Author name: Tikker

Teleyks 100 või 78?

Pähh ja pöhh, Teleyks muudkui muudab oma pakette. Kui ma kunagi nendega liitusin, oli mul see 88 senti minut ja 100.- miinimum pakett (kolm vist nimeks), siis tehti juurde neli, viis ja kuus, millest neli oleks mulle rohkem sobinud, aga 50.- eest muuta polnud mõtet…

Nüüd on siis uued tobedad paketid. Tegelikult need pole ju NII nõmedad, mulle lihtsalt ei meeldi kõnealustustasu idee. Lootsin sellest lahti saada, kui kõnekaardi asemele jälle lepingu võtan, aga nüüd…

Kõnekaart mulle igatahes ei meeldi – raha saab alati kõige ebasobivamal ajal otsa ja see laadimine on tüütu. Mulle istub leping otsekorraldusega tunduvalt rohkem. Aga et siis:

TeleYks 100

Kui Sinu mobiiliarved on oluliselt suuremad kui 100 krooni

Kõneminut 0.88
SMS 1.45
MMS 5.00
Kõnealustustasu 0.00
Kuumakse 0.00
Liitumine iseteenindusbüroos või infotelefoni kaudu 0.00
Miinimumarve (sisaldab kõneaega) 100.00

TeleYks 78

Kui soovid TeleYhte kasutavate sõpradega ülisoodsalt suhelda

Kõneminut TeleYks klientidele 0.00
Kõneminut 0.78
SMS 0.78
MMS 5.00
Kõnealustustasu 0.78
Liitumine iseteenindusbüroos või infotelefoni kaudu 0.00
Kuumakse 0.00
Miinimumarve (sisaldab kõneaega) 78.00

Vanasti ma rääkisin telefoniga väga vähe, aga Londonis olen õppinud veidi rohkem lobisema. Samas ma ei ole sellist tüüpi, kes viitsiks tundide kaupa telefoni otsas rippuda.

Ja nüüd ma siis ei suudagi otsustada, kumb pakett kasulikum oleks. Mehel ja emal on Teleyks küll, nendega ma vast põhiliselt räägin. Ei usu, et meie elamises lauatelefon olema hakkab ja küllap mul tuleb palju emale helistada ja nõu küsida tulevikus, mis võib tõenäoliselt pikale venida… Sõpradega räägin nagunii rohkem MSNis, ehk on kellelgi neist ka Teleyks, ei teagi.

Või siis ikka seesama 88 senti minut pakett? Ei mingit kõnealustustasu, samas ka ei mingeid tasuta võrgusiseseid kõnesid. Kunagi ma tegin Eestis iga kuu kõnede väljavõttest statistikat – teadsin täpselt, kellega ma kõige rohkem räägin. Aga see oli vanasti…

Äh, mina ei tea. Hommik on õhtust targem. Väidetavalt.

Võib-olla saan juba homme Tartusse, emal jäi mingi üritus ära. Juhhei.

Tagasi Eestis

Lend oli suhteliselt sündmustevaene, kõik läks libedalt. Seekord polnud meil isegi ülekilode kartust, kodus ju kaal olemas 🙂

Kaks märkimisväärset asja siiski.

Esiteks tegi Iiris emaga meist varem kohale jõudes check ini ära, unustades tema nimele registreeritud pagasi, mis tuli koos minuga. Muretsesime küll, et äkki tuleb nüüd mingi jama, aga absoluutselt mitte – sai lihtsalt check ini tädile öeldud, et unustati pagas registreerida, sest see saabus sõbraga hiljem järele ning kohe võeti kohver vastu, ei mingeid küsimusi ega lisaks maksmist.

Teiseks polnud lennuk välja müüdud – olime B-grupis, läksin sisse viimase kolmandikuga ja sain terve oma rea, sest tahtsin vahekäigu pool istuda (wc, eks) ning keegi ei tulnud küsima, kas minu kõrval olevad kohad on vabad. Nii ma seal siis uhkes üksinduses külitasingi. Üldse tundus kõik kuidagi rahumeelne, polnud tavalist tunglemist ega närvilisust… Või oli mul seekord ükskõik ja sellepärast tundus?

Ühesõnaga kõik sujus.

Eestisse jõudes hülgasin igasuguse vastutuskoorma ning lasin ülejäänud seltskonnal oma kotte tassida ja transporti organiseerida, põhimõtteliselt magasin kogu aja erinevates autodes maha.

Kuna ma ei jõudnud Marist hoiatada, et me tuleme kaheksakesi ja lähme kohe Pärnusse (Kaidi tahtis ka vastu tulla, aga ma arvasin, et antud asjaoludel pole mõtet), siis ta oligi mind päriselt ootamas ja meil oli aega 10-15 minutit juttu rääkida, kuniks transporti organiseeriti.

Ja poolteist aastat tagasi oli Maris see, kellel oli ainsana võimalus mind ära saata, kõik teised olid kas koolis või tööl või vales linnas. Ta on mu Londoni kaitseingel.

Nüüdseks olen juba kosmeetikust läbi käinud ja suhteliselt surnud – öö jäi ju praktiliselt vahele, ainult bussis, lennukis ja autos tukkusin. Asutangi vist ennast varsti magama – kell küll alles pool üheksa, Londonis pool seitse… Tunnikese ehk ootan veel, et tsükkel väga sassi ei läheks.

Ahh, aga milline rahulolu oli oma Bloggeri ajavöönd ja nimi ja logod ja MSNi nimi ära muuta. Ma olen TAGASI EESTIS!

24 tunni pärast…

…olen tagasi Eestis.

Aga nüüd need sada miljonit asja, mis veel tegemist vajavad.

Õhtul on ehk aega paar lauset kirjutada. EHK.

Või siis kuulete uusi uudiseid juba Eestist 🙂

Ootus

Mu viimased Londoni päevad on nii ära planeeritud, et kolimisele pole eriti aega mõelda. Seega lõi mind just suhteliselt puuga pähe tõdemus, et vähem kui kolme päeva pärast olen ma alatiseks tagasi Eestis.

Ja NII palju asju on vaja veel korda ajada!

Tänased plaanid läksid muidugi teistmoodi, kui algul plaanitud (nii kipub see ju alati juhtuma). Mõtlesime kaheksast tõusta, pool üheksa hommikust sööma minna (ikka seda traditsioonilist, kohvikusse), siis kiiresti metrooga kesklinna, et seal olulisemad vaatamisväärsused ära näha, seejärel British Museumi, siis London Aquariumisse ning viimaks vaadata üle need vaatamisväärsused, mis pimedas etemad kui valges.

Noh, kodust jõudsime välja alles üheksast. Victoria line ei sõitnud, asendusbussidega oli mingi jama (pidime kaks korda bussi vahetama) ja linna jõudmiseks läks igavesti palju aega. Esimeses plaanitud peatuskohas Buckinghami palees oli õnnetul kombel vahtkonnavahetus, mis tähendas tavapärasest kaks korda suuremaid masse + lintidega kinni pandud teed, nii et me olime pidevalt tupikus ja edasi liikumine võttis tavalisest kolm korda kauem aega. No ja seda nagunii, et esimest korda Londonis olevad inimesed tahavad iga nurga peal pilti teha 😉

Kuna mulle ei meeldinud Buckinghami palee isegi esimesel korral, saati siis kümnendal ja sellises massis, olin suhteliselt torssis. Kujutasin elavalt ette, kuidas me sellises tempos jätkates Aquariumisse lihtsalt ei jõuagi… See oli ainus asi, mis MULLE korda läks, eks – sinna ma tõesti tahtsin minna.

Aga tegimegi siis oma plaanid ümber ja läksime Buckinghami paleest otse Aquariumisse, sest sinna olid piletid juba ette ära ostetud ja mitte kohale jõudmist ei saanud seega endale lubada.

Väga äge oli! Vähemalt mina jäin rahule, £12 eest lõbu laialt – 14 tsooni (esimesed viis küll väga igavad, aga siis läks ägedaks), igavene hulk eksootilisi mereelukaid, värvilisi kalu, väiksemaid haisid… Olime seal vist mingi tund-poolteist. Samas kolm meie seltskonnast jõudis väga kiiresti välja, imestasid, miks meil nii kaua läks – ma pole päris kindel, kas nemad sama rahule jäid. Hunniku pilte tegin ka, aga ma ei viitsi neid praegu sortida, nii et ehk kunagi hiljem.

Siis saatsime ülejäänud seltskonna muuseumisse ja läksime ise kohvikusse, sest ma tahtsin kangesti jalgu puhata. Sinna ma jäingi, mahlaklaasi ja raamatu taha, Mees läks hiljem veel muuseumit avastama. Mingi aja pärast hakkas mulle kohviku sumin ka närvidele käima ja ma sain aru, et minust enam elulooma pole. Õnneks lubas Mees mul lahkesti koju ära minna ning on nüüd kangelaslikult üksi linnas… Tähendab siis, seitsmekesi on nad linnas, aga tema üksi on giid 😛

Ja mina puhkan juba üle tunni rahus ja vaikuses kodus. Nii väsinud olin, et bussis terve tee tukkusin.

Homme lähme kohe kümneks loomaaeda (piletid on netist ostetud) ning õhtupoolikul Camdenisse. Esmaspäeval shoppamine ja õhtul asjade pakkimine. Ja ongi kõik! Ja siis juba Eesti…

Eesti uudistest rääkides, ema käis täna esimese tiiru Tartus ja viis osa mu asju ära. Oluline osa siis selles, et ta sai meie korteri üle vaadata.

Ja ta jäi rahule. Ütles, et oli hea aura (seda oli juba piltidelt tunda!) ja üldse ilus ning mõnus. Sain korteri ülesehitusest aimu ja mõningatest muudest detailidest… Nüüd ootan veel suurema huviga ise sinna jõudmist. Ei jõua kohe äragi oodata 🙂

Scroll to Top