Pildipuru ja update
Jajaa, nädal on täitsa märkamatult möödunud ja laiskus tohutu. Eile tegin isegi postituse kirjutamise akna lahti, et kirjutada oma ebaõnnestunud abieluettepanekust (teate ju küll, 29. veebruaril võivad naised meestele teha, ma siis üritasin Mehega – aga näh, ei ütles, jälle läks kehvasti :D), aga kuna meie enda wifi mingil x põhjusel ei tööta ja naabri oma just siis ära kadus (jaa, meile on elutuppa viimaste kuudega mingisugune kõikuv tasuta wifi siginenud, suvel seda küll veel polnud, pidime puu all käima), jäi ka see ettevõtmine katki.
Ja nüüd, tegelikult, pole mul ka mingit põhjaliku kirjutamise tuju, teen hästi lühidalt.
Rootsi oli nagu alati. Nägin õekese uue elamise ära (krt, tema ühikatuba on suurem ja ägedam, kui terve meie korter!), tähistasime tema 30. juubelit, jõime mitu õhtut järjest, ostsime endale korraliku allahindlusega erinevaid jalavarje (mille pilti võisite näha paar postitust tagasi), lasime Johanil endale kokata ja imetlesime tema raamaturiiuleid ning akvaariumit (millest oli samuti ohtralt pilte eelmises postituses), eriti muidugi õekese sünnipäevakinki – täpilist kala (ei, ausõna ei tea liiginime, aga näha tolle postituse viimasel pildil). No ja raha läks ka palju, nagu tavaliselt.
Paar pilti veel:
Laeva peal oli mõttetu nagu alati, ma ausõna EI TAHA enam mitte kunagi Rootsi praamiga sõita, palun lennukit, jah? Aga no kuni emale neid tasuta pileteid antakse, tuleb vist ära kannatada ja tänulik olla, või mis 😉
Eestis sain osa oma selle aasta esimesest grillist lumikellukeste ja Viisitammega:
Nende kahe päeva jooksul TEHA suurt midagi ei jõudnudki… Teisipäeval käisime Mehe vanaema juures praetud räime söömas, njämm! Ja magustoiduks oli jäätis külmutatud maasikate, vaarikate, mustikate ja astelpaju marjadega.
*ohkab õndsalt*
Õhtul käisin Kaidil külas ja seekord oli aega temaga hulka rohkem rääkida, kui eelmise Eesti reisi ajal. Ta uus kass on nii suureks kasvanud ja jube armas 😛
Sama õhtu lõpuks jõudsin veel Terviseparadiisi bowlingusse, kus Mees oma sõpradega juba pikemat aega viibis. Mängisin paar eriti ebaõnnestunud mängu, irooniline oli see, et kui kõik teised läksid välja suitsupausile ja mul lubati nende eest ka visata, siis viskasin neile üheksaid ja kümneid, endale ikka kolmesid. Mis ma oskan öelda 😀
Kolmapäeval magasime poole päevani, sõime minu ema juures praetud peekonit (no sellist seaprae, mitte inglise hommikusöögi laadset) ja Mehe ema juures seenekastet (ahjaa, kahe söögikorra vahel jõudsin kosmeetikus ka ära käia) ning siis oligi aeg Tallinna poole sõita.
Sest jah, ma ikka ei saanud teisiti, kui pidin Vaska ka ära nägema – mõtlesin küll alguses, et aega liiga vähe, aga no… Pidin ikka!
Ja ma sain jälle tema võrratuid seeni sinihallitusjuustuga. Ja Elukat näha. Ja avastasin, et tikri siidrit on kahe kangusega – 2,25% ja 4,5% (kangem maitseb paremini). Ja saime RÄÄKIDA üle pika aja päriselt. Oi, hea oli.
Toidust rääkides panen siia ka pildi Eesti, õigemini siis Cafe Muahi versiooni hommikusöögist (võrdluseks inglise oma siin):
Miks ma siin nii üksikasjalikult toite üles kirjutan – ikka selleks, et MÄLETADA kõike seda head, millega mind Eestis hellitati. Siin on ka häid sööke, aga no Eesti toidu vastu ei saa ikka miski.
Enne lennujaama minekut käisime veel shoppamas – ostsime suitsukala, Kalevi komme ja raamatuid! Jaa, raamatuid – Daki ja Epu omi täpsemalt. Meestest, lihtsalt, Minu Ameerika mõlemad osad ja Roheliseks kasvamise – sellel oli kuivatatud vahtraleht vahel, nii nunnu 😀 Tegelikult oleks Daki blogiraamatut ka tahtnud ja veel nii mõndagi, aga kiire oli ja ei leidnud ja arve oli niigi krõbe ja… Eks siis järgmine kord. Mul on peaaegu kaks raamatut juba läbi, üritan siin aeglaselt lugeda, et head kraami kauemaks jätkuks 😛
Lennujaama turvakontrollis sain teada, et suhkruvaha, mille olin kosmeetikult kaasa ostnud, klassifitseerub pastalaadse ollusena vedelike alla ja on käsipagasi jaoks liiga suur kogus. Pidime ühe koti registreeritud pagasisse andma ja selle eest 200.- peale maksma (vaha ise maksis 250.-, irw). Vähemalt oli turvakontrollitädi hästi inimlik, lubas meil kõik asjad sinna jätta, et neid pärast uuesti läbi laskma ei peaks ning Mees sai lihtsalt väljas ära käia. Stanstedis nad vaevalt et nii mõistvad oleks olnud.
Tagasi jõudes avastasime oma maja eest istumas Antti, kes tuli ka mõneks ajaks Londonisse elama – samal päeva lennuga, aga Ryanairiga Riia kaudu. Oli just paar minutit tagasi jõudnud ja ei saanud sisse, sest Swammi polnud kodus.
Kodus valitses iseenesest mõistetavalt suuremat sorti segadus – mida muud ongi oodata, kui Swamm nädalaks üksi jätta. Köögis ei tee keegi meist siiani midagi, sest seal on liiga kole – kõik nõud on mustad ja neis on vist juba elu.
Elatume rämpstoidust, nädala pärast peame nagunii ju välja kolima. Kuhu, ei tea ikka veel. Aga no küll leiab 😀
Eile õhtul toimus siin ulatuslikum joomine, sest nii erilist päeva (vaid kord nelja aasta tagant) tuli ometigi vääriliselt tähistada. Mina piirdusin küll kolme-nelja klaasi viinakokteiliga kella kuue paiku, ei viitsinud siis enam ja jäin enne üheksat magama, aga poisid pummeldasid mõnuga hommikuni välja.
Muuhulgas (taas)avastas Mees oma kunstiandeid skulptuuri vallas:
Täna magasime poole päevani, käisime Vera Cruzis hommikust söömas (nojah, kell oli selleks ajaks küll juba kolm) ning vaatasime seitse osa Las Vegast – esimene hooaeg saigi läbi, eks homme alustame siis uut.
Ja lõpetuseks paar pilti Mehe õe juubelist, mille fotod lõpuks kätte sain:
Uhh, ma olen nüüd jube tubli olnud ja ennast ületanud selle kirjutamisega, võin nüüd rahus edasi logeleda.
