elufilosoofia

Head asjad #43 – hetkes elamine

Ma mõtlesin tükk aega, mis sellele postitusele pealkirjaks panna. Teine versioon oli “uued algused”. Kumbki pole päris täpne 🙂

Olen viimasel ajal elanud põhimõtte järgi, et IGA HETK on uus algus. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui positiivne mõtlemine vahepeal ka mingit lühikest aega nii hästi välja ei tule, kui tahaks, siis ma ei põe selle üle kunagi pikemalt, vaid lihtsalt jätkan positiivsel lainel niipea, kui suudan.

No näiteks ikka tuleb vahel ette, et on õhtu, olen väsinud ja näljane, lapsed lärmavad – palun alguses ilusasti, aga kui ei kuulata, ei suuda lõpuni rahulikuks jääda, tõstan häält… Mis seal ikka! Rahunen nii kiiresti kui võimalik, kallistame, lepime ära, kõik on jälle hästi.

Väga vabastav on, pean tunnistama. Minevik ei defineeri mind! Minu elu on siin, nüüd ja praegu. Lähebki vahel suts kehvasti, elu läheb edasi, nüüd juba paremini! Vahel kestavad need kehvad hetked/tujud veidi pikemalt – mis siis, ikka katsun nii kiiresti kui võimalik hea tuju taastada. Ja see tuleb tagasi ja kõik ongi jälle hea! Ei mingeid mõtteid stiilis “oleksin pidanud parem olema / paremini tegema / äkki oleks pidanud seda, teist või kolmandat teisiti tegema” – on vaid mõtted – “ma õpin sellest olukorrast, ma annan endast parima ja kõik läheb suurepäraselt”.

Ja läheb ka 🙂 Kohati küll selliselt:

Aga läheb paremini, järjest paremini!

Selles mõttes pole ka pealkiri päris täpne, et lisaks hetkes elamisele on mul ohtralt tulevikuplaane, mida ma jõudumööda visualiseerin. On väga konkreetsed valdkonnad mu elus, mida soovin paremaks muuta, on üsna täpsed soovid. Kuna ma aga kõigele korraga keskenduda ei suuda, siis on mul mõtteline pingerida kõigi tegelemist vajavate asjadega ja sealt ma siis korraga keskendun ühele-kahele.

Sest igapäev on ju ka 🙂 Meil kõigil on ühtviisi 24 tundi. Tuleb olla olemas pere jaoks, käia tööl, teha süüa, hoida kodu talutavas korras, tegeleda kõigi jooksvate kohustustega, magada… Puhkamist ei tohi ka ära unustada 🙂 Ja olenevalt, palju sellest kõigest aega üle jääb, saabki keskenduda ülejäänud olulistele asjadele.

Kui plaanid on paigas, on hea elada hetkes. Plaanid muutuvad nagunii käigu pealt, elu on selline – sellega olen arvestanud, vajadusel tuleb muutustega kaasa minna. Eks seegi ole hetkes elamine.

Olen väga tänulik, et see mul iga päevaga järjest paremini välja tuleb.

Head asjad #43 – hetkes elamine Read More »

Head asjad #16 – tänulikkus

Ma olen viimasel ajal lugenud igasuguseid asju. Ja igal pool rõhutatakse, et head asjad hakkavad sinuga juhtuma siis, kui oled olemasoleva eest tänulik. Mida tänulikum oled, seda kiiremini ja rohkem head juhtub 🙂

Minu senine ellusuhtumine on olnud antud mõtteviisile küllaltki sarnane, aga ma pole samas enamasti mõelnud asjadest otseselt selles sõnastuses, et ma olen tänulik. Olen alati olnud seda meelt, et mõtlema ei peaks mitte sellest, mida sa EI taha, vaid ikka sellest, mida TAHAD. Aga üldises plaanis olen pigem mõelnud ja tundnud, kuidas kõiksugu pisiasjad mind rõõmustavad ja teevad tuju heaks. Ja see omakorda on aidanud positiivsemalt mõelda ja käituda.

Ka praegune positiivsusprojekt on mõeldud eelkõige selles võtmes, et leida üles kõik need asjad mu elus, mille eest olen tänulik. Aga mulle tundub, et võib-olla oleks vajalik muuta seda sõnastust oma peas. Lihtsalt “olen rõõmus” asemel mõeldagi “olen tänulik”.

Igatahes, ma kinnitan – õnnelikult mõeldes on elu lihtsam. Tõsi, kui on mõni eriti kehv olukord või päev, on positiivseks jäämine keerulisem. Aga nagu ma olen siin juba maininud – nii palju negatiivsusest meie elus on tegelikult täiesti mõttetud pisiasjad. Need pole mingid haavad minevikukogemusest, mida tuleks alla surumise asemel sügavalt analüüsida… Need on lihtsalt… Elu pisiasjad 🙂 Ja on meie enda valik, kas minna närvi, kui väljas on libe, kassasaba liigub aeglaselt, mõni jobu sõitis liikluses ette, jälle peab süüa tegema ja koristama, jälle need lapsed virisevad… Või jääda rahulikuks 🙂

Ja vot kõigi nende pisiasjade puhul töötab TÄIEGA positiivne mõtlemine ja tänulik olemine. Mida rohkem keskendud kõigele sellele, mille eest oled oma elus tänulik, seda paremaks see su tuju teeb. Seda vähem jääb aega mõelda asjadele, mis on halvasti ja seda vähem asju sind üldse närvi ajab. Tunnetan seda iseenda peal iga päev.

Proovige ka!

Aga ma nüüd mõtlengi, kuidas selle blogiprojektiga jätkata. Head asjad, nendest kirjutan samamoodi edasi, aga “positiivne päevakaja”… Võib-olla oleks selle asemel kohasem “tänane tänu”. Ma veel mõtlen sellele natuke 🙂

Head asjad #16 – tänulikkus Read More »

Head asjad #10 – optimism

Ma üritan meenutada, KUST mu firmamärgina tuntud optimism alguse sai… Ja ega ei oskagi öelda.

Ma ei mäleta, et ma oleks terve elu nii arutu optimist olnud. Selle blogi algusaegadelgi polnud optimism sugugi läbiv teema. Kirjutasin alguses lihtsalt pigem igapäevaelust või kasutasin blogi võimalusena ennast välja elada. Ma ei usu, et mul on praegu siin palju lugejaid, kes on jälginud blogi algusest peale, kui mõned sõbrad välja arvata. Või noh, ütleme siis – lugenud mu blogi regulaarselt juba enne seda, kui rasedaks jäin 🙂

Eks ma olin võrdlemisi optimistlik varem ka, seda ma usun. Palju see blogis väljendus, ei oska isegi hinnata. Aga see teadlik optimism ja soov jagada blogi kaudu pigem rõõme kui muresid – see tuli ilmselt ikkagi koos lastega.

Ja ausõna, mulle VÄGA meeldib olla optimist. See teeb elu PALJU lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda enam ma oskan tagasi vaadates oma elu analüüsida ja järeldusi teha.

Nagu eelmises postituses mainisin, nüüdsest kavatsen olla senisest VEEL optimistlikum. Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi enda sees lihtsalt alla suruda ja neid eitada, nendest tuleb aru saada ja neil minna lasta… Aga teate, KUI palju on mõttetult negatiivseid tähtsusetuid mõtteid ja pisiasju, mis võivad ketrama ja kuhjuma hakata, tekitades lõpuks suure portsu negatiivsust – ilma, et sa sellest arugi saaksid? Täiesti mõttetut “kogemata” negatiivsust asjade suhtes, mis ei ole üldse olulised? Mis oleks olemata, kui sa neid oma mõtetega negatiivseks ei mõtleks? Vot just neist asjadest ma räägin. Just need asjad kavatsen ma edaspidi enda jaoks kõik positiivseks mõelda.

Ja nood sügavamad minevikuasjad… Neid ma tunnistan ja lasen neil minna. Armastusega. Sest täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ja minu minevik ei defineeri mind kuidagi. Ja minu tulevikus on võimalik absoluutselt KÕIK.

Ja ma olen väärt absoluutselt kõike head, mida endale soovin. Nagu ka sina 🙂 Nagu kõik inimesed maailmas. Tuleb ainult ise seda uskuda, ennast armastada, olla positiivne ja tänulik.

Head asjad #10 – optimism Read More »

Head asjad #2 – usk

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast 🙂

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” 🙂 Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.

Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne 🙂

Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima 🙂 Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

jumala-motisklusedOn üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest.  Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.

Usun ka inglitesse 🙂 Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal 🙂

Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus 🙂

Head asjad #2 – usk Read More »

Restart

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt 🙂

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta 🙂 Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Restart Read More »

Scroll to Top