Author name: Tikker

Esimene advent

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis 😀

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Kuidas ma lõpuks ometi verd andmas käisin

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud 😀 Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud 🙂

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema 🙂 Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud 😀

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati 🙂

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud 🙂

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel 🙂 Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks 🙂

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat 😀

Bohemian Rhapsody

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin 🙂 Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees 😛

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei 😀 Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub 🙂 Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne 😀

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Viimase aja lemmikmuusika

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde 😀 Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula 🙂 Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud 🙂 Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast 🙂 Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks 🙂 Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab 😛

Kust ma tean, milliseid kõlareid mul vaja on?

Ma olen terve elu olnud see süüdimatu tüüp, kes oma läpaka pisikesest kõlarist muusikat kuulab ja sellega täielikult rahul on.

Aga viimastel kuudel on muusika minu elus kuidagi eriti oluliseks muutunud ja nüüd mul on kohe suur häda, et autos ei saa ja kodus ei saa ja…

Autos muusika kuulamisega oli terve saaga – need, kes FB-s, on kursis. Esimesed poolteist aastat sõitsin vaikuses, sest tahtsin keskenduda juhtimisele, muusika pigem häiris. Seega polnud oluline, et mul oli kassettmakk. Nüüd olen Pärnu liikluses piisavalt enesekindlaks muutunud, et endale väikest segajat lubada ja mõni aeg tagasi tekkis terav soov sõites VÄGA KÕVA MUUSIKAT kuulata. Head muusikat muidugi. Ma siis katsetasin raadiot, aga sealt millegi kuulatava leidmine ajas lihtsalt närvi. Mõtlesin maki välja vahetada, aga siis tekkis plaan, et äkki saaks kuidagi lihtsamalt ja odavamalt hakkama.

Ostsin Oomipoest 5€ eest aux juhtmega jubina, mis käis kasseti auku – selleks, et avastada, et kassetimängija vist ei tööta (ma igatahes tööle ei saanud, isegi mitte päris kassetiga). Vahetasin selle 19€ maksva jubina vastu, mis käib sigaretisüütajasse ning bluetoothiga muusika telefonist automakki suunab. Kohutav kvaliteet. Eksabikaasa arvates on sel äkki seos faktiga, et mu autol pole antenni 😀 Ma ei tea, kas kunagi oli, aga praegu tõesti pole jah 😀

Lõpetuseks sain tema sõbralt tolle vanast autost maki… Selle paika panemine on pooleli, mul auto käis eelmisel nädalal ühe sutsu remondis, makk sai paika, aga mängib ainult esimestest kõlaritest, tagumiste jaoks oli üks vahejupp puudu. Teiseks avastasin, et aux juhe, mis sõber kaasa andis, oleks pidanud maki taha aukudesse minema 😀 Nii et kui ma nüüd homme jälle auto remonti viin, et ülejäänud asjad ka tehtud saaks, pean instrueerima selle juhtme koha pealt. Ja HOMME ÕHTUL loodetavasti saan auto kätte ja selle urrima juhtme telefonile taha ja normaalse kvaliteediga muusikat kuulata. Väga kõvasti 🙂

No ja koju on ka kõlareid vaja, kohe hädasti. Läpaka kõlari kvaliteet on ühtäkki väljakannatamatu. Aga siin on jälle see teema, et ma ei oska absoluutselt valida. Kindlasti tahaks bluetooth varianti, vahel on kaasaskantavus väga mugav ja ma lihtsalt vihkan juhtmeid – mida vähem neid on, seda parem. Eraldi tubadesse eraldi kõlareid ostma ei hakka ja põhiaja oleks see/need ilmselt elutoas, aga vahel tahaks magamistoas ka muusikat kuulata… Ja aias.

Nagu ikka selliste asjade puhul, millest ise ei tea – googeldasin “best bluetooth speaker” ja lugesin… Välja valida ikka midagi ei osanud. Ma ei ole eriline melomaan, aga ku ostan, tahaks siiski kvaliteetset asja. No ja nunnu võiks välja ka näha. Ja ma ei teagi, kas üks väike värviline JBL Go annab piisavalt palju välja? Või oleks ikkagi parem elutuppa midagi veidi suuremat ja toekamat osta, mis 30-40 ruuduses ruumis kindlalt mõnusalt toimiks (eee… no peale lihtsalt helitugevuse bass näiteks? appi, ma ei tea kõlaritest ikka tõesti mitte kui midagi!) ja mõni väiksem lisaks, olgu siis lastele, magamistuppa või aeda?

Oleks äärepealt JBL Go katsetuseks ära tellinud, aga kuna too veebipood lubas esiteks 0€ tarnet, mis tellimuse esitamise hetkel osutus “tule Tallinnas järele, ainult siis on tasuta” tarneks ning tänase küberesmaspäeva raames -20% soodustust (ei olnud mingit piirsummat märgitud), aga koodi sisetades ilmus teade, et antud tootega ei saa seda soodustust kasutada, siis saatsin selle kõik pikalt. Ju ei ole praegu ette nähtud 😀

Igatahes oleks vaja kõlareid. Kiiresti. Et muusikat korralikult nautida. Võimalikult optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega. Võite oma tarkusi jagada 🙂

Ah õige jah. Uusi kõrvaklappe on ka vaja, sest need, mida ma praegu tööl igapäevaselt kasutan, “lekivad” liialt heli. Kolleeg mingi hetk kurtis. Ma kuulan tööl enamasti “ühe kõrvaga”, sest pean teisega kolleegidele kättesaadav olema. No ja ei ole vaja, et sellest kõrvaklapist, mis kõrvas pole, heli kõigile kuulda oleks.

(Nojah, ükspäev, kui mul oli tungiv vajadus kuulata tööajal väga kõvasti müramuusikat, hoidsin mõlemad klapid kõrvas, et heli summutada ja ikkagi ülemus kommenteeris (küll heatahtlikult), et ta kuuleb laulusõnad ka ära ja küsis kas ma tahan kurdiks jääda :D)

Mulle sobivad need pisikesed pehmete erinevas suuruses otsikutega klapid, mis praegu vist ka kõige levinumad on, aga ma jällegi ei tea, mille järgi valida, seega on uued siiani ostmata. Palju maksta ma nende eest igatahes ei taha ja täitsa usun, et saab soodsa hinnaga ka norm klapid kätte… Kui ma ainult teaks, millised 😀 Üks teine kolleeg soovitas vaadata seda juhtmeotsa, mis auku käib – kui seal vähemalt kolm “rõngast” on, siis peaks ok olema, kaks on vähe. Mu praegustel on kaks. Kui pädev see soovitus on, pole aimugi. Ja kõrvaklappe ma ei viitsi isegi googeldama hakata…

Scroll to Top