Author name: Tikker

EMT, nägemist!

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Ma olen olnud EMT klient 16. sünnipäevast saadik – viis ja pool aastat. Mitte kordagi ei tulnud isegi pähe operaatorit vahetada, olin nii suur fänn. Tele2 tekitas minus külmavärinaid ja Elisa tundus lihtsalt mõttetu. Mina eelistasin kvaliteeti, tahtsin parimat! Ok, mulle lihtsalt MEELDIS EMT, kõigi oma lepatriinudega ja…

Veel selle aasta algul, kui numbriliikumine võimalikuks sai, olin kindel, et MINA ei liigu küll kuskile. Milleks? Tänu lühivalikule olid mu arved nagunii enamasti tühise 200 kr ringis, üle 300 ei läinud pea kunagi.

AGA…

September oli lõppemas, tudengipakett läbi saamas. Vaikimisi tagasi tulev Delta pakett oleks nüüd nagunii olnud üks (isegi EMT) kallemaid. Niisiis hakkasin uurima, kaaluma, arvutama, mis pakett kõige soodsam tuleks. Kui olin enne mõelnud, et võtan Era, siis nüüd avastasin Priima, mis oli veel soodsam. Miinimumarve 200, kõneminut 1.99, lühivalik endiselt… Ja siis hakkasin mõtlema, et milleks peaksin ma maksma nii palju, kui võiks hakkama saada poole vähemaga. Tele2 oli ja on minu jaoks endiselt välistatud, aga… Teleyks 😀

Miks peaks ma maksma 1.99 minutis, miinimumarvet 200 ja igakuise kõnede eristuse eest (mu nõrkus, noh, saate aru, statistika :D) eest 9.99, kui ma võin maksta 88 senti, 100 kr ja üldse mitte midagi?

Muidugi kaalusin ka Diili, aga 99 senti on siiski kallim kui 88 ning nende 10-sekundilise täpsusega kõneaja arvestamine ei meeldinud mulle kohe üldse mitte. Täna helistas mulle väga kena ja viisakas tädi EMT-st, et uurida numbri liigutamise põhjuseid ning tema väitel hakkab selline arvestus kehtima alles pärast miinimumarve ületamist. Tsitaat Diili kodukalt:

Helistamisel arvestatakse kõne kestvust 10 sekundi täpsusega.

Kes siin loll on?

Teleyhe SIM on juba käes. Paari päeva pärast on mul ilmselt uus operaator. Kardan natuke levi pärast väiksemates kohtades, aga lõppude lõpuks – ma ei sidunud ennast millegagi, võin iga kell jälle tagasi minna. Seniks aga – EMT, NÄGEMIST!

Rõõm teada, et mind ootab ees pikk elu!

/ elufilosoofia, meedia / Leave a Comment

Targad ja optimistid elavad kauem
Eva Järv, Terviseleht

Võid küll hommikuti joosta, tegeleda joogaga, pidada dieeti. Ent kui hinges on kurbus ja stress, siis vaevalt et hakkad pikaealisete ridu täiendama.USA teadlased uurisid 15 aasta vältel vananemise ja Alzheimeri tõve protsesse. Tulemus — positiivne ellusuhtumine pikendab eluiga ja aitab hoida mõistuse selge.Kentucki ülikooli professor David Snowdown uuris koos kolleegidega läbi 180 elulugu, mille olid kirja pannud üle 20aastased naised. Selgus, et optimistlikuma ellusuhtumisega inimesed elasid keskmiselt 10 aastat kauem.Õnne ja lootuse tunne on need aju seisundid, mis kogu organismi mõjutavad. Depressioon, vaenulikkus ja kadedus võivad aga põhjustada erinevaid haigusi, sh insulti ja Altzheimeri tõbe.

Briti teadlased tulid aga välja sensatsioonilise väitega, et ka tark inimene elab kauem. Professor L. Welley Edinburghi ülikoolist uuris 3000 šoti lapse elu, kes võtsid 1932. aastal osa vaimsete võimete testidest. Selgus, et kõrge IQga lapsed elasid kauem kui nende keskpärase intellektiga eakaaslased.

Loomulikult on üks põhjus ka see, et intelligentsemad inimesed järgivad tavaliselt tervemaid eluviise, toituvad õigesti, piiravad alkoholi ja tubaka tarbimist.

Ühes USA teaduskogumikus avaldatud uurimuse tulemuste kohaselt elavad Oscari filmiauhinna laureaadid keskmiselt neli aastat teistest näitlejatest kauem. Mida rohkem auhindu, seda parem — elu pikeneb kuni kuue aasta võrra, sest rahuldus ja nauding oma saavutusest aitab organismil võidelda igapäevase stressiga.

Teleparadiis

/ TV/sarjad / Leave a Comment

Sügis on alati üks tore aeg selle poolest, et telekast hakkab palju uusi põnevaid asju. Selle hooaja alguses on minu erilise tähelepanu all Meeleheitel koduperenaised, Paks talumatu boss, Lihtne elu, Vaba kaunitar, Missid ja Malaisia. Vanast ajast veel Metsik ingel ja 15-aastased.

Meeleheitel koduperenaised on täitsa lahe. Mitte küll nii lahe kui Seks ja linn (veel?), aga nõuab siiski jäägitut tähelepanu ja ma täitsa ootan järgmist osa.

Paks talumatu boss on võimatult koomiline 😀 Ehkki aeg-ajalt läheb mõte ja pilk uitama…

Lihtne elu on täpselt selline asi, mida vaadata siis, kui midagi paremat teha pole, aga midagi ei juhtu ka siis, kui paralleelselt millegi muuga tegeleda. Üldiselt on siiski päris lõbus. Kohe ju näha, et tibid mängivad täiega lolli ja keeravad vinti üle.

Vaba kaunitar… Esimest hooaega vaatasin suurema huviga. Nüüd õnnestus kogemata võitja teada saada ja nii pole ju huvitav 😛 Kipun samal ajal arvutis mässama ja ainult ühe silmaga vaatama.

Missid on kindel lemmik. America’s Next Top Model on alati üks mu lemmiksarjadest olnud ja neil on palju ühist. Või nojah, ütleme ausalt, missid on selle pealt maha viksitud. Ja seal on ju Anne-Mari, mis teeb vaatamise topelt huvitavaks!

Malaisia kohta ei oska veel midagi asjalikku öelda, sest olen näinud vaid sissejuhatavat osa, mis polnud just teab mis huvitav, aga arvan, et sellest võib veel midagi suht normaalset kujuneda.

Metsikut inglit ei kannata üldse põhitegevusena vaadata, aga hommikuste toimetuste taustaks kõlbab hästi.

15-aastased… Ma ei tea, miks ma seda üldse vaatan. Ilmselt kaua enam ei vaata ka.

Aga Missidest ma veel kunagi kirjutan pikemalt! Hea meel igatahes, et täna läks välja üks nendest, kes minu arust kõige koledamad on 😀

Väsimus…

/ kutsumuse otsingud, rõõm, seltsielu, töö, ülikool / Leave a Comment

Tavaliselt on suvel rohkem aega. See suvi on olnud kogu aeg kiire-kiire-kiire. Kogu aeg kuskile minna, midagi teha. Iseenesest on see ju hea… Ainult et blogimiseks eriti aega ja viitsimist pole. Mul oli palju häid mõtteid, vist on siiani. Oma viimases postituses (millest on juba sada aastat möödas) lubasin suure suuga kõigest kirjutada, tegudeni pole siiani jõudnud.

Ega ma praegu ka ei viitsi. Põhjalikult vähemalt mitte.

Lõpetamisest nii palju, et see oli vinge. Või noh, vinge pole vist päris õige sõna. Mingit moodi pühalik. Kui ikka istud TÜ aulas ja vaatad ümberringi ja kuulad rektori kõnet… Oh, mul on nii hea meel, et ma selle kooli nominaalajaga lõpetasin – koos kallite inimestega, pidulikult. Hiljem poleks rõõm sellest pooltki nii suur olnud.

Lätis oli vinge. See on täpselt õige sõna. Jurmala veepark on enam kui vinge. Kui Auras on 3 tunni piletist küll ja veel, arvatavasti ei viitsi seal niigi kaua passida, siis Jurmalas olime terve päeva ja tüdimust ei tundnud kordagi. Külm ei hakanud ka enne päris õhtut… Siis, kui lõpuks mullivannid avastasime 😀 Ma tahaks nii kohutavalt tagasi!

Eesti karaoke MM finaal Haapsalus oli ka vinge. Uku ruulis täiega, mida oligi arvata. Pooled ürituse külastajad olid Uku fännid (või nii vähemalt tundus). See, et ta võitis, ei üllata vist kedagi 😉

Mnjah. Nüüd ma kirjutasin siis viimases postituses lubatust. Muidugi 100x lühemalt, kui need sündmused väärt on. Ma ei välista, et ühel heal päeval ja kirjutamise tujus võtan ma need põhjalikumalt ette. Aga võib-olla mitte. Näis.

Aga jõudes mu seekordse sissekande pealkirja juurde – ma olen nüüd tööinimene (silmaga näha ja näpuga katsuda saab Ülemiste keskuses). Ja vot sellepärast ma olengi kogu aeg nii neetult väsinud. Kui ikka jõuad koju õhtul kell pool üheksa, siis ei tee enam suurt midagi. Oleskled niisama ja kebid siis magama. Hommikul magad kah.

Nädalavahetused on ainus aeg end korralikult välja puhata, aga need on miskipärast kõik kinni. 15-16 Watergate, 23-34 minu suvepäevad, 30-31 A suvepäevad… 6. augustil Sky+ pidu, aga kuna nädal varem Saaremaal käidud, siis sinna vast ei jõua, ehkki tasuta pidu + Smilers & Toe Tag kõlavad ahvatlevalt. Märjamaa päevad on nagunii samal nädalavahetusel. Ah, mul on tunne, et oleme siis üldse kodus.

Ühel augusti nädalavahetusel tuleb veel Hiiumaa-tuur ja 20. augustil on Kristi pulmad. Vot nii. Kas jääb üldse mõni vabaks? Miskit vist ikka, aga aega ju veel on, plaanid võivad veel tulla. Tegelikult on ju hea, et tegevust jätkub!

Aga tahaks hoopis puhata ja mängida…

Tööl on muide üliväga lahe. Alguse asi, ähvardatakse mind. Eks see tüdimus kindlasti millalgi tule, aga praegu on kõik veel uus ja huvitav. Kolleegid on kõik noored ja lahedad inimesed. Tundub, et mõnusasse firmasse sattusin!

Ja siis on mul veel plaanid kooli minna. Tallinna majanduskooli. raamatupidamist õppima. Kas mul seda töö kõrvalt teha õnnestub, see on 10 punkti küsimus… Ehk isegi suudaksin? Aga kas ma TAHAN jälle seda ajun***i läbi teha? Kolm aastat ainepunktide jahtimist, kodutöid ja mis kõik veel? Oeh. Jah, ma tahan omandada raamatupidamisoskusi. Ei, ma pole kindel, kas ma tahaksin nende oskustega ka ülejäänud elu elatist teenida. Ei, ma ei tea, mida ma üldse teha tahan. Ei, ma pole kindel, kas ma suudan üheaegselt täiskohaga tööl ja koolis käia. Eks näis, mis saab. Kõigepealt vaatan, kas saan sisse. Aga karta on, et saan, sest see konkurss seal pole just eriti suur. Ok – saan sisse, mõtlen edasi.

Watergate, muide, oli ka lahe. Kats maalis mu mõlemal päeval ära ja nii ma seal ringi uhkeldasin 😛

Aga ma nüüd parem lõpetan, uni on.

Peatse jällenägemiseni. Kuu-paari pärast kirjutan vast jälle 😉

Lasnamägi – kodune koht

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Lippasin poodi, et hakkliha osta. Korjasin lifti põrandalt üles tühja suitsupaki ja viskasin selle prügikasti.

Küsisin T-marketi müüjalt 250g hakkliha. Tema arusaamine minu soovist oli esmalt pool kilo, siis 200g, siis 50g. Lõpuks sain siiski 258. Mul on tõesti tunne, et T-marketi personalipoliitikas on olemas punkt, mis KEELAB võtmast tööle ühtki eesti keelt oskavat inimest.

Millegi magusa otsinguil komistasin juustupulkade otsa. Magus jäigi ostmata. Peale kümmet on T-marketis täitsa inimlik käia. Inimtühi, ühesõnaga.

Teel koju avastasin, et Vikerlase keskuse koogipoe nimi on Magusa-onu. Pole seda kunagi varem tähele pannud, koomiline. See on muidu selline tore pood, kus kõik koogid on venelaslikult toiduvärvidega nii ebaloomulikuks tehtud, et ostma ei kutsu miski. Siiski-siiski leiab sealt ühe pärli OÜ Eddikonti (hea nimi) sefiiritordi näol, mis on tõesti hea. Nii et siis Magusa-onu. Võib-olla ka Magusaonu või Magusa onu, detailid jäid kahe silma vahele.

Üleüldse oli selline nostalgiline tunne. Kõik oli suht inimtühi. Juba ammu ei teki siin tunnet, et kedagi kardaks vms. Kõigega vist harjub. Ja kus veel oleks kodu läheduses viis suurt toidupoodi, millest vähemalt kaks (kui mitte kolm) on lahti kella 23ni. Millest kaks asub paari minuti kõndimise kaugusel, kolmas kümne minuti kõndmise kaugusel, neljas ühe bussipeatuse kaugusel, viies… No paar peatust vist. Säästukas, T-market, Rimi, Selver ja Maksimarket.

Peatuse kaugusel on korralik kaubanduskeskus, suht lähedal on ka Ülemiste. Perearstikeskus on käe-jala juures, McDonalds ja Hesburger mõlemad esindatud. Hiina toitu saab Ülemistest. Kesklinna sõidab bussiga 10-15 minutit.

Mida hing veel ihata võiks?

Ok, randa. Aga normaalset randa Tallinnas polegi. Selleks on Pärnu.

Rahu ja vaikust ja loodust. Kunagi ehk saab ka seda, aga praeguseks… On Lasnamägi üks päris mõnus koht. Ja, oh õudust, kodune koht. Ma vist hakkan segi minema.

Tegelikult peaksin ma heietama lõpetamistest ja Lätist ja Haapsalust, aga ausõna, täna ei viitsi. Ma luban, et selle nädala jooksul…

Scroll to Top