Meil oli autokoolis hiljuti esimene töö, üldsätted ja mitte kõik 101, vaid ainult 34 punkti. Trükkisin need arvutisse, lugesin paar korda läbi ja tegin töö ära, neli viga oli, seitse lubatud. Täna sain teada, et olin meie seitsmesest grupist ainsana läbi saanud. Hämming. Polnud ju nii raske… Aga egolaks küll, eks. Pisike asi tegelikult, aga siiski.
Abikaasa oli kolm päeva ära, mul oli kah puhkus. Näiteks jätsin reede õhtul pesemata hunniku nõusid, sest EI VIITSINUD, muidu ma ikka endale sellist asja ei luba 😛 Olin kolmeni üleval, tõusin hommikul pool kaheksa lastega, tegin neile putru, pesin nõud ära, kütsin elamise soojaks, viskasin hunniku briketti pliidi alla ja läksin enne poolt kümmet tagasi voodisse, kust käisin välja ainult vajadusel laste tülide lahendamiseks, päriselt tõusin alles 12.15, et lastele lõunat anda ja nad magama saata, et siis ise hommikust süüa. Ka nii saab 😀
Süüa tegema ei pidanud, sest jääke oli piisavalt, aga Kaidi pidi külla tulema, seega oli hea põhjus kooki küpsetada – mm, kui hea sai.
Pühapäeva hommikul magasime kõik kaua, lapsed ärkasid peale kaheksat, voodist välja saime lõplikult üheksa paiku, siis panin leivataigna hapnema ja jogurti valmima, päev möödus mõnusalt, õhtul oli tuba leivalõhna täis, magama sain jälle öösel kell kaks.
Lastega oleme väga hästi läbi saanud, eile õhtul ja täna hommikul oli natuke draamat, aga saime needki intsidendid ilusti lahendatud. Kui nad täna magasid, lahendasin netis liiklusteste, ma olen küll jube lohe, kes ei viitsi õppida enne, kui viimasel minutil, aga peab ennast ikka sundima 😀
Õhtu oli raske, sest Abikaasa oli reisist väsinud ja tal oli rets kurguvalu, mistõttu ta oli üpris kannatamatu, aga lapsed polnud teda ju mitu päeva näinud ja eriti Plika elas seda välja… Sai siin tülitsetud ja emotsioonid olid laes, hiljem oli aga üpris valgustav seda Kristinaga MSNis lahata, sain asju enda jaoks natuke selgemaks mõelda ja rääkida.
Probleemid on sellised huvitavad asjad. Meie pere kõige olulisem probleem on see, et me ei suuda alati laste lolluste või halva käitumise peale rahulikuks jääda, läheme liiga kergelt närvi. Liiga tihti on nii, et üks karjub, teine rahustab ja see roll vaheldub pidevalt. Ja siis on veel mingid mustrid, mingid kindlad asjad, mis järjest rohkem närvi ajavad ning mõttetult karjuma panevad… Kui neid asju poleks, siis me oleks õnnelikud ja ei läheks laste lolluste peale närvi ja kui me oleks õnnelikud, siis lapsed ei käitukski halvasti. Kõik on seotud, eks 😀
Järelikult peab oma probleemid kiiremas korras ära lahendama. See eeldab aega, mil me saame rahulikult värske peaga rääkida, selline aeg on teatavasti ainult Abikaasa vabadel päevadel laste lõunaune ajal ja seda eeldusel, et kõik on terved ja muidu heas tujus. Ma palvetan nüüd selle eest, et Abikaasa nädalavahetuseks terveks saaks, muidu lükkub kogu see jama LIIGA kaugele.
Vähemalt jõudsin asja analüüsides selleni, et rääkimine siiski töötab. On mõningaid kokkuleppeid, mis hoolimata mitmekordsest üle rääkimisest ikka väga hästi toimida ei taha, aga selle taga ongi vist hoopis teised probleemid, mille kadumisel laheneks ka ülejäänud iseenesest. Ja mõned probleemid oleme näiteks väga eduliselt ära lahendada suutnud – näiteks toidu küsimuse, menüü planeerimine toimib super hästi ja sel teemal enam tülisid pole. Samuti Abikaasa ületunnid – nende kirja panemine toimib ka ja õnneks on kõige hullem kuu möödas, nüüd jälle rahulikum.
Vat ja nüüd ongi nii, et kui need probleemid ära lahendatud, kerkivad esile järgmised, mis polnud enne nii põletavad, sest teised asjad olid hullemad 😀 Mitte et me siin ainult probleemitseks, eks, häid asju on ikka ka väga palju, aga no on ka negatiivset, millega tuleks tegeleda. Meil õnnestus neljapäeval tibake rääkimist alustada, aga aega oli vähe, nii et sai ainult ühe olulise teema juurde ja siis pidime juba jutuajamise ootele panema. Pärast tänaõhtuseid sündmusi suutsin Kristina abiga asjad enda jaoks veel sutike selgemaks mõelda, nii et kui me nüüd lõpuks rääkida saame, siis suudan hetke põlevamad jamad loodetavasti lühidalt ja asjalikult kokku võtta, et siis kiirelt lahenduste otsimisele keskenduda. Abikaasa on õnneks hästi mõistlik mees, küll napi jutuga, aga saab aru, et rääkimine on vajalik ja ei keeldu sellest.
Ma ootan põnevusega, mis jamad siis välja ujuvad, kui praegused probleemid ka lahenduse leiavad. No ehk lõppevad nüüd ükskord otsa ka 😀 Muidu polekski midagi, aga laste kuuldes tülitsemine ja nende peale närvi minemine PEAB lõppema. Nii et oleks vaja palju kvaliteetaega, et pikalt rääkida. Kiiresti. No ehk sel nädalavahetusel.
Mainisin vist mingi hetk tagasi hästi lühidalt, et teen statistikat eelmise aasta toidu kohta. No ikka sellist väga üksikasjalikku, alates kõigist erinevatest toiduainetest ja nende täpsest kogusest kuni selleni, mis tavaline, mis mahe, mis puhas ja mis poodidesse me kõige rohkem oma raha jätsime. Issand, see on nii põnev ja nii ajamahukas, ma naudin seda täiega, ainult et ööd jäävad tänu sellele lühikeseks. Mul on kuude kaupa kokkuvõtted tehtud, nüüd teen aasta kokkuvõtet ja siis saan tulemusi igati analüüsida. Areng on nähtav, indu tuleb järjest juurde ja ma ei jõua ära oodata, et saaks aasta pärast kokkuvõtteid võrdlema hakata.
Kodu suurpuhastus on hetkel pausi peal, sest statistika kõrvalt ei jagu aega, sellega õnneks ei tohiks enam kaua minna, siis koristan edasi. Ja siis on veel autokool ja blogi kolimisega pean jätkama, võtsin eesmärgiks kasvõi 5-10 postitust päevas üle vaadata, muidu ma ei jõuagi kunagi. Nüüd olen juba targem ja tean, et üle pingutada ei tohi.
Pallid on puhkehetkedel hea lõõgastus, aga praegu on jälle mingi nõme tase, 109, õnneks Anti on minust kenasti maas ja Nadja ainult paar taset ees, ma hetkel ei viitsi üldse mängida ja aega ongi mujale tunduvalt rohkem vaja. Avastasin näiteks, et “Minu Moskva” ootab lugemist, tähtaeg 1. veebruar ja pikendada ju ei saa. Homne päev möödub raamatu seltsis!
Ühesõnaga tegemist on ülearu. Ja juba on jaanuar läbi ja issand, ma peaks ju varsti tööle minema! Ja Plika pole lasteaias käinud üldse, sest haiglane ja… Ah, ma ei tea, mis saab, no ausalt, ei jõua mõeldagi sellele praegu. Küll kõik laabub kuidagi 😛