aed

Kuu aega tagasi sai aed hullult korda tehtud, aga nojah, vahepeal keegi ju eriti ei tegelenud… Hea küll, ma tegelikult ikka tegin pidevalt midagi – natuke siit, natuke sealt. Aga vahepealne vihmane periood oli kõik mõnusalt vohama pannud.

Täna siis võtsin laste lõunaune ajal ette ja läksin seda kauget nurka rohima, millega kunagi varem alustasin. Ei, mitte seda, kust ma hommikul rohisin 😛 Nojaa, igatahes muudkui kitkusin ja kitkusin ja harvendasin vaarikaid (hea küll, ei harvendanud, tõmbasin vale aia ääres kasvavad lihtsalt välja, ülejäänud on täies mahus alles, neid ma ei julge eriti näppida) ja tegin veel sada imet. Lastel olid sõbrad külas, nemad aitasid muru niita. Naabrinaine niitis kah muru… Nüüd on juba täitsa kena.

Või nojah, eks mul ole veel palju teha. Osa muru ikka niitmata, aia keskelt peab veel rohima ja siis ka niidukiga üle laskma… Ja kes teab, mis veel.

Aga no vähemalt sai pool päeva aias toimetatud, see on minu kohta äärmiselt hea tulemus. Kaks masinatäit pesu sai ka puhtaks ja kuivaks, õhtul keerasin veel kiirelt kokku suurepärase makaronisalati. Nüüd naudin siidrit ja ootan Kaidit külla. Pidi teine alguses kaheksa paiku jõudma, nüüd oli viimane jutt, et peale ühteteist. Naljatilk 😀 Aga ta lubas mulle kirsse ja herneid tuua, nii et uksed on valla iga kell 😛

Oh, kuidas mulle meeldib usin olla. Molutamine on hea, aga ainult siis, kui enne seda on olnud piisavalt usinust – tasakaal on oluline. Viimasel ajal ma molutasin nii palju, et oli juba piinlik. Et seda indu nüüd ikka kauaks jaguks. Praegu olen eluga küll üliväga rahul 🙂