Author name: Tikker

Koolimuljed, deidid ja nädalavahetus

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, raamatud, rõõm, seltsielu, sütevaka / Leave a Comment

Sütevakas on iga perioodi lõpus arvestuste nädal, mille jooksul on (vist alati?) kaks arvestust (ma täpselt enam ei mäleta, kas äkki võis ka kolm olla mingil puhul, aga pigem vist mitte) ja ülejäänud aeg on siis vaba, et nendeks õppida.

Plikal pidi olema teisipäeval muusikaajaloo arvestus, mis seisnes erinevate kuulsate klassikaliste palade kuulamises ja ära tundmises. Tõe huvides tuleb ära mainida, et minul on sellesama õnnetu arvestuse pärast muusikaajalugu lõputunnistuse ainus kolm 😀 Aga no ajad olid ka teistsugused, ei olnud toona Spotify listi, kust neid kõiki mugavalt kuulata sai… Minu mäletamist mööda pidin käima raamatukogu muusikaosakonnas CD-sid laenutamas 😀 Igal juhul, plaan oli, et pärast viimast pingelist koolinädalat kolme kontrolltöö, kooriprojekti ja soomlase võõrustamisega Plika nädalavahetuse puhkab ja esmaspäeval kuulab ogaruseni muusikat. Juhtus aga hoopis nii, et keha pidas vastu täpselt nii kaua, kui tingimata pidi ja andis siis lihtsalt alla – ehk kui nädalavahetusel oli Plikal lihtsalt pisut kehv olla, siis esmaspäeval ligi 38 palavik ja nii kehv enesetunne, et ei jaksanud voodistki tõusta. Õpetaja oli muidugi mõistev, arusaadavalt – seesama õpetaja, kes kooriprojekti vedas… Nii et arvestuse saab Plika pärast vaheaega järele teha… Aga irooniline see muidugi on, et esimese arvestusega kohe nii läks 😀 Mis seal ikka – rõõmustasime selle üle, et ta niigi kaua vastu pidas ja et teisipäeval oli juba inimese tunne (ehkki palavik oli isegi veel kolmapäeval) – ja et reedese keemia arvestuse hindeks tuli B.

Esimene periood on niisiis edukalt seljatatud – eesti keele hinnet küll veel ei tea, sest kirjandile pole tagasisidet tulnud ja muusikaajaloo oma selgub pärast arvestust, ülejäänud kokkuvõtvad hinded on kõik B-d (B on 5 ja A on 5+). Aga need hinded, ütlen ausalt, ei tulnud kerge vaevaga. Plikal pole kunagi varem nii palju õppida tulnud. Ma enda kooliajast ei mäleta absoluutselt, et koormus oleks olnud nii hull – kas olen lihtsalt unustanud? Mõnevõrra aitas kindlasti kaasa see, et mina käisin seal juba alates viiendast ja olin seega ilmselt nõudmiste ning tempoga harjunud… Süte on ülimalt äge, aga jah – kes sinna minna tahab, siis peab arvestama, et õppima peab palju ja et vähemalt alguses on see päris raske. Ma usun, et kindlasti aja jooksul harjub ära – kas ka  kergemaks läheb, selles on mul omad kahtlused. Olen korduvalt rõhutanud, et kui on liiga palju, on alati võimalus kooli vahetada, seda Plika muidugi ka ei soovi, sest kõik on nii äge. Välja arvatud see, et nii palju õppima peab 😀 😀 😀

Ehkki arvan, et Sütes oleks lihtsam hakkama saada, kui seal juba viiendas alustada, siis leian, et suures plaanis oli üheksa klassi waldorfkoolis Plikale arengu mõttes rahulikum ja kasulikum. Kas ta oleks viiendas üldse Sütesse saanud? Arvan, et pigem mitte. Põhikooli lõpuks aga oli temast waldorfkooli toetavas ja inimlikus keskkonnas kasvanud enesekindel tark noor neiu, kes teab, mida tahab. Nii et meie jaoks läks kõik suurepäraselt.

Maximas jäid ette nunnud kassitassid. Kas mul oli vaja veel rohkem tasse? Ei. Kas peab ära ostma nunnud kassitassid, kui neid müügil näed? Jaa 😀

Jätkates pealkirjas mainituga – me oleme Kaaslasega mugavad ja kodused inimesed, aga näe, tuli restoranide nädal ja oli põhjust deidile minna, suisa kahel päeval järjest.

Reedel käisime Kurgos, laupäeval Mumis – ja viimane oli meie kindel lemmik. Kurgo pakett oli kusjuures kallim – 40€, Mum oli 30€.

Kurgo valisime peamiselt eelroa pärast – ma olen suur trühvlifänn. Trühvlit muidugi oli paljudes menüüdes, aga ju teistes tundusid mingid muud asjad kahtlased, igal juhul sai kõigist trühvlitest välja valitud just Kurgo.

Eelroog:
Põdrafilee tataki
Krõbedad kartuliniidid, trühvliga ponzu, värske trühvel, põdrasambliku krõpsud, lehterkukeseened

Pearoog:
Iberico secreto ballotin
Kastani- ja ribilihafarsiga täidis, juurselleri fondant, juursellerikreem, Iberico jus šerri ja roosa pipraga

Dessert:
Kukeseene-karamelli tartlett
Tüümiani-hapukoorejäätis

Eelroog oli absoluutselt jumalik. Kartuliniite oli küll tsipa tüütu süüa, aga see põdraliha trühvliga… Mmmmmmm…

Pearoog maitses ka väga hästi, aga pildistamisväärsus jättis pisut soovida 😀

Magustoit oli, khm, huvitav. No ma ei ole nagunii suurem asi magustoiduinimene. Aga selle puhul unustasime isegi pildistamise ära.

Ma käisin Kurgos esimest korda – ei tea, kas suvel on seal äkki mõnusam, aga praegusel perioodil see mulle mingit muljet ei jätnud. Mulle meeldivad õdusad ja vaiksemad kohad, see oli lihtsalt… Söögikoht… Ja minu jaoks liiga lärmakas. Teenindaja oli väga armas, aga ilmselt meist suuremat ei arva, kuna kaks tarka tulid kodust välja ilma sularahata ja nii ei jätnudki jotsi. Kaaslane arvas, et kui kaardiga saab jätta, oleks pidanud see võimalus enne põhiarve maksmist terminalis ilmuma, mina arvan, et äkki, kui oleks küsinud, oleks saanud teenindaja selle võimaluse kaardimaksele kuidagi lisada… Aga ta ei küsinud… Ja nii siis jäi. Piinlik on 😀

Mumis olen varem korduvalt käinud ja teadsin nagunii, et seal on mõnus ja õdus. Nii suur kontrast võrreldes Kurgoga! Muidugi natuke võis äkki asi olla ka selles, et Kurgos käisime kell kaheksa, Mumis seitsmest – Mumis läks ka kaheksa paiku muusika kõvemaks, nädalavahetuse värk. Mulle endale lihtsalt meeldib, kui on vaiksem, nii et saab normaalselt rääkida. Seega pigem varem pihta hakata 😀

Mumi toolid oli äärmiselt lahedad, vaatamise ja pildistamise mõttes… Seal ligi 2h istuda… Taha toetada oli nagu liiga kaugel, sirge seljaga seal ääre peal väsis selg lõpuks täitsa ära. Aga sellest ei lasknud ennast häirida, sest nii mõnus oli.

Mumi menüü oli minu valik nr 1 ja hästi valisin 😀

Eelroog:
Lõhe ja Kammkarp
lõhetataki / forellimari / maapirnikrõps / marineeritud nuikapsas

Pearoog:
Veis ja Krevett
veise sisefilee / grillitud hiidkrevetid / kuningservik / kartuliröst / rohelised köögiviljad

Dessert:
Semifreddo ja Passion
krõbe kataifi / besee / passionikreem

Eelroog oli seal Kaaslase meelest parem kui Kurgos – minu meelest olid võrdselt head. Ehk siis absoluutselt jumalik.

Pearoog oli ka absoluutselt jumalik.

Magustoit… No mis teha, kui ei ole magustoiduinimene 😀 Oli parem kui Kurgos, aga jättis mind siiski üsna külmaks. Mõlemal puhul oleks ma suurima heameelega magustoidu asemel veel ühe eelroa võtnud 😀

Laupäeva õhtul saime koju jõudes mõnusa restoranikülastuse jätkuks vaadata ära vägagi teemakohase Masterchefi värske osa 😛

Sain juuli lõpus läbi Robert Bryndza Erika Fosteri sarja ja laenutasin kohe otsa neli raamatut sama kirjaniku Kate Marshalli sarjast. Siis lugesin mitu kuud muid raamatuid ja neid muudkui pikendasin 😀 Kuni lõpuks enam ise netis pikendada ei saanud, nii et pidin seda e-maili teel tegema. Kuna seda rohkem kui korra teha ei taha, pidin lõpuks sarja päriselt ette võtma. Kaasa ei aidanud teadmine, et Liisile Foster meeldis, Marshall mitte. Ütleme nii, et kaks esimest raamatut meeldisid mulle ka vähem kui tavaliselt… Liiga sünged. Aga kolmas läks täitsa mõnusalt käima ja neljas on mul pooleli – eks näis, mis sellest lõpuks arvan. Esimese osa lõpetasin eelmisel reedel, teise osa sel neljapäeval, kolmanda laupäeval – sain hoo sisse.

Puslet panin ka, see on alati tore. Temaatiline sügisene pusle, mille ostsin juba ligi kolm aastat tagasi. Reede õhtul panin paar tunnikest pärast tööpäeva lõppu, kuni deidile minemiseni… Eile tegelesin muude asjadega (loe: pesin pesu ja lugesin raamatut). Tänane päev mööduski suuremalt jaolt puslet pannes – õeke tuli ka ja lõpetasime kella viie paiku. Mõnus! Armastan laisku koduseid pühapäevi!

Tõsi, oleks tahtnud täna minna loodusesse jalutama, kuniks värvilisi lehti veel on… Aga Plika jõudis alles enne kolme Tallinnast koju ja selle aja peale oli päike juba läinud, pusle ka pooleli… Nii see läks 😀 Ehk ei ole nädala pärast veel kõik lehed maha varisenud ja ehk on siis ka kena ilm? Ilmateadet vaadates mitte, aga see võib veel muutuda. Oh jah. Oleks ikka pidanud täna minema, varem ja kahekesi. Aga no mis seal enam… Aasta pärast on uued värvilised lehed 😀 Või äkki ikkagi kannatab nädala pärast ka 😀

Täna õhtul võtsin blogimise varem ette ja näe, jaksasin kohe sellevõrra pikemalt kirjutada. Aga see tähendab, et poole nädala ostud on kirja panemata, õige pea on vaja aga õhtust süüa ja siis näosaadet vaadata… See on nüüd küll natuke pahasti. Aga noh, ega need tšekid eest ära ei jookse… Natuke ma ehk ikka jõuan enne sööki ja äkki viitsin lõpetada pärast näosaadet? Kahtlane muidugi, kell on siis nii palju… Samas magasin täna kaua ja jõin õhtul pool kuus kohvi… Lootust on 😀

Oli see alles nädal

/ blogimine, igapäevaelu / 3 Comments

Nädalavahetus on tavaliselt mõnus kodus toimetamise ja puhkamise aeg, aga eelmisel nädalavahetusel jäi puhkamise osa täiesti vahele.

Sel nädalal elas meie juures Plika kooliprojekti raames üks Soome noormees. Ta oli ääretult tore, temaga suhtlemine oli puhas rõõm. Lihtsalt, kuna Plikal oli sel nädalal ka kolm kontrolltööd, milleks pidi õppima, samas kui selle kooriprojekti pärast oli ta sunnitud osadest tundidest puuduma – lisaks tavapärased tantsutrennid… Siis tähendas see, et mingi päev puudus ta koori pärast füüsikast, kus võeti edasi mingit osa, mis oli ka töös… Üks õhtu õppis ta Kaaslasega poole üheteistkümneni füüsikat. Kes sel ajal soomlasega teetassi taga jutustas? Ikka mina 🙂 Nii et jah, sotsiaalselt äärmiselt väsitav. Terve nädala läksin iga päev liiga hilja magama. Tore oli ikkagi. Poiss sai ka kohe algusest peale soomlasega hästi läbi, bondisid seal arvutimängude teemal 😀

Neljapäeva õhtul käisin Sütevakas kooride ühiskontserdil – seal oli, ma täpselt ei teagi, umbes paarkümmend eestlast, paarkümmend soomlast, kes esitasid kokku 12 laulu. Osad koos, osad eraldi – osad eesti, osad soome, mõni isegi inglise keeles. Väga vahva oli.

Reedel käisin õekesega mitmes poes parkasid proovimas, et tõdeda – mitte ükski mudel ei meeldi, mitte ükski värv ei kõneta. Läksin selle peale Humanasse ja ostsin 3€ eest Vero Moda tumesinise jope. No kindlasti ei ole see nii vee- ja tuulekindel kui Huppa ja Didrikson, aga üsna soe ja seljas meeldib rohkem 😀 Muid asju ostsin ka, tegin neist isegi pilti, aga pildid ei tulnud head ja ma ei viitsinud rohkem sellega tegeleda, nii et las jääda.

Laupäeval olin eriti tubli – kohe pärast ärkamist hakkasin tegutsema. Panin pesu pesema, vahetasin kassiliiva, käisin duši all, midagi jõudsin veel sättida, kuni 11.30 oli kiigujooga… Pärast seda tulin koju ja toimetasin kella viie-kuueni välja, ainsad puhkepausid olid söögipausid. Õhtuks olin nii väsinud, et mitte midagi ei jaksanud. Sai lõpuks teleka ees lebotada, vaatasime järele näosaate esimese osa ja seejärel Masterchefi värske osa – seda isegi otse, reklaamidega. Asi, mida me pole teinud… Aastaid 😀

Lisaks tekkis mul eile õhtul peale kella kümmet kihk puslet panna. Võib juhtuda, et magama sain kell kaks 😛 Seda ei juhtu ka pea kunagi, tavaliselt lähen magama 22-23 paiku. Ma ei tea, mis juhtus 😀 Pusle muidugi õhtul kokku ei saanud, aga lõpetasin selle täna.

Natuke asjalik olin ka, aga peamiselt on täna olnud puhkepäev.

Kuna ma täna õhtul ootamatult ära väsisin, jäi blogipostitus õigel ajal kirjutamata ja kui see mul meelde tuli, olin juba liiga väsinud, et miskit asjalikku kirja panna. Aga no las ta jääda selline igav postitus siis seekord. Üritan nüüd hoida seda harjumust, et vähemalt korra nädalas blogin.

Pildikesed on reedesest kodukontorist. Läksin elutuppa midagi Plikalt küsima, istusin temaga rääkimise ajal korraks tugitooli – ja otsemaid tuli sülle Teet, kes minu süles viimasel ajal üldse tihti ei käi. Ega ma ju ei saanud siis kassi sülest ära tõsta… Palusin köögilaualt oma arvuti ja hiir ära tuua, sain viimased asjad kassi kõrvalt tehtud 😀

Mulle on tulnud kahe viimase nädala jooksul 3-4x automaatne kiri teenusepakkujalt, et mu leht on ületanud piiranguid. Kuna mu 300 vaatamist päevas seda kindlasti ei tekita, siis ma olen üsna nõutu. Olen käinud cPanelist vaatamas ja näinud, et mingitel hetkedel viskab üles küll, aga põhjust ju ei tea. PHP on mul uuendamata, selle kohta on mul olnud mõnda aega hoiatus – ei oska muud arvata, kui et sellega seotud. Ma ükskord isegi üritasin uuendada, aga uuemad versioonid ei töötanud. Üks plugin tekitas mingi errori ja ma ei osanud sellega midagi teha, panin siis vana versiooni tagasi. Aga peaks tegelema. Lihtsalt ma ei tea noist asjust enam mitte kui midagi. Oleks vaja leida keegi, kes jagab ja tahaks mind sõbramehe poolest tasuta aidata.

Tõenäoliselt, kui ma nüüd selle postituse üles panen, siis homme saan jälle ressursi ületamise kirja. Need on enamasti järgmisel päeval tulnud – aga kui esimene kord tuli üks, siis teinekord hiljem veel üks… Kui mitte kaks… Oeh. Kui viitsiks, koliks tagasi online, aga… Peamine põhjus, miks ma kunagi üldse oma serverisse kolisin, oli see, et ma soovisin nii värskuse järgi uuenevat blogrolli, mis on ainult Bloggeris, kui ka paroolipostitusi, mis on ainult WordPressis. Ja plugin, mis PHP errorisse viskas, on irooniliselt just seesama blogrolli oma… Nokk kinni, saba lahti… Pean ikkagi üritama sellega lähiajal tegeleda.

On teil muidu olnud tõrkeid, et leht ei tule vahepeal lahti? Sellega see kiri ähvardab vähemalt. Aga mul endal pole küll mingeid muresid olnud, kogu aeg saan ligi…

Ületasite füüsilise mälu piirangu (2097152KB). Selle tulemusena võis Teie veebilehe külastajatel esineda tõrkeid 987 korda.
Saavutasite serveri protsessori (CPU) kasutuse piirangu (200.0%) 70 korda. Teie veebilehe laadimiskiirust piirati ajutiselt, et vähendada protsessori koormust.

Kui inimene plaane teeb…

/ edevuse laat, igapäevaelu, seltsielu / 2 Comments

…siis jumal naerab.

Ma nädal tagasi lohutasin ennast sellega, et ei jõudnud eriti koristada, aga nüüd, kus soomlane on meile elama tulemas, küll siis sel nädalavahetusel on motti kõik korda teha.

No selgus hoopis, et selle nädalavahetuse plaan on Kaaslase vanaema matused…

Meil saab Kaaslasega sügisel koos oldud seitse aastat, tema vanaemaga mul ei jõudnud väga lähedasi suhteid tekkida, sest me lihtsalt nägime nii harva, korra-paar aastas ehk. Aga Mamma oli nii soe ja tore inimene… Viimased aastad olid tal tervisega pisut keerulisemad, kuni septembris haiglasse sattus ja… Vähem kui kuu aega hiljem… Oeh. Eks ma ikka otsin seda positiivset – hea, et pikalt venima ei jäänud seal haiglas – tal on nüüd parem ja kergem. Aga kurb on.

Otsides edasi positiivset, siis oli väga tore näha jälle kõiki Kaaslase sugulasi, kellel peaks tihemini külas käima – ja no eks nüüd nägin siis laiendatud ringi sugulasi, keda enne polnud põhjust kohata… Igal juhul sai jutustatud erinevates seltskondades poole ööni välja ja järgmised pool päeva takkapihta. Oli küll plaan varakult kodu poole teele asuda, aga kui toredaid inimesi harva näed, siis ei saa ju liikuma nende juurest…

No ja kuidagi juhtus lõpuks nii, et sugulaste juures ei sõitnud me mitte üldse koju, vaid poole tunnikese autosõidu kaugusel asuvasse Ülemiste keskusesse. Ja plaan oli ainult Reservedi vaadata, sest seda Pärnus pole, aga tee peale ette jäi SportsDirect ja Kaaslane tahtis sinna vaadata, ma siis uitasin ka ringi ja näppu jäid ühed ilusad suusapüksid ja… Aastaid olen ma plaaninud neid osta, et oleks talvel pikemalt väljas käies soe, aga teadagi, minu pikkusele midagi leida… No ja kallis… Ja kõike muud. Oleks ma vähe standardsema mõõduga, leiaks ju Humanast ka –  ja mõne sobivas pikkuses meeste mudeli, kui oleks viitsinud otsida ja proovida, oleks sealt tõenäoliselt lõpuks paari euroga leidnud. Aga kogu pükste otsimise ja proovimise protsess on minu jaoks nii piinarikas, et… Ma lihtsalt ei jaksa. Mitte Humanas. Päris poeski on piin.

Hele värv ei ole ilmselt kõikse mõistlikum, aga kõnetas. Täpselt üks paar seda värvi oli, täpselt minu suurus, istusid ilusasti ja pikkus on mu arust ka norm, sest sellised püksid päris mööda maad lohiseda ei saa. Nii nad siis minuga kaasa tulid, ehkki 70€ on minu maailmas kallis. Hiljem vaatasin, et SportsDirecti kodukal oli sama mudeli S suurus 50.40€ ja L suurus 37.80€… Aga M suurust seal polnud ja kui täishind on neil 167.99€, siis ei tohiks kobiseda, et kallid, ega ju? Igal juhul, seekord jagan teiega isegi glamuurseid fotosid proovikabiinist 😀

No ja siis vaatasime Deichmanni ka ja seal olid ühed tumesinised sügissaapad – ma olen nii tubli olnud pärast oma värvianalüüsi ja üldse mitte enam musta ostnud ja need saapad olid mugavad ja kõnetasid mind ja maksid 29.99€ – no ja nii see jälle läks… 😀 Olen küll endale lubanud, et ei osta eales seemisnahast saapaid, sest need on meie kliimas täiesti vastunäidustatud, aga noh, kuna need on sileda tallaga, siis nagunii saab kanda vaid plusskraadidega ehk siis pigem varasügise saapad. Kui väga lägaseks läheb, siis vist enam ei kanna, libedaga kindlasti ka mitte. Aga lasin niiskuskaitsega üle ja ehk püsivad kenad.

Soe talvejope on mul ikkagi puudu. Ostsin paar talve tagasi punase Didrikson Erika, mis mulle lõikelt väga meeldib, AGA ma tunnetasin algusest peale, et see pole päris minu punane (lihtsalt see oli tol hetkel parim valik) ja sure enough see on soe punane, mitte külm. Ja see ei ole ka nii soe, kui ma tahaks, aga seda ma siis ei teadnud – Eestis müüakse seda enamasti talvejope nime all, aga nende enda kodulehel, mida linkisin, oli sügisjopede all, mis on mu arust kohasem. Erika on 180 g/m² ja muud brändid enamasti 200… Ja pole nii suur vahe, väidetavalt, aga no mul on sellega talvel tegelikult külm. Kui ilm on 0 kraadi ringis, siis on ok, aga -10 kraadiga tahaks juba soojemat. No eks panin kihte alla. Aga VÄRV on ju ka vale! Nii et lõppkokkuvõttes mul on plaan see maha müüa, vist (aga ma ei ole kindel, kui hästi see kaubaks läheb). Või siis… Osta veel soojem lisaks. Lihtsalt ma ei ole leidnud seda ideaalset, mis tõesti istuks ja oleks õiget värvi ja lõikega ja soe.

Igal juhul, koju jõudsime alles õhtul pool kuus ja ma olen surmväsinud, nagu pärast sellist reisi ikka. Vähemalt nii palju oli mul oidu ja jaksu, et mingid vajalikud asjad suutsin kodus juba reedel ära teha. Pisut vannituba ja kööki koristada, paar laari pesu pesta… Viimane masinatäis jäi tänaseks, see on nüüdseks kuivatis… Kassi kastis vahetasin liiva ära… Aga kõik ülejäänu… Elutoas mingeid asju ära panna, tolmu pühkida… Plikal on ka oma toas suurpuhastus tegemata (ma ei tea, millega tema nädalavahetusel tegeles :D) – no ja arvestades meie elamise tavapärast tolmu ja kassikarvade hulka, siis nagu võiks ja peaks, kui võhivõõras on meile elama tulemas… Oeh. Allergiaid tal pole, aga sellegipoolest. Common courtesy vms.

Ühesõnaga, kuna koristada ei jaksa, siis leidsin asendustegevuse blogimise näol. Abiks ikka 😀

Lisaks algasid uued hooajad Masterchefil ja näosaatel ja neid oleks ka vaja vaadata, aga meil on üks Soome Masterchefi hooaegki pooleli… Jama 😀

Kassiteraapia

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm / 1 Comment

Detsembris saab mul ja lastel täis üheksa aastat kassiomanikena. Millised võrratud aastad on need olnud! Kui tühi oli elu enne ilma kassideta ja meil polnud sellest mitte kõige õrnematki aimu! Kui absoluutselt, hunnitult oivaline on see, kui sul on võrdlemisi suur kodu ja ALATI on kuskil läheduses mõni kass!

Iga kass on uus kogemus. Ühe kassiga oli lihtne ja nunnu. Kolm kassi oli ägedam kui üks – ja mitte oluliselt keerulisem. Nüüd viis kassi – VEEL ägedam kui kolm! Lõpuks sain ka selle kogemuse, kuidas kassid koos mängivad ja magavad. Paksu ja Mustu on ju isegi ühest pesakonnast, aga nemad pole seda minu juures oldud aja jooksul kunagi teinud. Esimesed kolm kassi pigem elasid mugavat-mõnusat elu igaüks oma nurgakeses.

Vaadata kaht noort kassi koos mängimas, maadlemas, magamas – see on jälle midagi täiesti uut ja oivalist. Nunnumeeter on katki, kogu aeg.

Viie kassiga on hetkel küll selline üsna täiuslik tunne – mõni nunnu on alati kuskil nägemisulatuses ja/või süles. Alati on kedagi vaadata, imetleda, silitada. Kui mõnus! Milline teraapia! Tõelised stressimaandajad ja õnnehormoonide tekitajad!

Tegelikult võiks kasse muidugi alati veel rohkem olla. Kunagi, kui mul on kodu sellises kohas, kus nad saavad õues käia, ilma et naabreid häiriks, siis ehk. Või teen ära selle kassihotelli 😛 Ok, kindlasti mitte hotelli, pigem turismitalu või B&B. Või lihtsalt kohviku 😛

Sügis hiilib ligi

/ igapäevaelu, pusled, rõõm, trenn / 2 Comments

Ilm ei suutnud sel nädalal kuidagi ära otsustada, kas tahab olla suvine või sügisene – hommikul sügiseselt jahe, päeval läks tihti üsna suviselt soojaks. Alles nädalavahetusel on nüüd tõepoolest pisut sügisesem olnud. Minule isiklikult meeldivad neli aastaaega kõigis oma olekutes. Kui kogu aeg oleks suviselt soe, saaks mul sellest kopp ette. Ma ootan alati igat algavat aastaaega rõõmuga. Sügisel on nii mõnus lõhn, saab jälle pisut soojemad riided välja otsida, siis tulevad võrratud värvilised lehed, seejärel mõnus pime november, kus saab hakata küünlaid põletama ja jõule ootama, siis ongi juba detsember ja paremal juhul lumi, igal juhul jõulud ja puhkus… Jaanuaris-veebruars hakkab juba tasapisi valgemaks minema, aga on ikka see mõnus õhtune küünalde põletamise aeg… Märts-aprill on kevade ootus, kevade lõhn, kuni see mais lõplikult kohale jõuab… Ja siis ongi juba jälle suvi ja puhkus. Kõik on tore, kõik on hea. Haide rääkis, et tegelikult olevat Eestis valget aega rohkem kui paljudes teistes riikides. Lihtsalt nii paljudele on oluline see, et kogu aeg päike paistaks ja SEDA meil ilmselgelt pole. Ühesõnaga, mida edasi, seda suurem Eesti kliima fänn ma olen. Mulle väga meeldib kodus olla ja pime külm aeg on selleks suurepärane põhjus 😀

Pidin neljapäeval minema Poisi klassi vanemate õhtule ja ei saanud seega minna tavapärasesse hammocki trenni. Terje pakkus välja, et võin tulla teisipäeval laste trenni. Olen seal sarnastel põhjustel varemgi paar korda käinud, sobis suurepäraselt. See aga tähendas, et käisin nii esmaspäeval kui teisipäeval järjest kahes trennis. Kolmapäeval olid lihased ikka täitsa valusad 😀 Jaa, ma nüüd käingi jälle regulaarselt selles teisipäevases postitrennis, mis on mulle hetkel ajaliselt kõige sobivam ja mida ma vahepeal pikalt vältisin, sest mul oli seal koba tunne – enam ei ole, juhhei! Aga hammocki trennis on mul kahtlemata kõige rohkem eduelamusi, postis ja rõngas olen küll arenenud, aga tunne on endiselt üsna algaja. Hammocki tunne on selline… Adekvaatne 😀 Hästi suurt rahulolu pakub kõrgele lae alla ronimine ja eriti see, kui julgen sealt alla tulles vahepeal käed lahti lasta.

Kuna tööl tõsteti viimane koosolek neljapäevalt ära, tegin ka selle ametlikult kodukontoripäevaks. Tähendab siis, ametlikult enda peas, meil muidu on tööl lihtsalt kokkulepe, et kui pole takistavaid asjaolusid kontoris käimiseks, siis kolm päeva nädalas võiks kohal olla. Ja no loogiline on käia siis, kui on koosolekud, sest ehkki neis saab Teamsist osaleda, on koha peal silmast silma suhtlemine ikkagi mõnusam ja mugavam. Kontoris on tore, kolleegid on toredad, suure ekraani peal tööd teha on mugavam. Aga kodukontor on ka NII mõnus – ma võiks siia ju ka suurema ekraani tekitada, aga mulle meeldib teha kodukontorit köögilaua taga ja sinna monitori küll tõstma ei hakka 😀 Mõtlesin ka välja, miks mulle meeldib just köögis – seast sealsest aknast on kõige rohelisem vaade. Hing ihkab loodust!

Minu unistuste kodu on selline, kus igast aknast paistab rohelus. Eriti tore oleks, kui sellega kaasneks linnulaul. Eriti tore oleks, kui saaks kodust olematu vaevaga loodusesse jalutama. Aga hästi mugav olen ma ka ning rõõmustan siiralt iga kord, kui sõidan oma keset linna asuvast kodust rattaga sips ja sips kiirelt igasse vajalikku kohta. Kodukontoripäevadel saan kiirelt lõuna ajal ära käia, kui on vaja – no näiteks arstil (15 minutit), kosmeetikus (pool tundi), juuksuris (tund). Sinna juurde 2×5 minutit rattasõitu. Kiire ja efektiivne!

Laupäeval käisin õekesega kiigujoogas, pärast seda põikasin sisse samas majas asuvasse Jenny Kruse heategevuspoodi. Seal ringi tuulates sain spontaanse minikontserdi osaliseks – keegi mängis klaveril Celine Dioni “My Heart Will Go on” ja Linkin Parki “Numb” – vapustavalt ilus oli, sain ka komplimendi teha mängijale, kes just siis lõpetas, kui ma poest väljusin.

Koju jõudes ja ust lahti tehes tervitasid mind kaks ülientusiastilikku last mõlemalt poolt kallistades. “Emme, ma nii igatsesin su järele”. “Ma just viis sekundit tagasi küsisin, kus emme on ja siis sa tulidki”. Üks neist minu ära minnes magas, teine mängis arvutis 😛 Aga no nii nunnu ju, kui oodatakse ja igatsetakse!

Mul on praegu jälle mingi tervislikkuse ihalus. Täpsemini – tervisliku magusa ihalus, sest mulle maitsevad eelkõige küpsised ja koogid ja muud pagaritooted. Ja no küpsetada saab ju ise ka… Tegin üle pika aja kaerahelbepätse – suhkru asemel panin datleid, lisaks kreeka pähkleid (need lihtsalt olid olemas ja ootasid kasutamist). Said head, aga pisut igavad. Pean mõtlema, mida veel lisada, et põnevamaks muuta. Rosinaid (need Plikale ei maitse, aga talle need küpsised üldse ei maitsenud, nii et pole vahet) või tükeldatud kuivatatud ploome (terve pere lemmik kuivatatud puuvili)… Kas õuna võiks ka sisse riivida? 😀 Peab katsetama. Kaerahelbeid on veel ootel 🙂 Spetsiaalselt küpsiste jaoks ostsin, muidu me siin putru üldse ei söö, nii et mul pole ilmselt mitu aastat kodus kaerahelbeid olnud.

Täna õnnestus üle mõningase aja üks puslevahetus teha, rõõm! Eriti see, et minu pusledest valiti välja just need, mis olid kõige kauemaks nö “seisma jäänud” ja mul oli kohe hea meel, et just need isendid uue kodu leidsid. Olen sel aastal puslesid vähem vahetanud ja rohkem müünud, sest mul ei mahtunud enam ära ja oli vaja arvuliselt vähemaks saada. Aga nüüd on arv jälle selline optimaalne (loe: mahuvad kapi otsa ja kappi ära) – seega võib vahetada. Kokku panemist ootavaid puslesid on 46 ja kohe tuleb viis juurde… 😀 Vahetust ootavad hetkel vist 12… Pikas perspektiivis sooviks majapidamises leiduvate puslede arvu siiski vähendada, nii et mingi hetk panen ilmselt jälle osad müüki. Aga üldiselt ostetakse pigem 1000+tk ja ma ise samamoodi väiksemaid ei osta, lihtsalt vahetustega on neid siia jõudnud omajagu.

Oivalisi raamatuid olen samuti sel nädalal lugenud. Esiteks Craveni Washington Poe sarja värske osa “Viimne vanne” – suurepärane, nagu alati. Teiseks Kiti Põld “Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu” – koduõpe on üks teemadest, mis on mind alati väga köitnud ja olen selleteemalisi blogisid aastate jooksul jälginud mitmeid. Väga äge ja mõtlemapanev lugemine, kirjutasin pika arvustuse lugemise väljakutse gruppi.

Nädalavahetused saavad ainult liiga ruttu läbi. Ei jõudnud jälle suuremat koristada ega sättida, ehkki üht-teist tegin ikka ära. Lihtsalt toredaid asju oli ka vaja teha ja nii see aeg käest kuluski…

Lohutan ennast sellega, et oktoobri alguses tuleb Plika kooli kooriprojekti raames pooleks nädalaks üks soomlane meile elama ja enne tema tulekut tunnen kindlasti sotsiaalset survet kodu korralikult korda teha. Külalised motiveerivad! Eriti võõrad, kes siia elama jäävad! 😀

Scroll to Top