohkem sporti kui kogu möödunud elu jooksul – sealhulgas olnud enda ĂŒle meeletult uhke, et jooksin ilma eelneva treenimiseta “kogemata” poolmaratoni… Ma tundsin ennast otseselt puudutatuna 😀 Sest minu jaoks pole ei reisimine ega sport staatuse nĂ€itajad. VĂ”imalus reisida teeb rÔÔmu mitmel tasandil, esiteks lihtsalt argielust puhkamine ja millegi teistsuguse kogemine, teiseks fakt, et ma olen suutnud rahaliselt ĂŒldse nii kaugele jĂ”uda, et ma seda endale lubada saan. Ja sport – no ma ju tean, et liikumine on kasulik, aga olles geenide poolest sale ja omamata seega naisterahva pĂ”hilist motivaatorit vormis pĂŒsida, olen olnud selles suhtes ĂŒsna laisk… Nii tore on, et Kaaslane on sportlane ja ka mind mugavustsoonist vĂ€lja meelitanud. EneseĂŒletus pakub rahulolu.

Ausalt, mul on tunne, et lĂ€ks jĂ€lle lappama. Ma ei tea ĂŒldse, mida ma selle postitusega ĂŒritasin saavutada 😀 Ilmselt eelkĂ”ige rĂ”huvat tunnet endast vĂ€lja kirjutada ja see Ă”nnestus tĂ€itsa hĂ€sti, parem on olla.

LĂ”ppkokkuvĂ”ttes ma ikka usun, et maailm on ilus paik. Et enda mullis elamine, ennast “sobivate” inimestega ĂŒmbritsemine ja “ebasobivast” vĂ”imaluse piires eraldamine annab elule palju juurde. Ilmselgelt pole hea olla liialt naiivne ning uskuda ainult oma mulli, teadmata, mis mujal toimub… Aga mulle kĂŒll piisab sellest ĂŒldisest teadmisest, et need Ă”nnetud inimesed ja Ă”nnetud juhtumised on kuskil olemas. Oma ellu otsin ikka positiivsust ja katsun seda tĂ€ita asjadega, mis mulle rÔÔmu pakuvad.

Las need “naabrist parem” inimesed olla kuskil mujal. Loodan lihtsalt, et mulle ei satu tulevikus kĂ€tte raamatuid, kus kĂ”ik tegelased on seda tĂŒĂŒpi.

Ja Susani ning Pautsi jĂ€rgmiseid raamatuid loen ikka, sest Susan kirjutab suurepĂ€raselt ja Pauts vĂ€ga pĂ”nevalt. Loodan lihtsalt, et satub vĂ€hem seda valedele nuppudele vajutavat sisu 😀

Mind ei hĂ€iri negatiivsed karakterid, mind hĂ€irib see, kui nad on tugevas ĂŒlekaalus. Mulle meeldivad hoopis enam sellised raamatud, kus kĂ”ik tegelased on pealtnĂ€ha normaalsed inimesed oma rÔÔmude ja muredega, tugevustega ja nĂ”rkustega, inimlike vigadega… Ja alles lĂ”puks selgub tĂ”de… Kes on pĂ€riselt paha? 😛

Vastuseks alguses esitatud kĂŒsimusele – kumbi on rohkem, kas toredaid vĂ”i “naabrist parem” tĂŒĂŒpi? Ma arvan, et vastus sĂ”ltub inimesest. Positiivse mĂ”tlemisega inimesed usuvad head, seega neile tundub, et maailm on tĂ€is toredaid inimesi. “Naabrist parem” tĂŒĂŒpi inimesed on pigem Ă”nnetud ja negatiivsed ning neile ehk tundubki, et ka kĂ”ik teised on sellised?

Aga mĂ”tte jĂ”ud on suur, ma usun seda tĂ€iega. Mina usun, et enamik inimesi on ilusad ja head 🙂

Scroll to Top