Rahast ja majandamisest

 elufilosoofia, igapäevaelu, kodumajandus, rõõm  7 Responses »
Jan 142015
 

Jõudsin Gea soovitusel Money Matters blogini, mis õpetab oma rahaasju kontrollima. Täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit uut mu jaoks, olen kõike seni mainitut juba aastaid teinud. Lugeda ja kaasa noogutada oli mõnus sellegipoolest ning see on mu meelest kohustuslik lugemine kõigile, kel pidevalt enne palgapäeva raha otsas, aga pole samas aimu, KUHU see täpselt kadus. Ise ootan huviga investeerimise teemalisi postitusi, need kuluks marjaks ära. Igal on juhul blogi aus ja soovitan kõigile :) Panin blogrolli ka. Ja muidugi oma readerisse.

Räägitakse, et oskus rahaga majandada tuleb kodust kaasa. Ma näiteks ei suuda meenutada, et ema oleks mind majandama õpetanud – samas see ei tähenda, et seda ei toimunud, ma ei mäleta enamikku, mis kunagi oli :) Ok, nii palju tegelikult küll, et vist alates millalgi põhikoolist käisin ise poes ja raha küsisin emalt vastavalt sellele, mida oli vaja osta – söögi hindu ma umbes teadsin ja oskasin kokku arvutada. Pärast pidin ideeliselt tšekid ka tooma, aga kuna mingit kulude kirja panemist ema mu meelest toona ei harrastanud, siis otsest vajadust ega kohustust selleks polnud ja väga tihti need tšekid ka temani ei jõudnud (ja psst, ärge talle öelge, aga eks ma ostsin vahepeal lisaks söögile keepsuraamatu kleepse kah).

Samas Abikaasa ema on mu meelest väga hea majandaja, Abikaasa aga ei viitsiks elu sees numbreid ritta ajada. Nooruses oli ta üsna süüdimatu, minuga kohtumise ajal oli tal üksjagu võlgu kaelas. Ma panin ta muidugi kiirelt paika, sundisin võlad ära maksma ja olen meie tulusid-kulusid sellest ajast saadik kontrolli all hoidnud :P Kui raha oli rohkem ja kohustusi vähem, siis planeerisin ka vähem, kitsamatel aegadel aga väga hoolikalt. Ühesõnaga… Mingil määral on see lihtsalt iseloomus kinni. Mõnele meeldivad numbrid ja kontroll, mõnele mitte. Hea, kui peres on üks, kellele meeldivad ja teine on tema majandamistega nõus :) Kaks udupead oleks tunduvalt raskem juhus või siis selline variant, kus üks tahab majandada, aga teine vaid vastutustundetult kulutada. Tark udupea laseb numbripedel majandada ja kulgeb mõnusalt kaasa – nii on arved makstud, söök laual ja kui midagi üle jääb, saab tõesti mõnuga kulutada.

No igal juhul, ma tõesti ei tea, mis mind selleks ajendas, aga täiesti ilma igasuguse õpetuseta hakkasin ülikooli minnes märkmikusse kirja panema kõiki oma väljaminekuid. Detailipedena ikka absoluutselt kõik asjad – sai 5kr, siider 10kr, seelik 50kr jne. Pool aastat hiljem sain arvuti, siis kolis majandamine Excelisse. Alguses panin lihtsalt kirja kuupäeva ja ritta kõik sel päeval ostetud asjad, mingil hetkel hakkasin neid jagama gruppidesse (toit, majapidamine jne), lisama toidule ka kaalu jne. Et saaks ikka rohkem statistikat teha :) Ja ehkki ma ei ole sellega kahjuks täiesti järjepidev olnud (peamiselt Londoni ajas on augud ja mingid lühikesed Eesti perioodid ka), siis enamik mu iseseisva elu kulutustest on siiani Exceli tabelitena olemas. Täpsemalt sügis 2002 – sügis 2007 ja 2011 kuni praeguseni. 2008-2010 on puudu, ehkki enamik sellest ajast ma kirjutasin väljaminekuid üles küll… 2010 kevadel läks kõvaketas tuksi – ehk sellepärast? Kuni 2007 oli mul plaadile kirjutatud, need sai hiljem taastada.

Meil on elus olnud igasugu perioode – rahaliselt paremaid ja halvemaid. Mida vähem raha, seda rohkem tuli/tuleb majandada, see on paratamatus – muidu lihtsalt ei ela ära. Londonis olime vahepeal väga vaesed, vahepeal elasime üpris mõnusasti ära. Eestis oli tükk aega tänu vanemahüvitisele võimalik kenasti ära elada ja mõistlikult majandades ka igasugu olulise jaoks säästa – tavaline oli see, et arvel oli raha ÜLE, kogusime ju algul pulmade, siis kodulaenu sissemakse, seejärel remondi jaoks. Nii oli ka võimalus mulle näiteks päevapealt ja täiesti plaanimata uus läpakas osta, ilma et see meie majanduslikule seisule suuremat mõjunud oleks. Norras olime algul väga vaesed, hiljem tundus mingil lühikesel perioodil raha laialt käes olevat, nii et saime tol suvel veidi remonti teha ja ka veidi elu nautida. Ja kui Norra töö lõppes, olime algul Eestis mõlemad praktiliselt töötud (mu pool kohta eriti midagi sisse ei toonud) ja selle tagajärjel võlgades, nüüd suvel sai tänu auto müügile nood võlad tagasi maksta, kuu aega vabamalt võtta, elu nautida ja jälle mõni suurem vajalik kulutus teha, siis sai see raha ka otsa ja nii jõudsimegi sügisel lõpuks stabiilselt kitsasse seisu. Kindlad töökohad on olemas ja elame oma palkadest ära, aga selleks tuleb ka viimse sendini majandada.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende külluseperioodide eest, mis meie elus on olnud – tänu sellele on meil olnud võimalik säästa oluliste suurte asjade jaoks (juba ülal mainitud pulmad, kodu, remont) ning teha vajadusel suuremaid igapäevaseid väljaminekuid (läpakas, talvejope ja -saapad, viimati minu prillid jne), tänu millele on vaesematel perioodidel kõik hädavajalik olemas olnud ning selle võrra lihtsam ülejäänu pealt kokku hoida. Ma olen ääretult tänulik selle eest, et meie rahaline seis on hetkel stabiilne – järgmise sügiseni niiviisi viimase piiri peal majandada tundub küll kuradi pikk aeg, aga eks sellegi aja jooksul peaks pisikesed muutused paremuse poole toimuma.

Tänu tulumaksu määra langetamisele peaks meil alates järgmisest kuust palka kahe peale paarkümmend eurot rohkem tulema, mis on praeguses olukorras täiesti arvestatav summa. Peretoetust tõsteti üle kahe korra – lasteaia kohatasu tõusis muidugi ka poole aasta jooksul kaks korda, aga õnneks väiksemas summas, nii et toetuse tõusuga jääme ikkagi plussi. Aprillis maksan viimast korda õppelaenu, nii et alates maist jääb jälle €25 kuus rohkem kätte. No näete siis, nii palju pisikesi positiivseid asju! Kui ma nüüd õigesti arvutan, siis kevadeks on sügisega võrreldes igakuiselt kulutamiseks tervelt €70 rohkem. Täitsa arvestatav summa!

Ja sügisel saab loodetavasti jälle veidi palka juurde, ehkki ma mängin juba pikemat aega täiskoha küsimise mõttega – ma pole küll kindel, kas sellega üldse nõus oldaks ja oma hetkeülesannetega saan antud koormusega suurepäraselt hakkama, aga ma näen üldisemat sorti tööülesandeid, mida jaguks, mulle tundub, pikemaks ajaks. Samas ma nii väga naudin oma vabu reedeid… Ja samas jällegi tundub täiskoha küsimine ääretult loogiline – see annaks palgale täpselt nii palju juurde, et saaks tibakenegi vabamalt hingata. Need üldisemat sorti tööülesanded lõppevad ka minu arvestuse kohaselt mingil hetkel otsa ja järgmisel sügisel, kui autolaen lõppeb ja elu tänu sellele tunduvalt kergemaks läheb, võiks ma vabalt jälle 0,8 koormuse tagasi võtta. Ja OMETI pole ma siiani isegi küsinud, mis tähendab ilmselt, et ma väärtustan oma vaba aega rohkem, meeletust kokkuhoiust hoolimata. Mm, äkki peaks tegema kompromissi vaba aja ja raha vahel ning küsima juurde 0,1 kohta? :P Nojah, pole mõtet seda monoloogi rohkem pidada – pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema ja siis kas küsima või mitte küsima. Ja kui ma ka küsin, on positiivse ja negatiivse vastuse saamise võimalused, ma ütleks, suhteliselt võrdsed.

Üldiselt on siiski puhas rõõm. Rõõm selle üle, et me elame kogu perega Pärnus, oma kodus. Rõõm selle üle, et ma naudin Exceli tabeleid, numbreid ja statistikat, seega on vähesega toime tulemine minu jaoks eelkõige mõnus väljakutse. Rõõm selle üle, et peame küll söögi ostmisel äärmiselt kokkuhoidlikud olema, aga ei pea loobuma tavapärasest mahekraamist (küll aga rämpsu ostmisest, mis on ju rõõm omaette!). Rõõm selle üle, et armastan teise ringi poode, mis võimaldavad mul ka kõige kitsamates oludes endale vahetevahel midagi ilusat lubada. Rõõm selle üle, et ma armastan oma tööd. Rõõm selle üle, et tegelikult on seda kõige kitsamat aega veel vaid veidi üle pooleteise aasta. Rõõm selle üle, et täpselt viie aasta ja üheksa kuu pärast oleme me täiesti laenuvabad. Nii palju olulisi asju on NII hästi.

Nii et tegelikult pole kokkuhoiul ju häda midagi, isegi kui söögiraha on järgmise palgapäevani €3.50 päevas :P Just sellega arvestades on arved makstud, paari vajaliku väljamineku jaoks raha kõrvale pandud ja kapp kõike kauasäilivat täis ostetud. Õunakilo maksab kõigest €0.39 ja ülejäänud hädavajaliku toidukraami saab selle raha eest kätte küll. Nii et ma ei kahese põrmugi seda kleiti ja neid kõrvarõngaid, mis ma sel kuul ostsin (ja Abikaasale normaalse välimusega mütsi ja salli, mida tal ammu vaja oli) ning kõige tipuks kavatsen ma homme minna traditsioonilisele viimase nädala Humana retkele, et €1.50 päeva puhul endale veel midagi ilusat lubada :) Ja reedel teise Humanasse, siis on juba €1 päev. Pisikesed rõõmud, mis muudavad ka kõige kokkuhoidlikuma elu elamisväärseks.

Elu on selgelt näidanud, et alati saab hakkama. Alati on raskeid hetki, aga alati läheb ka paremaks. Kui uskuda, oma unistuste poole püüelda ja hetke võimalikult palju nautida, saab kõik alati korda. Ka kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis vahel võivad näida kauged ja kättesaamatud. Kõik on võimalik!

Läks jälle filosoofiliseks mulaks, tüüpiline. Ma lihtsalt ei oska lühidalt ja konkreetselt kirjutada :D Aga kulude kontrolli all hoidmist soovitan ma siiski soojalt kõigile. Teeb elu tunduvalt lihtsamaks :)

Elu on imeline

 elufilosoofia, rõõm  1 Response »
Nov 092014
 

Mul torkas täna pähe, et lubasin ju blogi kümnendaks sünnipäevaks kõik postitused avalikuks teha ning algusest peale pooliku kujunduse ka ära värskendada/täiendada. Sünnipäevani on aga ainult 2,5 kuud. Vaatasin kärmelt seisu üle – avalikustades iga päev 12 postitust, jõuan kenasti õigeks ajaks valmis. Täiesti tehtav!

Nüüd ma siis loen ja avalikustan. Jõudsin just postitusteni, mis kirjutatud vahetult enne Plika sündi suure kõhuga Londonist Eestisse kolides. Kõik need Londoni mälestused… Ja Tartu mälestused…

Kui palju ma olen nende kümne aastaga saavutanud! Kui tänulik ma olen kõigi nende kolimiste ja kogemuste eest!

London, mis on alatiseks mu südames ja minu teine kodu, mida ma jään alati igatsema. Kus ma kohtusin Abikaasaga ja kus ma loodan kunagi veel mõnda aega elada – ehk mitte päris Londonis, aga igal juhul UK-s.

Norra, kus ma sain tõeliselt aru, kui õige, hea, lihtne ja turvaline on meie elu koduses Pärnus, perekonna lähedal – OMA kodus, olgugi et remonti teha oleks vaja nii palju ja rahalaeva hetkel kuskilt ei paista.

Tartu, mis on endiselt mu lemmiklinn Eestis, kus elamist ma nii väga nautisin, kus sündis meie esimene laps, kust jäävad mälestustesse mitu armsat üürikodu, aga mida meenutades võib siiski praegu täie kindlusega tõdeda, et kodu on seal, kus on pere. Ja mida rohkem peret, seda mõnusam elu. Meie kodu on hetkel kahtlemata Pärnus.

Oma kodu oli unistus juba kümme aastat tagasi – see tundus toona nii kättesaamatu. Siiamaani imestan, kuidas meil õnnestus tänu mitmetele õnnelikele juhustele ja sihikindlale tööle see endale saada. Ainult tol hetkel oli võimalik nii palju säästa, et saime sissemaksu kokku (ehkki ka selle juures saime abi – jällegi perelt), ainult tol hetkel olime mõlemad panga jaoks laenukõlbulikud. Ja meil on nüüd kodu, mis ootab küll väga suuri summasid, et teha see unistuste koduks, aga ta on juba praegugi imearmas ning paneb mind tihti rõõmust õhkama.

Teine oluline teema nonde kümne aasta jooksul oli tööalane nõutus – mida ma tahan oma eluga peale hakata, millal kutsumus mulle puuga pähe lööb? Pärast ülikooli esimest korda täiskohaga tööle minnes nautisin fotopoes töötamist täiega, aga mingil hetkel see ammendas ennast ja teadsin, et on aeg edasi liikuda. Londonis sattusin kohvimaailma, mis oli väga köitev, kuid jällegi – vaid hobi, mitte kutsumusena. Siis sain tänu lastele viieks aastaks aja maha võtta ning nüüd avanes mulle kõige uskumatum võimalus teha tööd, kus saan kasutada kõiki neid kogemusi ja oskusi, mis ma omandasin fotopoes töötades ning mida ma seal täiega nautisin – aga seekord alal, mis on mulle kõik need viimased aastad olnud kõige südamelähedasem ehk ökovallas. Seekord vastutaval ametikohal, mis pakub piisavalt otsustamist ja vastutamist, piisavalt paindlikkust ning samas ka paremat palka. Tõsi, ma ei tööta hetkel päris täiskohaga ning ka palk on omasuguste seas pigem madalamas otsas, aga hei – ma jumaldan oma tööd! Ja ma olen täiesti kindel, et aja jooksul ennast tõestades kasvab ka palganumber. Okei, praegu on püsikulud suured ja seega peab hakkama saamiseks kõvasti kokku hoidma, aga me saame hakkama! Pärnu üldist palgataset arvestades ma kohe tõesti isegi ei mõtle kurtmisele. Mäletate, aasta alguses oli Abikaasa veel töötu ja mina töötasin poole kohaga? Nüüd me elame oma palkadest nutikalt majandades siiski ära ja mu töö on absoluutselt imeline!

Peresuhetes on mitmeid asju, mida ma soovin kõvasti paremaks muuta, aga isegi praegu on mul imeline perekond. Armastav abikaasa, võrratud lapsed. Lisaks ülalmainitud turvavõrgustik kõigi teiste lähedal elavate sugulaste näol.

Abikaasa unistab juba pikemat aega karjäärimuutusest ja ma usun, et kui ta selle tõeliselt eesmärgiks võtab, leiab ka tema endale töö, mida naudib sama palju, kui mina enda oma.

Ühesõnaga NII PALJU on kümne aastaga paremaks muutunud ja mul pole mingit kahtlustki, et läheb järgmise kümnega veel paremaks. Tuleb ainult elada positiivselt, olla tänulik, nautida hetke ja USKUDA, et see kõik juhtub. Neljakümneselt, usun ma, teeme me mõlemad tööd, mida armastame, oleme saavutanud oma suhtes selle harmoonia, mille nimel praegu töötame, oleme teinud kodus oma unistuste remondi ja saavutanud sellise rahalise stabiilsuse, kus jagub kõige vajaliku jaoks nii, et ei pea millegi arvelt kokku hoidma… Ja tõenäoliselt on meil ehk siis juba rohkem kui kaks last :) Ja kohe kindlasti naudime me neid kümmet aastat isegi rohkem, kui nautisime kümmet eelmist.

Täitsa poolkogemata said järgmise aastakümne plaanid paika. Huvitav, kas ma kirjutan aastal 2025 veel blogi, et saaksin siis tagasi vaadata ja võrrelda praguseid unistusi tulevase reaalsusega?

Aeg näitab. Elu on imeline :)

Miks ma peaksin meediat tarbima?

 elufilosoofia, meedia  12 Responses »
Oct 082014
 

Ma pole juba väga pikka aega uudiseid lugenud (ega vaadanud, ega kuulanud) – üldse mingit ajakirjandust tarbinud. Tähtsaimad juhtumised jõuavad minuni sõprade-tuttavate, FB ja blogide kaudu nagunii – FB feedis jääb aeg-ajalt ikka mõni huvi pakkuv artikkel ette ja saab ka läbi loetud. Aga suuremalt jaolt ja igapäevasel kujul on uudised lihtsalt masendavad.

Täna läksin miskis meeltesegadushoos Postimeest kiikama ja veel suuremas meeltesegadushoos lugesin artiklit perevägivallast. MIKS ma tegin esimest, veel enam teist – ise ka aru ei saa. Nüüd on nii halb tunne sees.

Teate, kui hästi töötab elamine oma väikeses turvalises maailmas? Ma olen ümbritsenud ennast inimestega, kellel on minuga sarnased väärtushinnangud. Minu ümber on intelligentsed, toredad, positiivsed inimesed. Palju mahe- ja rohemeelseid inimesi. Mis rahvusest, mis nahavärviga, millise seksuaalse orientatsiooniga – mitte mingisugust vahet pole. Kellelgi ei tuleks pähegi, et võiks olla. See on maailm, milles ma elan ja ma ei tahagi sealt välja tulla, et jahmuda sellepärast, kui palju kartust ja vihkamist on nii paljudes Eesti inimestes.

Nii paljud argumenteerivad, et maailmas toimuvaga peaks ikka kursis olema. Mina leian, et ma ei pea, kui ma raiskan oma aega uudiste lugemisele ja tunnen ennast selle tagajärjel halvemini. Mulle täitsa piisab teadmisest, et maailmas on palju vägivalda, et Ukrainas on sõda, et kooseluseadus on hetke kuumim teema… Ma ei taha detaile, sest mul hakkab halb ja nende teadmine ei tee mu elu kuidagi rikkamaks. Kui ma olen selle arvelt kellegi meelest vähem intelligentne inimene – olgu nii. Selle arvelt olen rõõmsam ja positiivsem.

Parem teen selle ajaga midagi toredat. Räägin Abikaasaga, kallistan lapsi, suhtlen sõpradega, loen raamatut, vaatan mõnd head sarja… Elan oma elu. Positiivselt. Ja ma loodan, et äkki sellest piisab. Äkki ma olen oma eluterve suhtumisega kellelegi eeskujuks ja muudan sel kombel maailma natuke paremaks kohaks, kus on natuke rohkem toredaid inimesi.

Aga kui keegi peaks kunagi tegema veebilehe, kus on ainult head uudised :) Vaat seda ma loeks küll. Kiire googeldamine näitas, et ingliskeelseid lehti on mitmeid, aga minule meeldiks just kohalik. Peavoolumeedia kajastab nagunii kõiki neid vajalikke, negatiivseid ja valusaid teemasid, võiks ju olla mõni leht, mis hoiab kursis ainult Eestis toimuvate positiivsete asjadega.

Tegelikult ma vahel ikkagi loen uudiseid – Pärnu Postimees on piisavalt turvaline lugemisvara ja kohaliku eluga tuleb ikka kursis olla. Aga sedagi teen üsna ebaregulaarselt. Vist parem, kui mitte midagi :)

Kolmekümnese mõtisklused

 elufilosoofia, rõõm  7 Responses »
Mar 272014
 

Ma täiega naudin vanemaks saamist. 30 oli kaua oodatud number – see on nii ilus vanus. Kohe täiskasvanum tunne on – mis siis, et reaalselt ju üleöö midagi ei muutunud. Muutused toimuvad ikka tasapisi ja pikema aja jooksul.

Vaadeldes neid muutusi, mis on leidnud aset mu senise “täiskasvanu”elu ehk umbes viimase kümne aasta jooksul – ma armastan nüüdset ennast, täiega. Ma pole kaugeltki perfektne, mul on veel palju õppida, paljuski areneda. Aga võrreldes ajaga, mil ma olin 20, olen ma palju parem inimene. Muidugi olin ka siis igati hea inimene – meeldisin endale siis ja ka praegu võin öelda, et mulle meeldib mu kunagine mina. Aga praegune – see meeldib veel palju rohkem.

Mida ma olen nende kümne aastaga õppinud? Eelkõige olen saanud aru, et elu ja tõekspidamised ei ole enamjaolt mustvalged. Sellest ka mu uus blogi alapealkiri – maailm pole mustvalge, maailm on värviline. Muidugi kasutatakse selles väljendis enamasti värvilise asemel halli, aga eriti pärast teatavat raamatute trioloogiat ei tõuse mu käsi kuidagi seda sõna kasutama. Hall värv pole mulle ka kunagi meeldinud, mulle meeldivad värvilised värvid :P Mõte on aga siiski üks – igaühel on erinevad soovid, mõtted, tõekspidamised. Ei ole ühte absoluutset tõde, mis kehtib kõigile. Isegi üks inimene siin ilmas areneb pidevalt ja tema tõekspidamised ühes sellega. Mina isegi olen selle kümne aasta jooksul nii palju õppinud, arenenud, teadmisi juurde saanud, selle aja jooksul on mu tõekspidamised paljuski muutunud. Kasvõi mulle südamelähedase keskkonnateadliku elustiili raames on mu mõtted ja käitumine ajaga muutunud. Mis ei tee vähem õigeks seda, mida ma kunagi uskusin – mis lihtsalt näitabki, et erinevatel hetkedel on minu jaoks olnud õiged erinevad asjad. See, mis uskumuste kohaselt ma elan praegu, ei tee halvemaks neid uskumusi, mille kohaselt ma elasin viis aastat tagasi.

Mida enam ma elan ja õpin, seda vähem kipun teisi kritiseerima. Eks ma ikka mõtlen vahel kriitilisi mõtteid millegi/kellegi suunas, mis pole minu meelest õige… Aga isegi seda mõtlemist jääb ajaga vähemaks – palju otstarbekam ja mõttekam on keskenduda enda elule. Ja ammugi ei tunne ma vajadust teisi ja nende valikuid nende kuuldes kritiseerida. Kui minult küsitakse või lihtsalt jutuks tuleb, räägin hea meelega ja ohtrasõnaliselt sellest, mis mulle oluline on, mis mulle sel hetkel kõige õigem tundub. Aga see ei tähenda sugugi, et teised peaks samamoodi elama. Igaühel ikka oma elu ja omad tõed.

Ma olen alati olnud optimist ja selle võrra on mu elu juba paljudest lihtsam :) Olen ammu saanud aru sellest, et oluline on nautida hetke ning ei tasu loota, et õnn saabub õuele alles siis, kui on saavutatud mingi suur asi – abielu, hea töö, oma kodu, lapsed… Muidugi, kõik need asjad aitavad õnnelik olemisele oluliselt kaasa, aga kui elada usus, et ei saa olla õnnelik enne, kui on olemas üks, teine või kolmas, siis tõenäoliselt ei oskaks pikemalt õnnelik olla ka noid asju saavutades – pigem hakkaks varsti otsima järgmist eesmärki, mis oleks jällegi põhjus öelda: ma pean veel saavutama selle, SIIS on õnn täiuslik. Õnn tuleb ikka eelkõige enese seest. Oskusest olla rahul eluga, nagu see tol hetkel on. Muidugi tuleb samas püüelda ka oma unistuste poole, aga igapäevaelul on õnnelik olemise juures täpselt sama oluline roll.

Eriti viimaste aastatega olen saanud nii hea kooli, et suured asjad mind enam eriti ei kõiguta. Sellele aitas suuresti kaasa ettevõtja ebastabiilne elu Norras. See õpetas elama üks päev korraga ning mitte muretsema, just rahalise poole pealt. Ning tõepoolest – aja jooksul laheneski kõik. Ka hetkel pole meie rahaline seis kiita ning kulud on hetkel tuludest suuremad. Aga kolm kuud tagasi oli seis tunduvalt halvem – ma keeldusin muretsemast ja uskusin, et kõik saab korda, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. Ja nii läkski – Abikaasa leidis Pärnus töö, mis on talle ülimalt sobiv. Jah, ta peab ennast kõvasti täiendama ja erialaselt palju asju meelde tuletama/juurde õppima – aga võrreldes eelmise siinse tööga on praegune igas mõttes parem. Eriala on sama ja ülesanded väga sarnased, aga palk, töötunnid ja töö üldine vorm on tunduvalt etemad. Tundus üsna lootusetu sellist tööd Pärnus leida, aga just sel hetkel, kui meil oli kõige rohkem vaja, tuli tutvuse kaudu pakkumine. Ja elu läkski kergemaks.

Nüüdki on osad asjad veel lahtised – meie püsikulud on järgmise aasta sügiseni tavapärasest suuremad ning hetkel veel on tulud kuludest väiksemad. Samuti sai selleks, et viimased kuud üldse ära elada, võetud päris arvestatavas summas laenu. Aga õnneks oli lähedasi, kel oli võimalik meid laenuga aidata ning meil on väga konkreetsed plaanid, kuidas olukorda muuta – nii laenu tagasi maksmise kui ka edasiste tulude-kulude optimeerimise osas. Vahepeal juba tunduski, et sülle kukkus veel üks täiesti ootamatult ideaalne lahendus, siis selgus, et võib-olla siiski mitte… Aga on endiselt võimalus, et see saab tõeks. Ja kui ei saa, siis leiame mingi muu lahenduse, olen selles kindel.

Ühesõnaga ma olen avastanud, et suured asjad minu igapäevast heaolu väga ei kõiguta – ma tõesti siiralt usun, et kui me püüdleme selle suunas, mis meile endale õige tundub ning usume, et kõik saab korda, siis lähebki kõik hästi ja suurepäraselt ning meieni jõuavad need kõige õigemad lahendused. See uskumine on ennast siiani ainult tõestanud :) Eks ma muidugi igasuguste raskuste ja probleemide puhul aeg-ajalt veidi muretsen või tunnen pettumust, aga seda kõike pigem vähe ja harva.

Tunduvalt rohkem mõjutab mind igapäevaelu. Erimeelsused Abikaasaga, laste virisemised, totaalne “eiviitsi” koduste toimetuste suhtes – need on pigem asjad, mis mind potentsiaalselt närvi ajavad :) Sest kõige sellega tulebki tegeleda just sel hetkel ja kui emotsioon on parasjagu just selline, nagu ta on, on raske sellest mööda vaadata. Nii ma siis lihtsalt katsun olla võimalikult rõõmus ja rahulik… Alati muidugi ei õnnestu, aga ma annan endast parima.

Minu tõed ja uskumused võivad küll olla viimase kümne aastaga omajagu muutunud, aga kõige peamisem neist on ikka üldjoontes sama – minu meelest on kõige olulisem olla õnnelik. Oluline on tunda ennast hästi, armastada seda, mida teed ja neid, kes on sinu ümber. Ja selle nimel tulebki töötada – leida töö, mida armastad, ümbritseda end inimestega, kellega panete end vastastikku hästi tundma. Ja viia kokkupuude kõige sellega, mis EI meeldi, miinimumini. Mis on näiteks põhjus, miks ma eriti uudiseid ei loe :) Kõige olulisemate asjadega olen ma kolmandate isikute kaudu nagunii kursis ning ma tõesti tunnen, et ma lihtsalt raiskaks oma aega ja mürgitaks oma mõtteid, kui ma ise noisse teemadesse süveneks ja neile rohkem tähelepanu pööraks.

Ma sattusin just täna ühe huvitava artikli peale. Tegu on kokkuvõttega uurimusest, mis viidi läbi mitmes paigas üle maailma, kus inimeste eluiga on kõige kõrgem. Neid paiku ja noid inimesi uuriti ning ühisosa põhjal kirjutati soovitused, kuidas elada võimalikult kaua, tervelt ja õnnelikuna. Soovitan soojalt kuulata ka TED talki, seal räägiti veel põhjalikumalt ja väga huvitavalt.

Nood soovitused, mida sealt artiklist lugeda saab, on kõik minu meelest ühtaegu nii lihtsad kui ka õiged. Suuremal või vähemal määral olen alati isegi enam või vähem teadlikult selle kõige poole püüelnud. Kindlasti ei ole ma sõnastanud kõiki oma eesmärke just täpselt nii, nagu artiklis kirjas, aga põhimõtted on üldjoontes samad ja minu mõtteviisiga sobib see kõik nii hästi.

Mulle meeldib elada võimalikult lihtsat, puhast, positiivset ja aktiivset elu. Ma tean, kui oluline on kogukond, sõbrad, sarnaselt mõtlevad inimesed. Nii hea on elada Pärnus pere läheduses. Hea on ümbritseda ennast inimestega, kes mõtlevad minuga sarnaselt ja innustavad oma eesmärkide poole püüdlema.

Ma tahaksin kirjutada pikemalt veel näiteks toidust… Või sellest, kuidas Pärnu on minu jaoks endiselt koht päikese all… Aga olen juba niigi liiga pikalt kirjutanud, nii et need teemad jäägu mõneks teiseks korraks. Ühtlasi tundub, et sünnipäevaülevaateni ma täna ei jõua… Või kes teab, vaatame hiljem.

Mulle meeldib see, kuidas kõik ajaga muutub. Kaks aastat tagasi tundus Pärnu elu väljakannatamatu paigalseis – tööd ega lasteaiakohta ei leidnud, kodu oli remontimata ning tundus, et selleks ei teki vahendeid niipea. Tol hetkel tundus ainuõige minna välismaale lihttööd tegema, et ära elada ning kodu kõpitsemiseks raha kõrvale panna. Aasta hiljem mõlgutasin tänu mitmetele kokkusattumustele tagasi kolimise mõtteid – tol hetkel tundus õige elada OMA kodus, olgu see siis remontimata, et olla koos lastega tuttavas keskkonnas ning teha tööd, mis tõesti meeldib, isegi kui see tähendab, et mõnda aega peame elama kaugsuhtes. Nüüd, veel aasta hiljem ning pärast kõige olulisema remondi ära tegemist (ehkki NII palju oleks veel vaja teha) tundub ainuõige olla Pärnus kõik koos ja terve perega – isegi kui ma peaksin selle jaoks tegema suvalist tööd.

Kõigest kaks aastat ja nii palju erinevaid mõtteid. Ei saa ju öelda, et üks oleks vähem õige kui teine – lihtsalt iga uus eluetapp on andnud uusi kogemusi ning vajadused on ajaga muutunud. Ja ma olen avastanud, mind üldse ei häiri, et kõik on pidevas muutumises. Muutus on ju areng parema suunas :)

Kõige olulisem on astuda iga päev kasvõi üks pisike samm selles suunas, mis on sinu meelest sel hetkel hea ja õige. Ja kui see juhtub olema vales suunas, siis mitte põdeda ega nina norgu lasta, vaid pea püsti edasi sammuda.

Elu on imeline.

Oh neid tujusid

 elufilosoofia  2 Responses »
Apr 112013
 

Suur osa ajast olen ma õnneks lootusetu optimist – kõigest ja kõigist parima uskumine on mulle loomuomane, nii elada on minu meelest kerge ja hea.

Aga keegi pole ju alati rõõmus… Meeleolu ikka kõigub, sada asja mõjutavad.

Seda ma ei usu, et kõik tunded tuleb alla suruda ja korrata, et läheb üle. No kui on vaja ikka välja elada, siis on. Vahel on vaja nutta, vahel karjuda, vahel lihtsalt kellelegi vinguda ja kurta. Saab tossu välja lasta, jagatud mure on pool muret ja nii edasi.

Samas olen ma leidnud, et sellistel madalperioodidel on kõige kasulikum lihtsalt… OLLA. Katsuda olla võimalikult neutraalne ja oodata, kuni üle läheb :D Sundida ei saa, aga noh, ükskord ju ikka läheb.

Mul on siin mõnda aega selline madalperiood olnud. Meil on suured muutused soolas, kõik on hästi lahtine, sestap pole tahtnud veel midagi blogisse kirjutada ja enne kuu lõppu te sel teemal siit ilmselt ka lugeda ei saa – selleks ajaks peaksid asjad selguma :) Aga jah, praegu on lood keerulised ja kuidas kõik laheneb, seda täpselt ei tea. Aga mina olen tegutseja ja tahaks ju kohe kõike paremaks teha. Kui ei oska, siis on halb.

Nende inimeste elu, kes pole optimistid, on vist ikka päris kurb. Kui minul pole hea tuju, siis kõik info, mis minuni jõuab, tundub ka negatiivse varjundiga. Teate, kõike saab ju mitmeti tõlgendada – nii positiivselt kui negatiivselt. Uudiseid ükskõik millest, teiste jutte, no kõike. Selle madalperioodi ajal tundub kõik nii lootusetu, kõige endaga seonduva suhtes on totaalne ebakindlus. Need inimesed, kes kogu aeg nii tunnevad – oh õudu, kui masendav võib nende elu olla.

Ma ise lihtsalt tuletan endale noil puhkudel meelde, et see läheb üle ja siis on kõik jälle hästi, kõik on jälle värviline, enesekindlus tuleb tagasi. Ma tean, et alati tuleb. See mõte ei tee sel hetkel tuju üldse paremaks, aga aitab mul oodata. Nii ma siis katsun lihtsalt mõtteid mujale juhtida, kuniks kõik on jälle hea. Vegeteerin, kui vaja, söön jama, kui ei viitsi midagi asjalikku teha, lasen lastel tavalisest rohkem multikaid vaadata, et nad oleks rahul, ilma, et peaks nendega kogu aeg tegelema – sellised asjad on vahel kõik vajalikud, sest kui ma veel nende pärast ka stressama hakkaksin, siis läheks hulluks. Ühesõnaga katsun perega suhtlemisel rahulikuks jääda, see on ainus, millele tähelepanu pööran. Kõik muu, mida annab mitte teha või edasi lükata, saab ka lükatud.

No ja praegu mingil põhjusel tuligi hea tuju tagasi. Ei tea, miks, üsna lambist. Aga hüplesin mööda tuba ringi ja naersin. Ma pole juba ammu nii rõõmus olnud… Kohe hea oli olla.

Ega muidugi ei tea, kas see tuju jääb pidama, aga no loomupärane optimist ma ju ikkagi olen :) Ja kõik asjad ju alati lahenevad.

Ei pea olema hambad ristis iga hinna eest positiivne, ei pea kõiki oma negatiivseid tundeid maha suruma, aga ma usun, et kõigile inimestele tuleks suuresti kasuks, kui nad ikkagi KATSUKSID teadlikult mõelda pigem positiivselt, tõlgendada asju pigem positiivselt. Mida suurem on harjumus klaasi pooltäis näha, seda suurem on ka rõõm elust :) Madalseise on alati, siis on oluline mitte masendusest mingit jama kokku keerata, vaid lihtsalt vaikselt võtta ja oodata, kuni üle läheb :)

Kas mu jutt nüüd üldse MINGITKI loogikat omas teie jaoks?

Igatahes, kui hea tuju jääb püsima, on lootust, et ka blogi kirjutamine jälle tihedamaks muutub. Sest pahas tujus ma lihtsalt ei oska enam kirjutada.

Isamaaline

 eesti, elufilosoofia, muusika, norra, poliitika, rõõm  5 Responses »
Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Eneseotsingud ja avastused

 elufilosoofia, kutsumuse otsingud, rõõm  7 Responses »
Jul 202012
 

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mõtted jooksma! Terve õhtupooliku tähendasin paberile üles märksõnu, et mõttes mõlkuvast teemast midagi kaotsi ei läheks ega ununeks.

Päevade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe väga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle väga kasulik olnud. Internet on ju pungil täis huvitavat ja kasulikku infot. Ja üldiselt mul pole kombeks arvutis mõttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mängimine ja filmide-seriaalide vaatamine jääb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sõpradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kõik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ükskõik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, küll väga valikuliselt, aga iga päev ;) Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (või oli see juba üleeile?) leidsin näiteks Merit Raju blogi. No ausõna, ma isegi ei mäleta, kustkaudu. Juba ununenud :) Aga sain blogi läbi lugemisega just ühele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jõudis minuni esimest korda tänu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nüüdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rändab Austraalias ringi, nii et raamat mõjus hästi :) No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sügavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku ära ka.

Teist korda jõudis Meriti nimi minuni üsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma läbi ühe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas käisid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pärit tuttava tehtud fotod. No ühesõnaga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. Nüüd panin ennast raamatukogus ootejärjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole üldse, olgu õnnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nüüdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime väiksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga väiksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ühte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nüüd siis lugesin läbi Meriti blogi ja olen temast täpselt sama palju vaimustunud. Jälle on juures üks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kõige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja äratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE õigemaks pead, püüelda täpselt selle poole, mida kõige rohkem teha tahad ja mitte leppida vähemaga…

Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat häirinud, sest täiskasvanud inimestega suheldes on kõik mõistlikud ja noh, kui vahel emotsioonid üle pea keevad, annab neid hiljem kenasti põhjedada ja asjad ära seletada. Aga nüüd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan käega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et väikesed lapsed käituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kõike, et nad on kõigest väikesed lapsed, kes mõtlevad hoopis teistmoodi, alles õpivad kõike, unustavad kõik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi või mida ta ei saa, VÄGA kõva kisa tõstab (ja seda juhtub pidevalt) või jälle kuskil midagi rõvedalt ära pläkerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pärast jonnima kukub… Kui nad toiduga mängivad… Ma TEAN, et nad on kõigest lapsed ja minu, aruka täiskasvanu, kohus on jääda rahulikuks, väljendada oma tundeid konkreetselt ja mõistlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kõigest inimene ja me kõik mõnikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame küll hästi hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kõigil tihti üle…

Ühesõnaga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem võisin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nüüd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ülejäänud elu emotsionaalselt täiesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nüüd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan õppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole üldse kerge. Ma olen kakssada viiskümmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pärast jälle minna :) Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kõike pole :)

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen käinud alates 2003. aasta algusest iga nelja nädala tagant, no välja arvatud muidugi välismaal elatud aeg. Tal on hästi lahe iseloom, mis mulle hästi sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psühholoogia, ta ise praegu õpib ka midagi selles vallas ja… No õudselt huvitav on temaga rääkida, me areneme ühes suunas. Mina rohkem mõtte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti läbi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma üritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ühest nelikust küll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pühkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nägema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni :) Mis on mulle alati tundunud millegi äärmiselt ärritavana, no ei oska mina ühes kohas istuda ja pead mõtetest tühjaks teha… Vaat, sellepärast tulebki tööd teha endaga. Ma pole küll reaalselt jõudnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja küünlaleeki passida. No ma ükspäev katsetan.

Aga jõudes nüüd lõpuks selle juurde, mida ma alustasin umbes kümme lõiku tagasi – mis on kõige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati põhimõtteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mõtteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausõna polnud mitte kunagi päriselt lugenud ega uurinud, mis värk selle joogaga siis täpselt on. Olin selle lükanud kõrvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu :P

Ja suur oli minu hämmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga põhimõtetest… Mis kattusid põhimõtteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus näiteks… No seal on pikalt teksti, aga väga lühidalt ja kokkuvõtvalt paari lõiku tsiteerides:

kindlasti on vägaväga abiks kõik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui õnnestuks elada viisil, et meditsiiniabi järele vajadust ei tekigi. see tähendab, et puhas toit, puhtad mõtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad täiesti terve ja õnneliku elu.

/—/

lastele ma ütlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad väga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud. 

Ah, ma ei leia praegu üles neid teisi kõige paremaid kohti… Aga täpselt seda ma ju tahangi! Tahan elada õnnelikult, toituda puhtalt, mõelda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionär, kes ei pea sööma ühtki rohtu :)

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kõige suurem eesmärk on olla õnnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kõige olulisem. Konkreetsemad eesmärgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mõelda, MIS just SIND õnnelikuks teeb, et siis selle poole püüelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ütlevad, et kogu aeg ei saagi õnnelik olla ja peaksid olema õnnelik, kui üldse vahel õnnelik oled. Tähendab jah, nii palju on tõsi, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mõtteid valides saab ENAMIK ajast olla õnnelik, seda usun ma küll. Ja just sellepärast ma pöörangi nii palju tähelepanu igapäevastele pisiasjadele, tunnen neist rõõmu. Ma üritan kõigist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mõelda kui elu õppetundidest – ma küll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan õppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel läheb aega, et üle minna, siis need ju alati lähevad… Ja ma lihtsalt üritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult välja pursata ja negatiivseid mõtteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks läbi mõelda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tülitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun järjest paremaks.

Igaühel on oma elu, igaühel on erinev elutee. See, mis on õige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu täpselt nii, nagu mulle endale kõige õigem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning üritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide põhjal tehtud otsused ei pruugi need kõige paremad olla) – sellest kõigest kirjutas Merit ka kuskil jube hästi, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel üles otsida.

Minu jaoks on oluline olla õnnelik ja käituda teistega nii, nagu soovin, et minuga käitutaks. Olla säästev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lähedased on mulle kõige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui õige on otsus minna praegu paariks aastaks välismaale ning teha seal kõvasti tööd, et teenida vahendeid ühe oma kõige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei täitu üleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nägema. Küll aga usun ma seda, et oma unistusteni on võimalik jõuda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda :) See, kui keegi arvab, et tema ei suuda või et meie ei suuda lühema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nähtavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kümme või kakskümmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mõni mõtleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjääri alustamise asemel veel mitmeks aastaks välismaale (suure tõenäosusega lihttööd tegema) lähen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem või hiljem. Järgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kõige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun küll, et ma saan selle ajaga oma mõtted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. Täitsa võimalik, et hakkan juba sel ajal, kui välismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja näete, kui särama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jõudes peale hakkan, eks ole näha. Mul on endiselt täitmata unistus töötada mõnda aega kontoris. No teate küll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. Võib-olla leian tagasi tulles mõne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. Võib-olla ei leia, võib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma küll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem või hiljem, eks ole näha. Kõik teed on valla!

Võiks öelda, et tänu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nüüd põhjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima õpin ka, maksku mis maksab :) Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ülevoolav emotsionaalsus ainult positiivses võtmes. Siis, kui ma täie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analüüsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses võtmes on ülevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mürgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kõigi oma vigadega. Mu mõtted liiguvad õiges suunas ja see on minu jaoks täiesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal põhumajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lõksu langevad suuremal või vähemal määral kõik tarbimisühiskonna elanikud – paljud asjad on väga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no näe, umbes selline). Aga selleni jõudmiseks läheb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja šokolaadi ja liha ja vahel rämpstoitu… See on täiesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu järjest tervislikumaks. Ma ju näen, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see läheb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepärane inimene, suurepärane naine, suurepärane ema, sõber ja kodanik… Aga ma töötan iga päev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nüüd lõpuks neid pabereid, millele ma oma mõtteid üles tähendasin ja üks teema on täiesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mõni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on võrratu ja absoluutselt kõik on võimalik, kui mõelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kõige olulisem, endasse jäägitult uskuda.

Uued mõtted vanal teemal

 eesti, elufilosoofia, poliitika  23 Responses »
Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Elu õppetunnid

 elufilosoofia  1 Response »
Apr 192012
 

Lugesin Kohaliku blogist väidetavalt kellegi 90-aastase nõuandeid eluks, mis mulle väga meeldisid. Internetist originaalteksti otsides avastasin muuhulgas, et nood elutõed kirja pannud inimene oli tegelikult hoopis 45 – üle maailma internetti ringlema sattudes muudeti ta miskipärast poole vanemaks ning pandi teksti juurde vanamemme pilt.

Lahe, mis :)

No igatahes, minu meelest igati õige jutt. Kuna mulle meeldisid need punktid inglise keeles rohkem, siis panengi siia originaali. Kes eestikeelset tõlget tahab, see vaadaku Kohaliku juurest.

1. Life isn’t fair, but it’s still good.
2. When in doubt, just take the next small step.
3. Life is too short to waste time hating anyone.
4. Don’t take yourself so seriously. No one else does.
5. Pay off your credit cards every month.
6. You don’t have to win every argument. Agree to disagree.
7. Cry with someone. It’s more healing than crying alone.
8. It’s OK to get angry with God. He can take it.
9. Save for retirement starting with your first paycheck.
10. When it comes to chocolate, resistance is futile.
11. Make peace with your past so it won’t screw up the present.
12. It’s OK to let your children see you cry.
13. Don’t compare your life to others’. You have no idea what their journey is all about.
14. If a relationship has to be a secret, you shouldn’t be in it.
15. Everything can change in the blink of an eye. But don’t worry; God never blinks.
16. Life is too short for long pity parties. Get busy living, or get busy dying.
17. You can get through anything if you stay put in today.
18. A writer writes. If you want to be a writer, write.
19. It’s never too late to have a happy childhood. But the second one is up to you and no one else.
20. When it comes to going after what you love in life, don’t take no for an answer.
21. Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.
22. Overprepare, then go with the flow.
23. Be eccentric now. Don’t wait for old age to wear purple.
24. The most important sex organ is the brain.
25. No one is in charge of your happiness except you.
26. Frame every so-called disaster with these words: “In five years, will this matter?”
27. Always choose life.
28. Forgive everyone everything.
29. What other people think of you is none of your business.
30. Time heals almost everything. Give time time.
31. However good or bad a situation is, it will change.
32. Your job won’t take care of you when you are sick. Your friends will. Stay in touch.
33. Believe in miracles.
34. God loves you because of who God is, not because of anything you did or didn’t do.
35. Whatever doesn’t kill you really does make you stronger.
36. Growing old beats the alternative – dying young.
37. Your children get only one childhood. Make it memorable.
38. Read the Psalms. They cover every human emotion.
39. Get outside every day. Miracles are waiting everywhere.
40. If we all threw our problems in a pile and saw everyone else’s, we’d grab ours back.
41. Don’t audit life. Show up and make the most of it now.
42. Get rid of anything that isn’t useful, beautiful or joyful.
43. All that truly matters in the end is that you loved.
44. Envy is a waste of time. You already have all you need.
45. The best is yet to come.
46. No matter how you feel, get up, dress up and show up.
47. Take a deep breath. It calms the mind.
48. If you don’t ask, you don’t get.
49. Yield.
50. Life isn’t tied with a bow, but it’s still a gift.

Kõik ununeb nii kiiresti

 elufilosoofia  2 Responses »
Apr 192012
 

Sattusin eile lugema postitusi eelmise aasta algusest. Oh sa, kui kiirelt ununevad kõik hädad! Jaa, ma mõistusega tean ja mäletan väga hästi, et laste magama saamisega on mitut puhku probleeme olnud, aga KUI hädas ma kunagi ikkagi olin ja KUI hea kõik nüüd jälle on… Tõepoolest, tihemini peaks endale minevikku meelde tuletama, et oskaks oleviku eest tänulikum olla.

See laste uni on lihtsalt üks suvaline näide, sest jah, eile lugesin juhtumisi just jaanuarit 2011. Aga ma leiaks oma blogi algusest peale lugedes kümneid teisi näiteid asjadest, mis on kunagi nii suurt muret valmistanud ning mis on praeguseks suurepäraselt lahenenud. Ja ehkki ma oskan enda meelest olla tänulik selle eest, kui palju asju mu elus hästi on, siis see tänumeel on enamjaolt siiski üldine – konkreetsed seigad on meelest läinud. Aga just nood konkreetsed seigad panevad tegelikult asja paika. Üldine tunne on üks asi, tõendid minevikust, kuidas asjad on paranenud, aga hoopis teine.

See on nii naljakas, kuidas me kipume vahel kadestama teiste elusid. Ikka neid osi, mis teistel on paremini kui meil endil. Unustades sujuvalt selle, et kõigil neil, keda me kadestame, on ka omad probleemid. Et inimelu on siiski täispakett, oma rõõmude ja murede, hea ja halvaga. Kui paljud meist oleksid objektiivselt mõeldes nõus võtma endale teise puhul kadestatud hästi minevad asjad, kui nendega kaasneks automaatselt ka tolle inimese probleemid? Mina küll ei julgeks, ausõna. Ma elan hea meelega kaasa oma sõprade-tuttavate rõõmudele ja muredele, aitan soovi korral nõu ja jõuga… Aga no ära vahetada ma oma elu küll kellegagi ei julgeks – omad probleemid on ikka omad, ma vähemalt tunnen neid. Kes teab, mis portsu otsa muidu veel sattuda võiksin :D

Nii et… Tegelikult on oma elu ikka kõige parem. Ma usun, et nii minul kui teil kõigil. Oma elu me tunneme, me teame oma tugevusi ja nõrkusi, oma eeliseid ja probleeme. Nii saame kasutada oma tugevusi probleemide lahendamiseks. Ainult usku ja positiivset mõtlemist on vaja, siis saame kõigega hakkama.

 Older Entries  Newer Entries