elufilosoofia – Page 7

Abielust ja kooselust

24/11/2009 / eesti, elufilosoofia, suhted / 8 Comments

Kui sain orkutis kirja, et annaksin oma hääle abielu toetuseks, siis mõtlesin – miks mitte, mina toetan abiellumist igati. Aga sinna lehele sattudes tekkis tõrge – andnuks ma hääle mehe ja naise vahelisele abielule, oleks mul olnud tunne, et olen samas andnud hääle samasooliste abielu vastu. Seega panin akna lihtsalt kinni ega mõelnud rohkem.

Aga kuna teema on viimasel ajal väga popp ja kõik kirjutavad, ma siis kirjutan ka.

Ma olen igati abielu poolt. Kui kaks inimest on kindlad, et nad on üksteise jaoks õiged, siis minu meelest on abiellumine igati õige tegu. Samas pooldan ma abielueelset kooselu – mina küll põrsast kotis ei ostaks. Eriline respect muidugi neile, kes süütutena abielluvad, see on tõeline julgustükk. Mul on ka üks selline sõber ja tema on küll väga õnnelik, nii et see võib ka toimida 🙂 Lihtsalt – mina tahan enne järele proovida. Seksi ja kooselu ja kõike. Kui pärast seda on inimene ikka veel ainus ja õige, siis on abiellumine mu meelest väga hea idee.

Samas… Mul pole absoluutselt mitte midagi nende vastu, kes otsustavad, et abielu pole nende jaoks. Ma ei arva, et nad midagi valesti teeks, see on ju igaühe enda asi.

Kui mängu tulevad lapsed, siis on abielu mu meelest iseäranis oluline. Ma usun, et lapsel on hea kasvada üles traditsionaalses perekonnas, kus kõigil on üks nimi.

Rasedus või laps ongi tihti abiellumise põhjuseks, või ehk oleks õigem öelda katalüsaatoriks? Paljudel on ju mõtted juba ammu, lihtsalt teoks saavad alles siis. Enne lapse sündi abielluda on paberimajanduse poole pealt kindlasti kõige lihtsam – siis tulevad sünnitunnistusele juba kõik ühe nimega. Samas ei soovi paljud (sealhulgas mina) suure kõhuga abielluda – eks see sõltub suuresti sellest, kui suurt pidu tahetakse, millal rasedusest teada saadakse. Pole ju mingi probleem abielluda enne lapse sündi, kui organiseerimisega kiiresti ühele poole saada ja kõht sobival aastaajal (Eestis siis suvel või selle ümbruses) veel liiga suur pole. Mõnda ei häiri kõht üldse… Kõik sõltub kõigest.

Saan aru ka neist, kel perekonnas lapsed olemas, aga pulmad lükkuvad majanduslikel põhjustel edasi. Kuni see aeg muidugi liiga pikaks ei veni. Esimestel eluaastatel pole lapsel igatahes emaga erinevast nimest sooja ega külma 😉

Ja otse loomulikult olen ma samasooliste abielude poolt. Mina ei usu, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab välja ravida. Mina arvan, et see on sünnist saati geenides – inimestel on erinev juuste, silmade ja nahavärv, samamoodi seksuaalsus. Alati on enamused ja vähemused, aga ma pole kunagi aru saanud sellest, miks vähemusi nii tihti taga kiusatakse. Mulle ei lähe kuidagimoodi korda, mida inimesed oma magamistoas teevad, mind ei häiri samasooliste paaride avalikus kohas käest kinni käimine, õrnuseavaldused jms. Rõveduste vastu olen ma küll, jaa, aga rõvedalt ameleda võivad eri soost paarilised täpselt samamoodi.

On üks teema, mida ma pole veel enese jaoks selgeks mõelnud – samasooliste paaride ja lapsendamisega seotu. Ma olen vist pigem poolt, samas näen ka probleeme… Aga õnneks ei sõltu minu arvamusest midagi.

Üldiselt – minu p*rset see ei torgi, tehku igaüks täpselt nii, kuidas talle endale kõige paremini sobib. Aga siis peaks ka olema võrdsed võimalused, mida praegu kõigil paraku pole.

Ahjaa, kooselu seadustamine? Ma olen pigem vastu. See võiks olla hädaabinõu samasooliste paaride jaoks, kuni nende abiellumine pole lubatud, aga mis puutub mees-naine suhtesse, siis ilmalik abielu on lõppeks samamoodi tükk allkirjadega paberit, mis annab paarile seaduslikud eelised – kõik üleslöömine ja pidutsemine on sealjuures vaba valik, keegi pole kohustatud. Nii et ma ei näe mingit vajadust kooselu seadustamise järele, et niisama koos elavad paarid saaks abielupaaridega seaduse silmis võrdsed õigused. Kui te neid tahate, aga mitte pidu – minge registreerige ära. Võib ju samad nimed jätta, mitte sõrmuseid kanda, isegi mitte kellelegi öelda. Riigilõiv, paar allkirja, tükk paberit ja korras. Milleks asju keerulisemaks ajada ja uusi seadusi välja mõelda – aitab täiesti sellest, kui olemasolevasse seadusse kirjutada juurde klausel, mis lubaks samasooliste abielud. Niisama lihtne see ongi.

Õnnest, rikkusest ja elu eesmärgist

16/10/2009 / elufilosoofia, rõõm / 4 Comments

Kui mul oleks võimalik soovida ainult üks soov, mis ei saaks olla see, et kõik mu soovid täituksid 😛 Siis ma sooviksin seda, et ma oleksin õnnelik. Kui mul õnnestuks seda soovi laiendada, siis sooviksin, et mina ja kõik mu lähedased oleksid õnnelikud. Kui saaks veel laiendada, siis sooviksin, et kõik maailma inimesed – veel parem, kõik maailma elusolendid – oleksid õnnelikud.

Ma olen tavaline inimene ja ma tahan pidevalt igasuguseid asju. Mul ei ole alati hea tuju ja ma lasen mõnikord (liiga tihti!) mõttetutel asjadel end häirida. Aga kui küsida seda, mis on kõige olulisem, siis nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati soovinud vaid üht – et oleksin õnnelik. Õnnelik olla on kõige parem asi maailmas, sest siis pole muu enam oluline. Kui ma oleksin haige, kui mul oleks valus, kui mul oleks nälg – kui ma oleksin samal ajal õnnelik, siis ei laseks ma kõigel sellel ennast ikkagi häirida ja see ju ongi see, mis loeb.

Mäletan, et istusin ühel pimedal sügisõhtul kolm aastat tagasi Kristjaniga Levikas. Mul oli masendus, ilmselt (nagu tavaliselt) suhte- ja rahajamade pärast. Me rääkisime sellest, mida elus saavutada tahaksime ja ma nentisin, et tegelikult on minu jaoks kõige olulisem olla õnnelik. Kristjan ütles, et ma olen jõudnud kaugele, kui sellest juba praegu aru saan – et temal võttis selleni jõudmine tunduvalt kauem.

Nii et jah, ma võin lugeda ette mustmiljon asja, mis ma kõik saada tahaksin, aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka selleni, et ma tahan neid asju selleks, et olla rahul, olla õnnelik. See on teada-tuntud tõde, et õnn ei peitu asjades ja rahas, samamoodi nagu ka see, et täitsa ilma nendeta on ka raske. Jättes kõrvale kogu müra ja laskumata detailidesse, siis kõige lihtsam ja tähtsam asi on siiski just seesama õnn.

Mul on hea meel, et ma sellest aru saan ja seda oluliseks pean. Ma vihastan liiga palju mõttetuste peale, ma tean, aga ma üritan samas olla iga päev ka tänulik selle eest, mis mul olemas on – seda on ju tohutult palju. Ja teate, ei möödu päevagi, kui mu näkku ei tekiks äkitselt täiesti lambist totrat naeratust ning pähe ei hiiliks mõte – ma olen nii õnnelik! Ja siis ma tavaliselt hüppan suurest rõõmust omaette ja naeratan veel totramalt. Ja need pisikesed momendid panevadki elu paika – isegi siis, kui ma võib-olla suurema osa sellest konkreetsest päevast miskipärast torssis olen (mõni päev on parem kui mõni teine, kõigil on ju nii).

Ja selleks, et mõttetutest pisiasjadest ennast mitte häirida lasta, on alati hea meelde tuletada, et kõik need hüved, mida meie peame nii iseenesestmõistetavaks, on tegelikult privileeg. Te kõik olete seda juba kindlasti lugenud/näinud/kuulnud, aga tasub alati üle lugeda – selle peaks suisa seinale kleepima, et kogu aeg silme ees oleks:

kui sa ärkasid täna hommikul tervena, oled sa õnnelikum, kui need miljon inimest, kes järgmise nädala jooksul surevad
kui sa ei ole kunagi osalenud sõjas, olnud vangis, kui sind pole piinatud ja sa pole olnud näljas, oled sa õnnelikum kui 500 miljonit inimest
kui sa võid järgida oma usku, ilma et sind ahistataks, vangi pandaks, piinataks või tapetaks, oled sa õnnelikum kui kolm miljardit inimest
kui sul on külmkapis süüa, riided seljas, voodi magamiseks ja katus pea kohal, oled rikkam kui 75% inimestest
kui sul on pangaarve, rahakotis raha ja taskus mõned mündid, kuulud sa 8% maailma rikkaimate inimeste hulka
kui sa seda loed, oled sa õnnelikum kui need kaks miljardit inimest, kes ei oska lugeda

Kui tahad täpsemalt meelde tuletada, milline oleks maailm, kui see oleks 100 inimesega küla, loe siit ja siit.

Ja lõpetuseks veel mõned nii lihtsad, aga samas nii õiged elutõed, mida ma kavatsen edaspidi rohkem meeles pidada ja järgida. Jätsin need inglise keelde, kuna eesti keelde tõlgituna ei kõla mu meelest pooltki nii hästi ja loogiliselt (aga kui keegi inglise keelt ei mõista, siis siin on soovi korral kogu värk eesti keeles ka olemas):

work like you don’t need money
love like you’ve never been hurt
dance like nobody’s watching
sing like nobody’s listening
be surprised, like you were born yesterday
tell the truth and you don’t have to remember anything
live like it’s heaven on earth

Õnn peitub väikestes asjades. Õnn peitub hetkes. Õnn on see, kui sul on hea olla just PRAEGU. Ja me kõik oleme rikkamad, kui enamik inimesi siin maailmas. Ärgem unustagem seda!

Aeg olla tänulik

20/07/2009 / eesti, elufilosoofia, meedia, rõõm / 4 Comments

Vanasti oli mul kombeks nuriseda (vähemalt mõttes) selle üle, et sündisin nii hilja – sain ju iseseisvaks ja täiskasvanuks just buumiajal. Kadestasin neid, kes olid minust nii palju vanemad, et olid suutnud võtta eluasemelaenu enne, kui hinnad metsikult tõusma hakkasid – kelle laenumakse õige pea järsku naeruväärselt väike tundus ning soetatud kodu näis justkui poolmuidu saadud.

Kui ma sain natuke vanemaks, kadestasin lisaks veel neid, kes olid Eesti Vabariigi tuleku ajal piisavalt vanad ja kogenud, et uue aja alguses kergesti raha teha. Tundus, et minu jaoks on kõik võimalused mööda läinud ning tulevik paistis tume: mul polnud piisavalt tasuvat tööd, et oma kodu soetamisele üldse mõelda – ja isegi kui oleks olnud, tundus ainus võimalus oma kodu saamiseks olevat 30-aastane laenuorjus.

Ega ma toona oma kodust eriti kaugemale ei mõelnudki – see on ju ikka iga inimese esimene vajadus ja suurim soov.

Ma mõtlen viimasel ajal tihti: aga mis siis, kui mul oleks tol hetkel olnud hea töökoht? Kas ma oleksin läinud sama teed, mis nii paljud? Kas ma oleksin osanud ette näha, et majanduse õitseng ei kesta igavesti? Et palgad ei tõuse igavesti? Et võib tulla kriis? Praegu tundub see küll nii iseenesestmõistetav – miski ei saa olla igavene. Aga tagantjärele, kui tagajärjed juba käes, on ju nii hea targutada. Kas ma ikka oleks selle peale juba siis tulnud?

Teate, ma kahtlen selles sügavalt. Ma olin nii noor, ma ei mõelnud sellistele asjadele. Ma lihtsalt elasin üürikorteris oma noort muretut peost suhu elu. Kirusin vahel majandust, mis paistis nii ebaõiglane, kuid enamiku ajast ma lihtsalt noile asjadele ei mõelnud, sest vahendeid polnud nagunii.

Nüüd, tagantjärele, oskan ma vaid kergendunult ohata ja tänada. Tänada jumalat selle eest, et ma olin siis veel nii noor ja loll ning et mul polnudki vahendeid, mida ma oleksin võinud oma nooruses ja lolluses kergekäeliselt ja pikemalt mõtlemata ära kasutada. Ma ju tunnen ennast, palju otsusi sai (saab 🙂 ) tehtud impulsiivselt, hetketujust tingituna.

Ma olen hakanud uudiseid lugema. Vähemalt uudiste pealkirju 😀 Sisu loen kindlasti alla poole kõigest, mis kirjutatakse, aga asi seegi. See on kodus istumise tulemus – kui ma ei viitsi parasjagu midagi asjalikku teha ja on vabam hetk, istun ikka arvutis. Uudiste lugemine on vähemalt mingil määral hariv meelelahutus.

Mida rohkem ma loen, seda tänulikum ma olen. Samas tunnen ma ennast ka järjest lollimana. Mind pole poliitika ega majandus kunagi suuremat huvitanud, need on mu meelest igavad. Aga praegu, kus ma loen valikuliselt uudiseid ja nende kommentaare – ma pean tõdema, et ma ei saa paljust aru. Ma ei oska näha suurt plaani ja seoseid asjade vahel. Ma ei oska näha, mis mille tagajärjel toimus. Põhiliselt kõik praegu kurdavad ja siunavad või tänitavad, et see oli ju ette näha. Süüdistatakse absoluutselt kõiki: (teisi) inimesi, valitsust, panku, keda iganes.

Ma muudkui loen ja loen, igaühe argumentides tundub olevat mingi tõde. Argumentides, mis on sageli üksteisele täiesti vastukäivad. Ja lõpuks jõuan ma järeldusele, et ma ei julge mitte midagi arvata – ma ei tea midagi majandusest, ma ei tea midagi poliitikast. Ma ei tea, kellel on õigus. Ma ei tea, kes on süüdi.

Ma pean ennast intelligentseks inimeseks. Ma arvan endast kohe üpris hästi. Hoolimata sellest, et on nii palju asju, mis mind ei huvita ja millest ma midagi ei tea. Ma olen seni leidnud, et polegi vaja teada.

Aga vaadates seda, mis ümberringi toimub, jõuan ma järjest enam selleni, et oleks vaja teada. Et mul oleks vaja olla mitmeski valdkonnas hoopis palju haritum. Et näha suurt pilti ja teha tulevikus arukamaid otsuseid. Ma jõuan järjest rohkem järeldusele, et igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on oma otsuste eest vastutav. Jah, ümberringi toimuv mõjutab meid, aga otsustajaks oleme ikkagi me ise.

Niisiis ma üritan ennast nüüd harida. Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub, aga ma annan oma parima.

Igal juhul tundub mulle, et hoolimata oma vähestest teadmistest olulistes valdkondades olen ma siiski õigel teel – osalt tänu juhusele, osalt tänu oma tõekspidamistele. Nii olen ma hetkel suhteliselt noor, natuke targem, natuke ettevaatlikum ja suhteliselt võlavaba (see õppelaenu 15k mind kuigivõrd ei kõiguta). Seega on kõik teed valla. Kõik olulised otsused on alles ees.

Elu tundub nii suur ja põnev väljakutse. Ma kavatsen sellest parima võtta.

Üks mõte

12/04/2009 / blogimine, elufilosoofia, rõõm / Leave a Comment

Täiuslikkuse saavutamiseks tuleb HOOLIDA rohkem, kui mõne arvates mõistlik oleks, RISKIDA rohkem, kui mõne arvates vajalik oleks ning UNISTADA rohkem, kui enamuse arvates praktiline oleks.

See mõte kuidagi sobib mulle nii hästi – minu elufilosoofia ja olemuse ja tõekspidamistega.

Leidsin selle Krati blogist, mida just otsast peale lugema hakkasin. Pole juba mõnda aega ühtki uut blogi ette võtnud, nii põnev on – olen alles suhteliselt alguses ja leian juba meie mõtteviisis nii palju ühist. Raamatuid ei saa blogide kasuks hüljata, aga nendes on väljamõeldud tegelased ja õnnelik lõpp. Blogi taga on reaalne inimene oma reaalse eluga ja selle võrra on kohe põnevam. Minule on mõlemat vaja – ei saa ma ilma blogideta, ei saa ka raamatuteta.

Aga Kratini jõudsin ma hoopis niiviisi, et ta kirjutas mulle kunagi veebruari lõpus ja pakkus lahkelt oma imetamisperioodist kasutamata jäänud tablette (imetavatele emadele kirjutatakse kõigile ühte marki, mul on sama retsept kodus ootamas) – otsustasin nüüd, et ei saa enam võtmisega viivitada ja kasutasin tema lahke pakkumise ära.

Siinkohal saadan siitpoolt veel ühe lehvituse ja suured tänud Tallinna poole teele. Nii tore on, kui inimesed on ilusad ja head 🙂

Kes ma olen?

01/03/2009 / elufilosoofia / Leave a Comment

…kas ratsionaalne optimist või optimistlik ratsionalist?

Ikka seda esimest vist. Mille muu kui optimismi arvele kirjutada mu igikestev ja naiivne usk inimkonna üldisesse headusesse? See lööb küll aeg-ajalt kõikuma, aga taastub (liiga?) kiiresti.

Kõige oma optimismi juures tahaks ma loota, et olen siiski piisavalt praktiline. No ja selle pessimismikuradikese, mis minusse aeg-ajalt poeb, võiks ju ka patta visata…

Taolised eksistentsiaalsed küsimused on sügavaim filosoofia, mis te siit blogist leida võite 😛