Mõtted on võrdlemisi segased… Ei teagi, kuidas õnnestub need siia nii üles tähendada, et mingigi point oleks.
Ma armastan Minu-sarja, ma neelan neid raamatuid – just sellepärast, et igaüks on omanäoline ja ehkki ma unistan rohkest reisimisest, pole see mulle nähtavasti siiski NII oluline. Kes tahab, see käib – hoolimata rahapuudusest 🙂 Prioriteetide küsimus, mulle on järelikult teised asjad siiski olulisemad.
Mul polnud seda raamatut kätte võttes suuri ootusi. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see mulle erilist muljet ei jäta. Tegelikkuses sai sellest üks mu kindlaid lemmikuid. Miks? See on kirjutatud säherduse armastusega tolle saare vastu ja hingelise vabameelsusega…
“Minu Tai” vastu polnud mul erinevalt paljudest midagi. Terve raamat keerles naise seksuaalsuse ümber – minu meelest on see igati tervitatav, kui seda täiel rinnal nautida, aga noh… Mai elustiil on minu maitsele veidi liiga tibilik. Sellest lugeda oli siiski huvitav 🙂
Eks “Minu Ibiza” võlu on ka kindlasti just sellessamas vabal toonil seksist rääkimises – erinevus Tai-raamatust aga selles, et kogu teema ei keerelnud seksuaalsuse ümber, oli lihtsalt metsik ja hingeline, seks oli vaid osa sellest. Ja selles raamatus polnud sarnaselt paljudele teistele negatiivseid hinnanguid (mitte et need oleks mind sarja teistes raamatutes häirinud, pigem ka meeldisid). See oli ühtaegu neutraalne ja armastav. Kohutavalt mõnus lugeda.
Mulle üldse igasugu suhteliinid selles sarjas väga meeldivad, näiteks mulgi oli kahju, kui Gruusia autor selle pea täiesti välja jättis. Mina olen ju… Teate küll, milline 😛 Vähemalt vanemad lugejad teavad, eks ma olen nüüd palju muutunud, vanemaks ja rahulikumaks.
Aga see raamat pani vere keema. Tundsin, kuidas tahaks kotid pakkida ja minna. Sinnasamasse Ibizale. Kogu perega. Tollesse ökokeskusesse vabatahtlikuks näiteks. Tahaks raputada kaelast kõik kohustused ja pimeda sügise, minna ja elada muretult päikese käes, peost suhu.
Oh, küll see homseks üle läheb. Sellest on ühtviisi nii hea meel kui kahju.
Ma ju tegelikult tean, et ma ei oleks seal saarel sedaviisi nii õnnelik nagu raamatu autor. Tema on täielik päikesefanatt, mina ei kannata ei liigset külma ega liigset kuumust. Ma jumaldan nelja aastaaega, aastaringselt soojas kliimas elada oleks minu meelest väga igav. Aga sellist pimedat sügis-talve perioodi, mida meil siin Eestis praktiliselt pool ajast on, no kes seda armastab? Hea küll, ma armastan värviliste lehtedega sügist, puhast valget lund, tärkavat kevadet… Aga need kõik on vaid fragmendid, mille vahele jääb liiga palju pimedust, külma ja löga.
Olen enesele lihtsalt öelnud, et minu kodu on Eesti ja see ilm on paratamatus. Et lögast osa peaks võtma kui võimalust oma hubases soojas kodus istuda ning rõõmustada selle üle, et ei pea välja minema. Sellepärast on nüüd suur rõõm, kuna esmakordselt elus on võimalik hakata sellist hubast elamist korralikult sisse seadma. Kodu, kust ei tahagi lahkuda… See on minu jaoks väga oluline.
Aga lugedes soojematest kliimadest, tunnen alati kiusatust. Igatsust selle järele, et loodus oleks alati kirev. Et aiast saaks noppida igasugu eksootilisi puuvilju, mida Eesti kliimas kasvatada ei saa.
Oh, ma ei tea isegi, mida ma õieti tahan.
Ma tahan saada… Loomulikumaks. Saada aru, kes ma tegelikult olen. Saada aru oma sügavamatest sisemistest soovidest, mitte karta neid välja näidata, mitte elada oma elu nii, nagu on juba kord harjutud, nagu on kombeks. Ma tahaks saada hingelisemaks… Looduslähedasemaks… Tahaks saada üle oma mugavusest ja laiskusest ja hetkel võrdlemisi üksluisest elust. Tahaks, et sõltuksin vähem rahast.
Tahaks pisiasjadest ja elust veel rohkem rõõmu tunda.
Nii palju tahtmisi ühe raamatu lugemisest.
Aga ehkki ma olen praegu ühtaegu lummatud ja üleväsinud, nii et ma ei suuda enam selgelt mõelda, on mul kusagil mälusopis selgelt meeles ka see, kuidas mulle valmistab rõõmu rutiin ja turvalisus. Just see teadmine, et on oma kodu, kuhu tulla. Ja see, kuidas ma kaost küll täiel rinnal naudin, aga mingil hetkel väsin ning koju ihkan. Kuidas ma olen oma loomult küll spontaanne pohhuist, aga samas korraarmastaja – ja see viimane jääb lõppkokkuvõttes ikkagi peale.
Mu elus on olnud metsikumaid perioode ja ma olen neid täiel rinnal nautinud. Hetkel olen ma pikemalt elanud vaikset elu ja ka seda sama palju nautinud. Praegusel konkreetsel hetkel täidavad elu võrdselt joovastus ühe oma unistuse – kodu saamise – täitumise üle ning kannatamatus, et saaks seal tegutsema hakata… Ning samas masendus (tegelikult mitte päris masendus, lihtsalt… tüütus? nõutus? lootusetus?), kuna kahe väikese lapsega jookseb juhe vahel ikka kokku, ma tunnen, et ma ei ole kogu aeg nii hea ema, kui mu lapsed väärt oleksid (ehkki ma ei arva, et ma oleks halb ema, ma armastan oma lapsi siiralt ja iga päev on toredaid momente rohkem, kui neid mitte toredaid), et ma ei ole sugugi rahul, kuna Abikaasaga nii vähe koos olla saan… Olles samas meeletult tänulik, et tal õnnestus praeguses majandusseisus leida töö, mis on erialane, mis talle meeldib, mis on kodu lähedal. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ma ei või kunagi olla kindel, millal ma oma meest näen. See, et ta lõpetab oma tööpäeva õigel ajal vaid kord kahe nädala jooksul, enamasti jõuab viie asemel koju kuuest-seitsmest, vahel läheb üritustega üle kesköö, nädalavahetused ei pruugi vabad olla. Ja ehkki ta saab kõik need ületunnid vabade päevade näol välja võtta ja see on iseenesest tore, võimaldab elu paindlikumalt seada, on mul siiski tunne, et ta on kogu aeg tööl… Et ma ainult ootan…
Mul on ju kogemus Plika sündimise ajast, kus Abikaasa oli tükk aega töötu, nii et olime kahekesi kodused ja vaid lapse päralt. Ka see polnud kaugeltki mitte ideaalne situatsioon, olid närvilised ajad, kuna oli mure rahalise poole pärast ja liigagi palju aega sai mõttetult maha molutatud. Samas lapsel oli pidevalt kaks vanemat ja Plikal oli ikkagi mõnus kasvada. Nüüd on küll hindamatud abilised vanaema-vanaisa näol, aga Poiss on oma esimese kolme elukuu jooksul isa ikka kordi vähem näinud. Kui Abikaasa kodus on, siis ta muidugi tegeleb, nad saavad väga hästi läbi, kiindumussuhe on ja nii edasi. Aga sellist sügavat suhet ja võimalust kogu aeg juures olla, nagu oli Plikaga, seda võimalust Poisile ei antud. Ja mul on sellest nii kuradi kahju.
Aga selle eest on kindlustunne töö näol ja esmakordne võimalus saada päris oma kodu. Suured asjad, olulised asjad. Ei usu, et oleksin õnnelikum üürikorteris ja koduse Abikaasaga. Meele teeb mõruks lihtsalt see, et peab valima nii oluliste asjade vahel. Et pole veel välja mõelnud seda varianti, kuidas kumbki pool ei kannataks – et oleks nii päris oma kodu kui piisavalt aega koos perega veetmiseks.
Enda meelest olen ma igasugusesse tarbimisse isegi suhteliselt mõistliku suhtumisega, ehkki tean, et võiksin veel palju õppida. Enda meelest ei taha ma väga palju üleliia – luksus, mood, kallid autod, mõttetud vidinad, uhke seltskonnaelu ja muu taoline pole mind kunagi ahvatlenud. Ma olen alati soovinud vaid mõnusat äraolemist, muretut elu, hubast keskkonda… Aga seegi võrdub paraku liigselt rahaga. Olen enda peale pahane, et ei viitsi rohkem ise teha – loodan, et see muutub, aga samas kardan, et äkki ei muutugi. Et ma unistan küll oma aiast ja oma toidu kasvatamisest, aga virisen juba siis, kui pean paar kilo vaarikaid korjama 🙂 Otsin seda kuldset keskteed, kus ei oleks midagi liiga palju ega liiga vähe. Juurdlen, miks ma peaksin ennast üldse halvasti tundma, kui peaks välja tulema, et minust ei saa kunagi suurt aednikku. Loodan, et siiski saab, et kõik on kinni suhtumises ja pealehakkamises, millest siiani on puudu jäänud.
Looduslik ja maalähedane elu tundub lihtsalt kõige õigem – miski, mille poole püüelda. Sinna juurde käib minu jaoks ka keskkonnateadlikkus. Sinna juurde tahaksin panna ka oma hinge sügavama tundmise. Ehkki ma ei kujuta ette ennast mediteerimas või tõsiselt joogat tegemas, ma arvan, et mul oleks piinlik üritada neid teha. Ja samas unistan, et ma valdaks neid kunste.
Tahaks elada tasakaalus.
Aga on üks asi, mille üle mul on hea meel. Olgu mu tahtmised millised tahes, olgu eluraskused parasjagu millised tahes – mul pole kunagi tunnet, et ma tahaks oma praeguse elu maha jätta ning alustada otsast puhta lehena, üksinda, vallalisena, abielu ja lasteta. Jaa, ma tahan igasugu muutusi, ma olen paljude asjadega rahulolematu. Aga ma tahan neid muutusi koos oma perega. Tahan koos Abikaasa ja lastega asju paremaks muuta ja olla täisväärtuslikum perekond. Ma tean, et meil on koos hea, me lihtsalt ei ole leidnud veel seda päris õiget tasakaalu ja eluviisi, mille puhul kõik saaksid kogu aeg rahul ja õnnelikud olla. No kogu aeg ei saagi, see oleks absurd, aga enamik ajast vähemalt 🙂
Aah… Ma alustasin kirjutamist raamatust ja vaadake, kuhu välja jõudsin. Ei tea, kas homme “kaineks saades” (ehkki mõnuainetel pole praegusel meeleseisundil midagi pistmist) on siia kirjutatud seosetu mula pärast häbi ka?
Nii palju mõtteid ühe raamatu lugemisest…
Homme on lummuse õhupall katki torgatud ja igapäevane rutiinne elu läheb harjumuspäraselt edasi. Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu, kaugeltki mitte, ma olen valdavalt ikka õnnelik. Hetkel lihtsalt liialt tihti rahulolematu ja sellest tulenevalt närviline, sest igavene õnn tundub nii lähedal ja samas nii kaugel, argimured kipuvad kõike tuhmistama. Viimase viie kuu pead-jalad koos elamissituatsioon ei aita just kaasa. Kinnitan endale, et oma kodu lahendab kõik suuremad mured ning annab küllalt motivatsiooni väiksematega tegeleda. Tean samas, et probleemid ei kao iseenesest kuhugi ning kardan, et ehk jätkuvad ka uues kodus samamoodi need mittetoimivad käitumismustrid, mida ma tahaks oma elust täielikult välja juurida.
Ma loodan, et kõigel sellel, mis tänaõhtuses meeltesegadushoos kirja pandud sai, on tulevikule mingi positiivne mõju. Et see aitab kaasa õigemate eesmärkide saavutamisele.
Ja kinnitan lõpetuseks veel kord: hoolimata kõigest, mida siia kirjutasin, olen ma tegelikult ikkagi õnnelik ja tunnen, et mul on elus väga vedanud.
