Septembri algus on vist küll kõigi lasteaia- ja koolilaste vanemate jaoks kiire aeg – nii lihtsalt on, tuleb üle elada. Kaks nädalat on möödunud linnutiivul. Mul oli plaan tulla küll ainult nädalavahetusest kirjutama, aga mõtlesin, et võiks ju paari sõnaga üldisemalt septembrist ka.
Plika esimesed nädalad Sütevakas on olnud meeleolukad. Neid meeleolusid on olnud seinast seina ja igat masti – ehk siis ka muud, kui ülevoolavalt positiivset. Kui oled käinud üheksa aastat samas koolis ja samas klassis ning siis järsku on kõik täiesti uus – omajagu harjumist! Uued õpetajad, uued klassikaaslased, uus koolimaja, uus tempo. Nagu Plika ütles – selline tunne, nagu oleks laagris ja varsti saab tagasi “koju” ehk oma vanasse kooli. Aga positiivset on muidugi palju ja ega polegi muud, kui vaja lihtsalt harjuda. Sest õpetajad on toredad, klassikaaslased on toredad ning eriti tore on see, et ta läks koori ja osaleb ka klassibändide konkursil. Küll läheb see laagri tunne üle – ja vähemalt saab igal õhtul laagrist koju tulla 😀
Poisil on veel viimane aasta vana ja tuttavat, aga esimene aasta ametlike hinnetega, mis loevad… Ja hakkavad ka pihta need teiste koolidega tutvumised – ootan põnevusega tema muljeid.
Eelmisel nädalavahetusel, nagu eelmises postituses mainisin, oli absoluutselt oivaline suveilm, nii et saime üle mõningase aja jälle terrassil hommikusööki nautida:
…pärast sööki kolisin raamatuga kiike ümber…
Pilti tegin kassidest, aga vaadake ka mu upgrade‘i puslemajanduses – puslelaud on nüüd kaetud pleksiklaasiga!
Esmaspäeval töölt koju jõudes oli mul ainult üks eesmärk – jõuda enne trenni läbi Robert Galbraithi Strike’i seeria kaheksas raamat “The Hallmarked Man”. Olin seda lugenud juba nädal aega ja mida edasi, seda põnevamaks läks. Napilt jõudsingi läbi, kihutasin trenni, tagasi tulles lugesin epiloogi lõpu veel teist korda, aeglasemalt ja nautides. Nüüd pole muud, kui kaht viimast osa oodata. Nagu näete, siis isegi pärast tööpäeva lõppu oli nii soe, et lugesin kiiges:
Teisipäeval käisin juuksuris ja põikasin pärast seda üle pika aja Humanasse – oli 2€ päev, ma veetsin seal peaaegu kaks tundi ja ostsin üheksa asja, millest kolm sätendasid 😀 Mõtlesin küll mitu korda, et võiks ju blogi jaoks midagi natukenegi sellest saagist üles pildistada, aga no ei jõudnud tegudeni… Peamiselt lisandub mu garderoobi noil päevil halli ja tumesinist, seda on lihtsalt kõige rohkem saada 😀 Õiget tumerohelist ja sinakasrohelist liigub tunduvalt vähem, külma punast samamoodi.
Teisipäevaõhtust alates on mul olnud regulaarsed kõhuvaluhood. Kuna need on nõrgad ja ei sega oluliselt elamist, ei võtnud ma isegi valuvaigistit. Lihtsalt jälgisin, mingid päevad panin kellaaegu kirja. Üks “hoog” kestab max 10 sekundit – algab väga vähese valuga, läheb pisut tugevamaks, siis vaibub jälle. Tugevus – algus ja lõpp 1/10, keskel ehk 3/10? Tihedus – enamasti iga 10-15 minuti tagant, ehkki vahel on ka vaid 5 minutit ja teinekord pool tundi. Kui ma olen millessegi süvenenud, ei pruugi ma seda tähelegi panna, ööund kuidagi ei sega… Samas normaalne ka pole. Kaalusin perearstile kirjutamist, pole seni tegudeni jõudnud. Panin naistearsti aja, sest iga-aastasesse kontrolli on vaja nagunii minna – aga oma arstile sain oktoobri algusesse. Kas on võimalik, et 2023. aasta lõpus pandud hormoonspiraal, mis pole mulle kunagi varem olulisi vaevusi tekitanud, on nüüd järsku streikima hakanud? Need valud võiks lihtsalt ära kaduda, ma absoluutselt ei viitsi selle teemaga tegeleda. Kujutan juba ette, kuidas jooksen mööda arste ja uuringuid ja maksan 20€ visiiditasusid ainult selleks, et keegi lõpuks mingit põhjust ei leia ja lõpuks öeldakse, et “no võta spiraal välja ja vaata, kas läheb üle” – seda viimast ka üldse ei tahaks, mulle on see siiani igati meeldinud ja sobinud 😀
Neljapäeval oli tööl terve päeva imelik olla, nii et tulin kella kolmest kodukontorisse – ja selgus, et mul on 37.9 palavik. Sinna läks mu hammocki trenn. Palavik jäigi õnneks ühe päeva teemaks, reedeks oli kõik jälle korras, nii et laupäeval sain ikkagi plaanitult hooaja esimesse kiigujoogasse minna.
Otse loomulikul sadas sel ajal, kui ma oleks rattaga pidanud trenni sõitma, täielikku padukat. Autoga minna ka ei tahtnud, igal pool kesklinnas on tasuline parkimine (või ma ei teagi, sügisest ju muudeti, kas äkki on nüüd laupäevad linnatänaval jälle tasuta? peaks uurima, aga ei viitsi :D). Ootasin ja lootsin, et äkki jääb vihm viimasel minutil järele. Lõpuks vaatasin, et ei tundu jäävat, väntasin vihmakindla mantli ja kummikutega läbi paduka kohale – aga sellele ei mõelnud, et retuusid saavad ju ikka märjaks 😀 Anneliisil olid õnneks stuudios varuriided, nii et ta laenas mulle oma retuusid ja sain ikkagi kuivalt trenni teha 😀
Lisaks jagas Anneliis joogateemalisi kleepse ja ma sain selle ühe, mil kiigujooga vaib, ehkki siin on kaks lina, mitte üks… Ja avastasin, kui suurepäraselt see sobib mu trenni veepudelile 😛
Tahtsin näidata ka oma ratta upgrade‘i, millega ma väga rahul olen. Neid on tegelikult isegi kaks.
Esiteks sain ma lisaks esimesele korvile ka taha pakiraamile suurema korvi. Ma olen seda juba nii palju kasutanud, et pole aimugi, kuidas enne ilma hakkama sain. Nii ülimugav on!
Sinna mahuvad palju suuremad asjad, näiteks läpakakott, suurem poekott, suured Temu pakid, isegi pappkast viie puslega 😀
Teiseks tellisin Temust väikese kotikese lenksu külge – katsetasin enne ka suuremat, aga otsustasin, et see minu jaoks ei toimi. Siis tellisin prooviks väiksema, mis täidab mu vajadused ideaalselt. Vajadus on nimelt, et ei jääks ette (sestap panin selle korvi poolele, ehkki algselt on mõeldud “näoga” minu poole), et ma saaksin sinna soovi korral panna veepudeli, nii et see sõites ringi ei koliseks ja kui mul ei ole parasjagu ühtki kotti ega taskut, siis ka telefoni – et see samamoodi sõites korvis ringi ei loksuks. Pudelit ma väga tihti kaasa ei võta, aga nüüd trennis käies just oli vaja (enamasti käin trennis kotiga, aga vahel mitte). Muul ajal hoian seal kotikeses rattalukku – see oli siiani niisama korvis ja ei häirinud, aga kotis meeldib rohkem 🙂 Rattaluku kõrvale mahub telefon kenasti ära – kui pudelit vaja transportida, siis lukk on lihtsalt korvis nagu vanasti.
Laupäev algas muidu väga usinalt. Ärkasin enne üheksat, panin esimese masinatäie pesu kuivatisse (panin õhtul pesumasina taimeriga tööle, nii et see oli hommikuks juba lõpetanud) ja teise laari pesema, koristasin kööki, vahetasin kassiliiva, käisin duši all, lappisin esimese kuivatitäie pesu kokku, panin teise kuivatisse – seda kõike enne trenni.
Ülejäänud päevaks oli mul täpselt kaks eesmärki – lõpetada ära üks raamat ja üks pusle, mis mõlemad hirmus pikalt pooleli olid – täpsemini, tundub fotosid ja Goodreadsi vaadates, et mõlemaga alustasin 27.08 😀 Kaks ja pool nädalat on ikka hirmus pikk aeg selliste asjade jaoks – normaalne oleks 2-3 päeva, kiirel ajal max nädal. Muidugi lugesin selle 2,5 nädala jooksul läbi ka teise 900-leheküljelise raamatu… 😛 Igal juhul, raamat sai läbi õhtul kell kuus… Puslega lõpetasin mõned minutid peale keskööd (sellega aitas ka õeke, kes mul pool ajast külas oli).
Nagu näete, siis mu puslealus on pisut katki… 😀 Mis teha, korktahvel pole just ideaalne lahendus, lihtsalt pole paremat ka leidnud – ma ausõna parandan varsti ära! Kuni 2000tk pusled mahuks mul ju tegelikult lauale ka ära (see tahvel on ostetud 3000tk mahutamiseks ja on üle laua ääre) – aga mulle meeldib, kui puslel on ümber kõrgemad ääred, siis on hea pleksiklaasiga katta, nii et see paigast ei liigu ja kassid ei saa kogemata üle pusle söösta ega tükke maha ajada.
Täna hommikul olin laisk. Tegelesin natuke oma puslemajandusega, toimetasin arvutis. Mingil hetkel tundsin, et kehv on olla – pea ka natuke valutas ja üldse oli kuidagi nõme. Hommikusöögi söömine ei aidanud, nii et võtsin lõpuks valuvaigisti (mis minu arust ei mõjunud oluliselt ei pea- ega kõhuvalule), vedelesin kinnisilmi diivanil ja kuulasin Katerina möödunud nädala vlogisid. Aga siis tuli päike välja ja tundus, et väske õhk teeks head, nii et tegin Kaaslasele ettepaneku jalutama minna ja tegimegi paaritunnise tiiru. Hakkas parem küll.
Kella neljaks olime õekese ja lastega emale külla oodatud – vanavanemate päev. Kaaslane ei viitsinud kaasa tulla ja plaanis selle asemel trenni minna. Boonusena aga astus läbi Eksabikaasa – no ta tuli tegelikult ainult lapsi peale võtma, et järgmiste (vana)vanavanemate juurde sõita, aga kutsusime ta korra sisse keeksi sööma – ja nii nägime ka jälle Põnnut, oleme kõik suured fännid. No ei ole enam tutvusringkonnas nii väikeseid lapsi ja need 1+ aastased on lihtsalt niiiii nunnud 😀
Hiljem jalutasin koju (kuhu on ema juurest mäletatavasti ainult 350 meetrit) ja õhkasin suurest rõõmust. See on nii oivaline, et me kõik nii lähestikku elame ja eriti toredad on minu jaoks just need segasumma suvila üritused ning hetked, kus saavad kokku nii vanad kui uued pered – olen piiritult tänulik, et mu lastel on imeline isa, et temal on äge kaaslane ja tänu neile on lastel imenunnu väikevend, kelle arengule lapsed kaasa elada saavad (ja olgem ausad, ma ise samamoodi).
(Laiendatud) perekond, kassid, kodu, tervis, trenn, töö, sõbrad – olen tõesti nende kõigi üle iga päev nii tänulik. Probleeme ja raskemaid hetki tuleb muidugi ka ette, see on normaalne osa elust – aga nii üldises plaanis on mul õnnestunud ümbritseda ennast imeliste inimestega, kellega koos aja veetmine on puhas rõõm. Hea suhe perega, emaga, eksiga, lastega, kolleegidega – see on luksus, mida pole paljudel. Me kõik oleme ümbritsetud erinevate inimestega, kellest kõigiga maailmavaated ilmselgelt nii hästi ei klapi, aga mul ei ole ei töö- ega eraelus pidevat sunniviisilist kokkupuudet ühegi tõeliselt ebameeldiva, mürgise ega negatiivse inimesega. Inimesed minu ümber on ilusad ja head. Mul on täiega vedanud.
Mida vanemaks ma saan, seda vähem iseenesestmõistetavalt ma asju võtan. Ja see omakorda tähendab, et ma olengi iga päev tänulik VÄGA paljude asjade üle, mis mu elus olemas on.
