Author name: Tikker

Või siis nii

Your result for The House, MD Personality Test…

Dr. Robert Chase

55% Eccentricity, 40% Confidence, 35% Kindness

Congratulations, you’re Dr. Robert Chase! You’re quite the complicated person. While you may seem like a perfectly normal extremely attractive person, there is far more to you than meets the eye. It’s quite likely that you’ve had some unusual experiences in your life, whether it be something along the lines of a stint in seminary school or something along the lines of S&M parties. You are rather insecure, and will often do things you don’t want to do to win the good favors of others. While you may seem nice enough, getting ahead and doing what’s best for yourself is usually more important to you than much else in life.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Muidu on üldiselt nii, et Chase meeldib mulle neist kõigist kõige vähem 😉 Ja päris NII ebakindel ma nüüd ka pole. Ma arvan 😀

Daki
juurest leidsin.

Häid uudiseid ka

Ma siin üritasin Kliinikumi netiregistreerimisega omale oktoobri algusesse naistearsti aega saada, otse loomulikult öeldi sealt, et mind huvitava arsti esimesed vabad ajad on 7. novembril. Aga kabinetti helistades, nagu ka Kessu ja foorumitest loetu mulle kinnitas, saab ikka varem ka. Minu puhul siis 10. oktoobriks.

Hoidke siis aga jätkuvalt pöialt, et Maasikas oleks viisakas ja ootaks õige tähtajani – mul on vaja olla 7. oktoobril fit to fly ning Mees lendab alles nädal hiljem. Enne sünnitust oleks vaja veel Tartusse kodu leida ja see sisustada. Seega oleks kohe hädavajalik, et väike mamm õige ajani ootaks 🙂

Muide, meil on täna “tähtpäev” – 30 nädalat nimelt. Kõhu ümbermõõt on 103 cm, olen suutnud viimasest mõõtmisest alates 1 cm juurde kasvatada. Kui Mees koju jõuab, siis ehk saab ühe pildi ka.

Ja meie kaks hiigelsuurt hirmrasket kasti (kokku 65 kg, ma vist mainisin millalgi varem ka) jõudsid õnnelikult Marise bussiga Eestisse. Inglise-Prantsuse piiri peal kollitanud toll ei tundnud nende vastu suuremat huvi – mitte et neis oleks midagi keelatut olnud, aga kastid olid nii rasked, nii kinni teibitud ja nii pudipadi täis, et nende lahti kiskumise korral oleks need ilmselt ära lagunenud.

Hirmus junk foodi isu on. Täna jääb kodune söögitegemine vahele ja Mees toob mulle burgeri. Vahel harva ju võib 😛

House’i 1. hooajast on täpselt pool vaadatud. Jubehea on.

Tüdimus

Kolmepäevase nädalavahetuse miinuseks on kahtlemata see, et tööle minna on eriti raske. Vähemalt on töönädal seekord kõigest neli päeva 🙂

Igatahes oli täna suht sünge päev – tuju ei läinud paremaks enne, kui ehk tund-pool enne sulgemist, kojumineku vahetus läheduses.

Ma pole viimasel ajal vist üldse eriti tööasjadest rääkinud, ilmselt pole ka maininud seda, et uue kohvik-deli poole avamisest saadik asendab meie puhkusel olevat supervisorit keegi blond tädi Alex, kes mulle algusest peale hullult närvidele käib. Ta on selline… Hästi viisakas ja armas (sweet ütleks inglise keeles, armas pole päris see, mida ma mõtlen), aga kuradi kontrollifriik. Ma olen olnud seal firmas jaanuarist saati, kogu aeg kohvikus, ma TEAN, kuidas asjad käivad ja mida teha tuleb. Ja siis tuleb keegi tädike kuskilt oma jaburate ideedega, mis enamikus on mõttetud ja teostamatud. Õigemini teostada põhimõtteliselt saab, aga need lihtsalt EI TÖÖTA. Mul on kõiges oma harjunud süsteemid, mis töötavad hästi ja jube kurnav on iga natukese aja tagant selgeks teha, et mingi teise süsteemi loomine pole vajalik ega tee asja paremaks.

Ja siis see pidev kontrollimine… Võeh. Esimestel päevadel oli juhus, kus ta lõuna paiku (kohviku kõige vaiksem aeg) tuli ja näitas mulle digikast oma tai puhkuse pilte (!!!) – as I really care, eks. Ja siis kell neli, kui oli sulgemise aeg ja ma tahtsin koju minna, tuli ta kõike üksikasjalikult üle kontrollima ja tegi ilgelt suure probleemi paarist veepritsmest kuskil kapiuksel ja paarist puuduvast suhkrupakist (no need pisikesed, take away area jms). Oleks võinud sellistele asjadele lõuna paiku tähelepanu juhtida, eks. Ja talle ei tee selgeks, et maailm ei lõppe ära, kui need paar veepritset sinna järgmise päevani jäävad ning midagi ei juhtu sellest, kui suhkrud ei ole pilgeni täis topitud…

No mu katkematu protesti peale ta lõpuks enam nii üksikasjalikult ei kontrollinud, pigem hoiab kell neli kohvikust eemale. Ma ei kannata kontrollimist, tõepoolest. Asi pole ju selles, et ma ilma tema pideva kullipilgu all olemiseta asjad tegemata jätaks… Ma teen need kõik ära ikka. Lihtsalt peale tööaega vinguda mõttetute pisiasjade kallal, grrh.

Täna hommikul ajas ta mind mingite eriti mõttetute listidega närvi, mida ideeliselt iga päev allkirjastama peaks, õigemini kahekümnesse kasti oma nime ja nimetähed kirjutama… Ja siis ma midagi nähvasin ja hiljem tegin veel ühe iroonilise märkuse… Ja saate aru, tädi jooksis manageri juurde kaebama 😀 Ja ma sain pähe. Täitsa lõpp.

Teine masendav uudis tänases päevas oli see, et üks töökaaslane, kes oli umbes 21-22 nädalat rase, kaotas lapse… Some food infection – ainus seletus, mis mulle anti, keegi rohkem ei tea. Ta ise pole arusaadavalt tööl.

Igatahes täiesti masendav. Kuidagi ei oska enam kartagi, et midagi võiks halvasti minna, kui üle poole rasedusest juba selja taga.

Eh, mis seal ikka. Kolm nädalat ja kolm päeva veel, siis tulen sealt igaveseks tulema. Nii kaua kannatab ära.

Pelmeenisupp ja House nüüd 😛

Avastusi kokandusrindel

Otsisin pelmeenisupi retsepti (ehkki ma kinnitasin Mehele, et pole mingit retsepti vaja, lihtsalt kartul-porgand ja maitseained) ja leidsin tikrikreemi oma 😀

Võite kolm korda arvata, kas me jõudsime Notting Hilli või mitte… Tõmbasime selle asemel hoopis portsu House‘i ja Amélie.

Amélie jäi pooleli, sest House’i isu oli liiga suur. See sarkasm, see iroonia… Midagi minu hingele. Pole ammu nii palju naerda saanud.

Idüll, vol…

Mulle paistab see sõna meeldivat, tundub. Kasutan seda iga kord, kui olemine on mõnus nagu kuninga kassil. Eelmised idüllid olid näiteks siin, siin, siin, siin ja siin.

Enamjaolt on need korrad seotud, oh üllatust-üllatust, nädalavahetuse või puhkusega. Tõepoolest 😉

Omanik käis meil eile õhtul külas – vastuseks meie paari nädala tagusele pikale meilile, kus teatasime oma Eestisse kolimise plaanidest ja pakkusime välja erinevaid võimalusi, et kõik muutusega rahule jääksid.

Külaskäik läks hästi, isegi ratta varastamist ei võtnud ta eriti südamesse. Kõik tundub suurepäraselt laabuvat, aga kirjutan mõnes teises postis põhjalikumalt.

Tänu tollele külaskäigule sai tavaline suurem nädalavahetuse koristusaktsioon läbi viidud kiirkorras juba eile õhtul – mis tähendab, et vastupidiselt tavalisele laupäevahommikusele segadusele on igal pool puhtus ja kord.

Jäin eile õhtul jälle arvuti ette Mehe sülle magama, kui ta lõputuid osasid Smallville‘i vaatas (aga nüüd sai tal viimane olemasolev hooaeg läbi ka, 8. algab USAs alles 18. septembril) ja kolisin sealt lihtsalt kesköö paiku edasi voodisse. Seega polnud miskit imestada, et uni täna enne kella kaheksat ära läks. Aga ma ei pane seda ju pahaks, üldse mitte. Mulle meeldib puhkepäevadel iseeneslikult vara ärgata, siis tundub päev nii palju pikem!

Panin masinatäie pesu pesema (eile õhtul sai juba voodipesu ära pestud, see ripub praegu aias) ning kui see on valmis, ootab veel üks oma järge.

Tegin korterist fotosid, sest ilm oli päikseline ja kõik korras, mida ei juhtu just eriti tihti. Halb on muidugi see, et me kolisime just 65 kg asju Eestisse, sealhulgas palju sellist nipet-näpet (fotod jms), mis enne riiulitel iluks oli ja kodu hubasemaks tegi… Aga see on vast mõnedel varasematel fotodel juba kajastatud, ma loodan.

Ja nüüd istun arvutis, sorteerin neid fotokaustu, mis desktopile kogunenud on (õeke tõi mulle terve hunniku, mis veel puudu oli) ja närin ennast puuviljahunnikust läbi – Mees tõi eile jälle oma töökoha lähedal asuvalt puuviljaturult terve kotitäie. Maasikaid, ploome, viinamarju, virsikuid, greipe… Ja mina sain töölt veel kotitäie banaane. Njämm.

Kell pole veel üheksagi. Väljas paistab päike. Nädalavahetuseks lubab suhteliselt normaalset ilma. Meil on bank holiday weekend, mis tähendab, et ka esmaspäev on vaba. Ja toimub iga-aastane Notting Hilli karneval, kuhu ma eelmisel aastal tööl olemise tõttu minna ei saanud ja sellepärast püha viha täis olin. SEL aastal läheme raudselt.

Ja ülevalt naaber tuli ka üle paari nädala jälle laupäeva hommikul lärmi tekitama – seal korteris pole juba üle kolme aasta kedagi elanud ning meie korteriomaniku sõnul on ta seal vahelduva eduga ikka mingit remonti teinud. Nüüd on siis jälle üks neist perioodidest. Tavaliselt toimub kõik jämm tööajal, nii et meie ei kuule midagi, aga vahel harva möllavad nad osa nädalavahetusest ka. Ja kuna hetkel käib põrandate vahetus, siis on summutav materjal üles kistud ning nende tegemised on meile tavapärasest paremini kuulda.

Aga teate, see üldse ei häiri mind. Sest tuju on liiga hea.

Mind ootab ees kolm õndsat kohustustevaba päeva ja Notting Hilli karneval. Isegi koristamisele ei pea enam aega raiskama. Lähen panen nüüd pesu kuivama ja uue masinatäie pesema.

Mees lasi ennast küll naabritest häirida, rikkusid ta une ära 🙂 Kolis tekiga diivanile ümber, väitis, et siin ei ole nii palju lärmi. Tegelikult, olgem ausad, on ikka ebanormaalne küll, kui nädalavahetusel pool üheksa hommikul tullakse lärmakat remonti tegema. See, et mina sama ebanormaalsel kombel juba üleval olen, pole mingi näitaja.

Aga jah, see pesu siis nüüd.

Scroll to Top