Author name: Tikker

Idüll

Jõudsin eile hommikul korra isegi folgilt läbi hüpata (loe: kiirelt Viljandi järves ujuda ja Piia-Nadja-Runni-Erwini üle vaadata). Ülejäänud päeva veetsime erinevates Eesti (üldsegi mitte depressiivsetes) väikelinnades (tegelikult ei andnud need vist linna mõõtugi välja, alevi(ku)d või külad pigem) Mehe pere erinevaid sõpru ja sugulasi külastades.

Ma sain eile otse puu osast kirsse süüa. Ja otse põõsa küljest tikreid, vaarikaid ja sõstraid. Ja ma nägin kõige ägedamat aeda, mis on isegi kuskil kauni kodu võistlusel mingi koha saanud, seega ikka kohe OLI ilus, eks.

Mina tahan ka kunagi sellist aeda. Lillepeenarde ja päevalillede ja ilusa muru ja maasikate ja kirsside ja tikrite (ja igasuguste muude puude-põõsastega) ja batuudi ja kiige (PÄRIS normaalse kiige, mitte selle vastiku kettkiigega) ja ägeda grillahjuga. Ja üldse.

Ükskord saan ka 😛

Ilus päev oli.

Blogimõtteid

Mul on täna jälle selline mitte midagi tegemise päev. Eelnevatest erinev ehk selle poolest, et Mees on ka nüüd lõpuks siin, minuga koos, mitte Londonis ega folgil ega kuskil kolmandas kohas. Ja ehkki me pole täna peale ajutiste söögi- ja seksipauside midagi reaalselt koos teinudki, piisab mulle hetkel ka sellest, et ma näen teda enda kõrval magamas ja saan tekki peale panna, kui tal külm peaks hakkama vms. Meil pole lihtsalt olnud tükk aega sellist kahekesi olemise päris kohustustevaba päeva.

Igatahes magab ta endiselt folgiväsimust välja ja mina lõbustan ennast, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, arvutis. Ja nagu sageli sellistel puhkudel, blogimaailmas.

Lõpetasin just eelmises postituses mainitud blogi lugemise-lehitsemise ja ei leidnud võimalust seda Google Readerisse panna (help?).

Tuli meelde Kessu hiljutine postitus, kuidas ta Google Readerist ära tüdines ning otsustasin oma blogrolli ka vahelduseks käsitsi läbi klõpsida.

Siit tulenevalt küsimus: kuhu kadus täiesti ette hoiatamata Karikate Emand? Seda blogi enam ei eksisteeri ning ma ei viitsi hetkel ka mingit taustauuringut teha. Äkki keegi omab mingit infot kadumise (kolimise?) põhjuste kohta?

Muidu ma miskit väga üllatavat ei leidnud. Daki uue kujunduse olin paar päeva tagasi Vaska arvutitegemisi piiludes juba ära näinud (ma küll üritasin talle Google Readerit pähe määrida, aga nagu näha, pole see õnnestunud).

Avastasin päris mitu suhteliselt surnud blogi, kus viimane postitus pärineb poole aasta või aasta tagant. Mitmete puhul ei oska isegi arvata, kas järgmine võiks veel millalgi tulla. Teiste puhul tean, et millalgi vast tuleb, aga…

Tekkis tahtmine blogrolli kuidagi organiseerida. Panna ettepoole aktiivsemalt kirjutajad vms. Kõige ette ehk mõned mu kõige lemmikumad blogid. Kõige lõppu ehk need, kelle kohta tean, et uuendusi enam ei tule, aga vanad postitused on netis alles ja minu jaoks on see blogi siiski oluline olnud.

Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kuigi mulle Google Readeri kujundus ka üldse ei meeldi, on see vähemalt must kiri valgel taustal ning… Et mulle ausalt öelda ei meeldi paljude blogide kujundused nagunii. Mõned üksikud meeldivad tõesti, mitmed on täitsa normaalsed, aga teised jälle mu meelest sama mõttetud kui Google Readeri enda kujundus ning osad veel hullemad (mhmh, vihje kõigile hele kiri mustal taustal blogidele – mu silmad lihtsalt EI KANNATA seda, sry).

Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et kategoriseerimisel võiks/peaks ju peale kirjutamise aktiivsuse arvestama ka blogi sisu. Tean väga hästi, et ühed mu blogrolli asukatest kirjutavad paremini kui teised… Mõndasid loengi puhtalt sellepärast, et nad kirjutavad nii hästi, teisi peamiselt sellepärast, et tahan sõprade-tuttavate eluga kursis olla ning võõrale ei pruugiks need blogid üldse huvi pakkuda… Ja nii edasi.

Ühesõnaga ma jõuan lõpuks selleni, et kategoriseerimine oleks liiga keeruline. Las jääda see üks ja ainus kategooria: blogid, mis on mulle olulised. Blogid, millel ma püsivalt silma peal hoian. Olgu siis ühtedel või teistel põhjustel.

Ja Google Readerit kasutan ka edasi. Lihtsalt liiga mugav on. Eks vahel tuleb muude uuenduste nägemiseks “päris” blogidesse ka kiigata.

Aga mu kõrval on liikumist, lähen nüüd ära “päris”ellu 😛

Ei saanud norimata jätta

Ma tean küll: absoluutselt igale kingaostjale tundub, et poodides on kõiki numbreid peale tema oma. Ühtlasi ma tunnistan, et üle pika aja Eesti kingapoode kammides panen tähele nr 41 saadavuse mõningast suurenemist, asjad ühesõnaga paranevad.

Aga siiski.

Ma olen viimased paar päeva üht blogi läbi lehitsenud – lihtsalt sattusin Orkuti kaudu peale (üks autoritest on ülikooliajast tuttav), mul oli parajasti igav ning blogi tundus piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud (st on ka, ehkki mu tõekspidamised autoritega paljuski ei kattu).

Lugesin just postitust, kus väidetakse, et selle aasta veebruaris olevat NS kingas olnud alles enamikus numbrid 40 ja 41.

Tundes nii eesti üldist kingakaubandust kui omades mõningaid mälestusi konkreetselt NS kingast – mul on täiesti võimatu seda uskuda.

Siit üleskutse kõigile minu lugejatele: kui te tõepoolest peaks nägema poodi, kus reaalselt juhtub enamik allesjäänud numbreid olema 41 või 42 – andke palun teada. Läheks vaataks seda imet oma silmaga ja ostaks poe tunduvalt tühjemaks (Vivian Vau ei lähe arvesse, mul on paraku sutsu teistsugune stiil).

Minu senine kogemus igatahes näitab, et kõik mulle meeldivad jalatsid lõppevad harilikult numbriga 39-40.

Ausõna, ma üldse ei taha kritiseerida ega maha teha – oli ju tolle postituse teemagi hoopis muust, ma noppisin lihtsalt selle ühe lause välja. Lihtsalt selline… Norimise tuju on. Ja see lause sobis niii ideaalselt mu sihtmärgiks 😛

EDIT: Oopi vihjel samal teemal otseelust.com:

Saabastega Kassist ei tea nad vist kah midagi

Naiskolleeg jagab kogemusi šoppamisest: «Läksin siis oma 40+n suuruses jalgadega kõige suuremasse kingapoodi seal Kristiines ja jälle tuli tõdeda, et Tuhkatriinu-muinasjutt on kingakaupmeeste hulgas endiselt väga populaarne, aga Shreki-muinasjutt niiväga ei ole…»

-Arvutifirma töötuba Tallinna servas

Pealt kuulis: tarkvara tugiisik

Pärnu on väike

Oli vaja korra linna kosmeetikusse minna. Teel sinna sattusin ühte bussi Mehe emaga, kes parajasti tööle läks (kusjuures ta ei sõida muidu pea kunagi bussiga, aga täna on auto remondis) ning tagasi tulles bussipeatusesse jalutades sattusin kokku Evkaga, keda ka vist juba mitu aastat näinud pole.

Mulle tegelikult täitsa meeldivad sellised asjad Eesti juures 🙂

Scroll to Top