Seda et. Ma olen eksju aktiivne noor neiu, kellel on alati oma arvamus ja kes on intranetis aktiivne. Avastasin juhuslikult, et minu viimati kirjutatud postitus on järjekorranumbrilt 500. Juubel seega, jah. Aga postituse sisu? See on kõigi aegade lühim. tsiteerin:
Ei.
Nomaisaa. Jube naljakas on.
Sellest ma parem ei räägi, et ehkki mul oli hommikul jumala lühike maa tööle minna, oli kangesti vaja helistada Stenile ja küsida, kas ma võin tunni hiljaks jääda (ja teda õhtul sellevõrra varem ära lubada). Ja sellest, et tegelikult jõudsin ma tööle alles 11.15 (ca veerand tundi enne P ja M saabumist ja P oli nii pissed off tujus, et kui ma oleks pärast teda tulnud, oleks raudselt sõimata saanud).
Siis ma tegin jube usinalt tööd mitu pikka tundi.
Aga siis tuli Tõnu siia hängima ja ütles, et väljas on jube ilus ilm (hommikul kell üksteist polnud teine veel suurem asi, päikese mõttes vähemalt). Siis tuli meelde, et on vaja ükskord ometi Oriflame’is ära käia ja et nüüd oleks kindlasti jube tark seda teha. Ühtlasi lootsin kuskilt mingit odavamat sööki skoorida, kui meil siin kõrval antakse.
Linnas oli vaja jube hädasti kõigepealt Tõnuga pangas käia (sest ta arvas, et see on viieni lahti ja tahtis oma kaarti kätte saada – tuli välja, et pank on avatud seitsmeni ja kaart oli üldse kuskil teises kontoris) ja siis Rimist süüa osta ja Oriflame’i alles kell viis jõuda, mis tähendas hirmpikka saba ning lõpuks tipptunni ajal bussiga kesklinnast tagasi tööle sõita.
Nii sai tunnisest lõunapausist sujuvalt poolteist. Aga ma lubasin Steni selle eest kell kuus minema (sest noh, tema lõunapaus + hommikune hilinemine + meil on nagunii üks tüüp praegu proovinädalal).
Et noh. Üldse ei edene see töötamine enam. Kevad ja pohhuism ja kõik muu. Ainult üheksa tööpäeva ongi jäänud. Et see kõik on vist õigustatud…
…samal ajal olen ma olnud tund aega Londonis.
Enne kui ma ära unustan, on vaja kirja panna kaks asja:
1) kõige absurdsem kompliment, mis mulle kunagi tehtud on – sa polegi nii kandiline, kui välja paistad
2) kolmekümne aasta pärast peab uuesti proovima, kas laubale on võimalik maasikat teha
Kui seda on ikka vahel juhtunud, et mina kogemata kellelegi maasika teen, siis praegu ilutseb see minu kaelal. Või on need hambajäljed? Ma pole päris kindel. Naljakas.
Peppersack on vastikult kallis koht, aga nende juustukreemsupp krevettidega on jumalik. Hädaga ostsin. Maksin viiskümmend krooni. Röövimine. Aga maitses siiski kuradi hästi. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii head suppi sain.
Peaksin tegelema tuhandete pisiasjadega, mis kõik peavad kahe nädala jooksul korda aetud saama, aga ma vaid luuserdan tööl ja veedan õhtuid Levikas. Halb. Aga mis teha. Kevad.
Küll kuidagi ikka saab.
Ma lõin uniselt pool tundi kella kinni nagu alati (no see on lihtsalt mu kiiks, ma olen sellega arvestanud, ma panengi kella vajalikust pool tundi varem helisema). Ja siis… Vaatasin ma akna poole.
Ilma prillideta on pilt ikka väga udune (Kui udune? Tule proovi mu prille ja saad aimu!), aga ma nägin selgesti. PÄIKE! Pool kaheksa hommikul oli akna taga imeilus päike.
Selle peale sain hoobist voodist välja 🙂 Varem, kui tavaliselt.
Ja nüüd olen ma puhas ja hästi lõhnav ja joonud ära tassi kohvi. Ja lugenud hommikusöögi kõrvale suvalisi kohti Daki blogist (siit, siit ja siit). Ei tea, miks ma just selle viimase postituse valisin. Sellepärast, et ma mõtlesin veel täna hommikul, mida teha enne kolimist oma päevituseelsete ja -järgsete kreemidega, mis on praeguseks kaks aastat vanad? Londonis ma ilmselt eriti ei päevita ja neil on mingi kehtivusaeg ka… Hm. Aga see Daki jutt oli hea. Väga hea.
Ja Ultramelanhooli “Talvehommik” on laul, mida ma viimased paar päeva olen hommikuti esimesena kuulanud. Kevadhommik on, aga mulle meeldib UM… Ja kohvitassi taga uueks sündida.
Ja siis ma kuulasin veel Bark Psychosist. See on eelmise kevade muusika. Ja mul tuli palju ilusaid asju meelde eelmisest kevadest.
Maagiline on olla. Päikesepaistelised ilmad lihtsalt mõjuvad mulle nii.
Naistepäevast niisiis. Teatavasti olin siis mugavalt kruiisil ning Rootsis ei peeta seda püha vist eriti… Vähemalt tähele küll ei pannud.
Ma juba valentinipäeva paiku mõtlesin kirjutada terve postituse, miks mul sellest kõigest nii pohhui on, aga ei viitsinud. Sest noh, pohhui oli. Ma enne naistepäeva mõtlesin ka, aga samuti ei viitsinud. Samal põhjusel. Ma vanasti olin ikka ka selline tüdruk, kellele oli jube oluline, et valentinipäevaks lilli ja naistepäevaks lilli ja… Et jõle kurb, kui meest pole või kui ta ei too lilli või mis iganes. Aga ma olen suvest saati teatavasti väga palju muutunud ja noh… ON täiesti pohhui! Kui pärast taolisi pühi Delfi naistelehe halva kogemuse foorumisse satun ja näen mees-ei-toonud-mulle-lilli-ving-ving teemalist posti, millel on nii saja lähedale vastuseid, siis ma naeran õelalt. Jube kerge on elada nii.
Ühesõnaga ma ise olin täitsa rahul sellega, et ma naistepäeva ajaks lihtsalt sinna läksin, kus seda päeva üldse polnud. Ja ühtlasi olen ma täiesti kindel, et kui mul ükskord on nende pühade ajaks jälle püsisuhe, küll ma siis vingun ka kolme eest, kui mees lilli ei too. Ma arvan vähemalt. Sest valentinipäev kui selline tekitab minus hetkel ainult judinaid. See selleks.
Aga naistepäeva kohta siis nii palju, et käisin täna Raineriga õhtust söömas ning ta tuli mulle hiljem Rontsiga külla, et natuke mu läpakat näppida (sest ta tahab endale ka miskit taolist osta).
Ja nii ma sain siis neli päeva hiljem naistepäeva puhul lilli. Jube naljakas, noh. Sealt, kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Aga teate, mul oli hea meel küll. et ma siiski olen naine, jah 😀 Üldiselt mulle lihtsalt meeldib, kui mind üllatatakse. See on palju ägedam, kui mingi kohustuslik õis mõnel Hallmark holidayl. Aga neli päeva hiljem juba täitsa võib.
(Mu meelest on kõige ägedam, kui lilli tuuakse täitsa niisama. lambist. Mitte millegi puhul. Või noh, selle puhul, et täna on ilus ilm näiteks. Sünnipäevad muidugi ka. Sünnipäev pole päriselt Hallmark holiday, eks :P)
Pildi peal on siis minu ja Annika lilled. Ronts tõi veini kah. Äge.
Muidu veel nii palju, et käisin täna hommikul taas hambaarsti juures. Eemaldasid närvi, toppisid uue rohu sisse, tegid pilti ja kasseerisid selle eest 530 krooni. Ühtlasi polnud neil enne 28. märtsi ühtki vaba aega pakkuda, nii et pean nüüd Tallinnast mingi muu hambaarsti leidma, kelle juurde rutem saaks. Ja ta peaks odav olema! Noh, normaalse hinnaga. Kas keegi teab kedagi soovitada? Ma oleks väga tänulik. Seis on tõsiselt nukker.
Ja siis ma rääkisin täna MSNis M-iga suht pikalt seksi teemadel ning tõdesin, et on äärmiselt lohutav, et mu tutvusringkonnas on olemas vähemalt üks naissoost inimene, kes saab aru, mida ma tunnen (kui nüüd järele mõtlema hakata – ma ei tea, kas mehedki väga aru saavad). Ülejäänud vahivad mu jutu peale lamba näoga ja kommenteerivad, et asi ei saa ometi nii hull olla. Saab küll, tõesti. Aga noh, see selleks, ma pikemalt seda teemat ei lahka. Lihtsalt tore, et mul on mõttekaaslane.
Elu on lill ja kevad on südames ja moraalsed dilemmad kummitavad. Eks ma pea nendega kiiremas korras midagi ette võtma.
Ma olen eelmise postituse pildi kohta juba mitu komplimenti saanud.
16 päeva…