aed

Meil oli siin vahepeal kõvasti kaalumist maale kolimise/maakodu soetamisega seoses. Abikaasa unistus on nimelt elada maal – minu unistus pigem esialgu vaid suviti, sest mu meelest külmal ja pimedal perioodil nagunii väljas eriti midagi ei tee ja siis on lastega linnas mugavam. Kuna meid huvitanud koht vist nüüd aga teiste huviliste poolt ära ostetakse, lükkusid need plaanid suure tõenäosusega mõned aastad edasi.

Kunagi kirjutan sellest kindlasti pikemalt, praegu mainisin ära lihtsalt sellepärast, et luhta läinud plaanid seoses maaga ajendasid tegema Abikaasale ettepaneku katsuda kõigepealt meie olemasolevad valdused paremasse korda saada. Sest olgem ausad, nende nelja ja poole siin elatud aasta jooksul oleks usinad inimesed jõudnud kolm korda rohkem ära teha. Aga mis seal ikka – nüüd on võimalus ka usinaks hakata ja endale tõestada, et kui tahame, siis saame tehtud küll 🙂

Niisiis – kui külalised reede õhtul kell pool kuus ära läksid, panime meie kõik riidesse ja läksime aeda. Lapsed mängisid, meie töötasime, kuni kell oli üheksa ligi ja väljas läks nii pimedaks, et lihtsalt ei näinud enam mitte midagi teha.

Laupäevaks lubas vihma, seega utsitasin kohe pärast ärkamist Abikaasat (tema oli juba mõnda aega üleval olnud, mina ajasin ennast voodist välja ehk nii umbes pool üksteist), et läheme teeme natuke aias tööd, küll süüa jõuab siis ka, kui vihma sajab. Mõeldud – tehtud. Sai jälle ligi kolm tunnikest toimetatud.

Tänaseks ei lubanud alguses üldse vihma, hiljem natukene juba ennustas. Kuna hommik tubaste toimetuste tõttu venis, jõudsime õue ühe paiku ja taas kord sai toimetatud umbes kolme tunni ringis, kuni vihma sadama hakkas ja seejärel külalised tulid.

Mis me nende üheksa tunniga ära tegime, seda katsun kirjeldada ühes pildimaterjaliga. Minul on aias siiamaani selline tunne, et ega mul eriti aimu pole, MIDA ma teen ja kas sel on üldse mõtet või kas nii tehakse, aga noh, vähemalt on mul lõbus 😀

Alustuseks paar üldvaadet, mis sai klõpsitud täna õhtul pärast senise töö lõppu:

Meie senine töö toimus kõik aia selles osas, mis on esimesel pildi, täpsemini suuremalt jaolt meie kuuri ja naabrite garaaži ümbruses. Ma ei ole päris kindel, mis ajast saadik on meil kuuri ja garaaži taga selline kohutav kolahunnik, kas kahe aasta tagusest remondist või ehk mingist hilisemast kuuri koristusest? Äkki oli nii, et eelmisel suvel oli vaja kuuri puid mahutada ja kola sai seega välja tõstetud… Kuhu see terveks talveks seisma jäi. Me oleme süüdimatud udupead, muud ei oska öelda 🙂 Igal juhul oli see kolahunnik täiesti kohutav, seega hakkas Abikaasa seda likvideerima.

Kui nüüd üritada kolast ülevaadet anda (pildistada märkasin küll siis, kui olin osa asju sealt juba kuuri ära vedanud), siis garaaži taga oli memmel miski kiviktaimla laadne asjandus, mille meie olime kõiksugu kraami täis tõstnud:

Sama kola teisest küljest:

Garaaži kõrval asuva kuuri tagune oli veel kõikse suurem kola kogumise paik (pildi tegemise ajaks samuti juba veidi korralikum, kui enne töödega alustamist):

Nii sai siis toimetatud, ebavajalikku puukraami ja kuivanud oksi ka lõkkes põletatud:

Hetkel on kolanurk juba tibakene rohkem korras:

Ja kiviktaimlast on kõik muu jama eemaldatud, ainult kivid vaja veel ära tõsta. Ma nimelt ei arva kiviktaimlast suurt miskit, tahaks selle asemele hoopis üht suurt ja värvilist suvelillede peenart. Sellel pildil on näha, et tsipakene jõudsin ma ära puhastada, enamik on alles ees. Kivide eemaldamine on käkitegu, aga nende all on tellised, millega on juba keerulisem. Samuti kasvasid seal peenras vähemalt ühed vahvad kollased lilled, mille ma tahan alles jätta – no ühesõnaga, eemaldame kivid ja jälgime, mis suve jooksul kasvama hakkab 🙂

Mina veetsin oma aja enamjaolt aiaäärt puhastades. Seal oli meeletult kuivanud lehti ja oksi, mullusuvist umbrohtu ja tigude kesti ning eelkõige… TELLISEID. Kui Kristhel just kirjutas, et tal on kujunenud allergia plastiku, klaasi ja jalanõude vastu, sest seda vedeleb neil igal pool, siis mul on sama seis punaste lagunevate tellistega. Neid on igal pool ja kui pooled saab lihtsalt kõrvale tõsta, siis ülejäänud purunevad konkreetselt imepisikesteks tükkideks, nii et terve muld on punaseid kilde täis. Ma ei saa aru, miks ma üldse vaevun seda sodi välja korjama, seda on lõputult…

Minu puhastatud aiaäär laupäeval:

Nii palju enam-vähem terveid telliseid korjasin sealt välja (ja ämbritäite kaupa umbrohtu ning kiviklibu):

Tänane pilt pole vist eilsest väga erinev, sain vasakult poolt veel jupp maad tehtud ja ülejäänut veidi puhtamaks, tellisehunnik kerkis ka tsipake:

Eelmisel pildil paistva euroaluste hunnikute järel on minu puhastatud osa veel nii palju (kivid ootavad ära tassimist):

Me oleme siin pea viis aastat elanud, aga ma mitte ei mäleta, kui palju ja milliseid lilli selles puhastatud aiaääres kasvas. Enamik maad on hetkel täiesti must, ühest kohast aga paistab üht-teist tulevat ja noh, kevad on ju alles lapsekingades…

Osa täiesti random kohtades kasvanud ja “ette jäänud” lilli kaevasin julmalt ümbritseva mullakamakaga välja ja istutasin maja äärde. Tean küll, et lilli õitsemise ajal pigem ümber istutama ei peaks, aga pole mul kannatust oodata ja ma usun, et küllap nad ikka uues kohas juured alla võtavad ja vähemalt järgmisel kevadel jälle õitsevad.

Memmel olid lilled ja muud peenrad konkreetselt igal pool, aga meie siin elatud aastate jooksul on enamik aiast asendunud muruga. Puhastatud aiaäärde ei kavatse ma sel suvel vist midagi istutada, saaks tellistest ja klibust nii palju puhtaks, et Abikaasa saaks seal normaalselt niita, oleks juba edasiminek. Pikemas perspektiivis võiks seal muidugi mingeid lilli olla, aga ma olen selle koha pealt jube kehv majandaja. Kui ma saaks sel suvel kevadlilled kuidagi loogiliselt maja lähedale ära paigutatud ja kiviktaimla asemele mingite võimalikult vähenõudlike ja igavesti püsivate suvelillede peenra tekitatud, siis ma oleks juba hiiglama suure töö ära teinud. See aiaäär las ootab oma aega ja inspiratsiooni.

Samas neid kevadlilli on muidugi nii meeletutes kogustes, et maja äärde need kõik kindlasti ei mahu ja siis oleks ju just tark need sinna aiaäärde istutada, majapoolsesse ossa, kus neid ka iga päev koju tulles näeks. Seal on meil soojal perioodil küll puuriida koht, aga selleks ajaks on kevadlilled ju kenasti ära õitsenud. Nii et nood üle-eelmisel pildil olevad maa seest välja piiluvad rohelised nupukesed (eeldan vähemalt, et tegu on kevadlilledega, irw) võivad sinna täitsa jääda. Ja kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis äkki seal olidki kogu aeg kevadlilled…? Ootame, vaatame.

Kevadlilled mõtlesime panna maja lähedusse selleks, et külmema ilmaga me aias tagapool eriti ei käi ja nii on neist rohkem rõõmu. Suvel jällegi toimetame igal pool, siis oleks kiviktaimla koha peale rohkem värvi vaja. Samuti tahaks inetute kiviseinte äärde panna sõrestiku ja sinna kasvama mingi ronitaime. Neid seinu on meil kaks ja näha on need hästi kõige esimese pildi peal. Kuna ühe seina ääres ongi aga kiviktaimla, millest peaks nagunii saama väga värviline lillepeenar, siis sinna seinale midagi väga kirjut ronima panna ei taha… Parempoolsele küll. Kui nüüd ainult teaks, mis need kõige paremad ja lollikindlamad ja ilusamad ronitaimed oleks, mis võimalikult vähe hoolt ja vaeva vajaks 🙂

Tegelikult on lilli aias vist ikka praeguseni suht igal pool – küll vähem, kui alguses, aga täitsa olemas. Kui ainult suudaks need kuidagi järjest ära märgistada, et teaks pärast õitsemise lõppu sobivamasse kohta ümber istutada… Seni pole ma seda suutnud 😛

Samuti on unistus ehitada väike kasvuhoone, kui saaks selle vaid tehtud võimalikult odavate vahenditega ja võimalikult rohimisvabana (lugesin just läbi Savilöövi netikodu ja sain sealt inspiratsiooni). Sest kangesti ju tahaks oma kurki-tomatit ja rohelist kraami ja miks mitte ka arbuuse ja muud põnevat, lihtsalt suuri summasid kasvuhoone ehituseks kindlasti pole (ehkki mu suur unistus on kuppelkasvuhoone) ja kuigi usin rohija pole ma ka.

No ja maasikad! Tuleb esimene masendav suvi, kus me ei saa oma aiast ühtki maasikat, sest memme peenrad said eelmisel suvel likvideeritud. Need olid lihtsalt väga käest ära ja väga vales kohas ja kuna tegu polnud just ülearu magusate maasikatega, ei hakanud sealt kasvusid ka võtma, et teise kohta peenar teha. Mitte et ma teaks midagi maasikate istutamisest ja hooldamisest, ma tõesti ei tea, aga kurat, maasikad PEAVAD olema, ilma nendeta pole õige aed! Et sel suvel saaki saada, oleks vist pidanud eelmisel sügisel taimed maha istutama, see jäi kahjuks tegemata. Järelikult tuleb sel suvel asi ette võtta. Kuidas täpselt, ei tea, aga on aega plaanida 🙂

Muid peenraid ma parem ei planeeri… Saaks sellegi tehtud, mis siin kõik kirjas, oleks ulmeline edasiminek.

Tegelikult oleks veel hädasti vaja maapinda tasandada, see on meil meeletult ebatasane, aina augud. Aga mingit suuremat operatsiooni ei tahaks ette võtta, saaks kuidagi pinnast juurde tuua ja tasandada ja loota, et muru kasvab sealt läbi… Jällegi, ma ei tahaks jätta muljet, nagu ma sellest kõigest midagi TEAKS, absoluutselt ei tea, aga umbes nii vist saavat 😛

Laste mängumajakese mõtlesime ka tahapoole “nihutada”, endiste maasikapeenarde koha peale. Ja üle värvida tuleb see ka kindlasti.

Auahned plaanid, millesarnased on meil olnud igal aastal. Igal aastal oleme aias midagi tsipakene ära teinud, nii et üldmulje on saanud tsipakene parem, aga enamik PLAANIDEST (maapinna tasandamine, lillede loogiliselt ümber istutamine, kasvuhoone, peenrad) on jäänud teostamata. Nüüd on siis järjekordne kevad ja plaanide tegemise aeg. Aga minul on vajadus endale tõestada, et me suudame oma mõtteviisi muuta ja mugava arvutisõltlasest linnainimese asemel maainimese kombel ringi toimetada. Vaatame, kas õnnestub 🙂 Viimased kolm päeva on küll olnud lootustandvad, mitte kunagi varem pole ma nii jaheda ilmaga vabatahtlikult aeda toimetama läinud. Aga need olid vaid kolm päeva… Järgmised pool aastat on otsustava tähtsusega 🙂

Ootan põnevusega!