elufilosoofia

Meil on töö juures praegu staff roomis üks ajakiri – “Red”. Naistekas, aga selline asjalikumat sorti, vähemalt nii ma esmapilgul (või noh, pärast esimese numbri läbi lugemist) hindan. Ei ole selline mõttetut Cosmo-tüüpi, vaid on ka päris palju asjalikke artikleid. Selles ajakirjas oli 20 lk happiness special. Lihtsalt räägitigi 20 lk sellest, kuidas olla õnnelik.

Ma hakkasin mõtlema, et ma olen õnnelik inimene. Õnnelik sellepärast, et ma olen juba nii noorelt aru saanud, et kõige tähtsam on olla õnnelik. Ma mäletan, mingil õhtul Kristjaniga Levikas istudes arutasime midagi sel teemal ja ta ütles, et mul on hästi läinud, kui ma juba praegu õnne taga ajan. Et tema olevat tükk aega pidanud kõige tähtsamaks midagi muud… Ma ei mäletagi, mida.

Ma olen kogu elu olnud optimist. Mul on tihti olnud ka masendushooge, enamasti lühikesi, mõnikord pikemaid (olenevalt olukorra tõsidusest), aga üldiselt loomult olen siiski parandamatu optimist.

Ja kogu oma teadliku elu mäletan ma ennast soovivat kõigi muude unistuste-eesmärkide kõrval kõige rohkem vaid üht asja – et ma oleksin õnnelik. Õigemini – et mina ise ja mind ümbritsevad kallid ja lähedased inimesed oleksid õnnelikud. Kui ma saaksin soovida ühe soovi, siis ma sooviksin just seda. Sest kui olla õnnelik, siis pole mitte millelgi muul absoluutselt tähtsust. See pole oluline, mis täpselt õnnelikuks tegi – oluline on see tunne.

Selle 20-leheküljelise eri läbivaks mõtteks oli tõdemus, et õnnelikuks ei tee mitte saavutused, vaid nendeni jõudmine. Võid küll arvata, et oled õnnelik siis, kui sul on hea töö, hea palk, perekond, lapsed, oma maja, auto jne, aga kui oled ükskord kõik selle saavutanud, siis avastad, et oled täpselt sama rahulolematu kui varemgi.

Ma ei taha üldistada – ma arvan, et iga üksiku neist loetletud asjadest saavutamine on osa õnnest. Aga sellest ilmselt ei piisa, kui ei oska tunda rõõmu väikstest asjadest, igapäevastest asjadest. Need on need asjad, mis on õnneks täpselt sama olulised, kui sellised “suured elu eesmärgid” nagu perekond, maja ja hea töö.

Neid suuri asju mul veel pole. Okei, mul on perekond, mul on mees, mul on palju häid sõpru ja selle üle olen ma õnnelik. Ma unistan päris oma kodust, aga selleks puuduvad finantsid. Ma unistan tööst, mida ma tõesti tahan teha, aga kutsumus pole mulle veel puuga pähe löönud.

Seniks üritan ma elu võtta nii, nagu ta on ja tunda rõõmu väiksetest asjadest.

Olgu, ma pean tunnistama, viimasel ajal on enamik pisiasju, mis mind õnnelikuks teevad, seotud sellega, et ma olen armunud. Temaga. Sellega, mis me koos teeme. Oh, ärge saage minust valesti aru, kõik ei ole kogu aeg sugugi ideaalne. Me tülitseme ju ka, üsna tihti. Elamissituatsioon on jama ja tekitab pingeid. Aga mis sellest. Kuu aega veel ja asi läheb paremaks. Ma ei tea, kauaks seda jätkub. Muidugi tahaks loota, et väga kauaks, samas on mitmeid asju, mis panevad mõtlema ja muretsema. Seda siiski vaid siis, kui ma olen millegipärast torssis. Ja enamik ajast ma seda pole. Üldiselt üritan ma nii palju, kui vähegi võimalik, üldse mitte tulevikule mõelda (mis kasu sellest ikka on?) ning elada üks päev korraga, nautida koos olemist.

Ühesõnaga… On ilmselt palju kergem tunda rõõmu väikestest asjadest, kui olla parajasti värskelt armunud.

Aga siiski – ma arvan, et oskan seda teha ka siis, kui ma ei ole armunud. Ma vaimustun sellest, kui väljas paistab päike või on lihtsalt ilus ilm, ma lasen ennast kaasa haarata heast muusikast, ma tunnen rahulolu, kui ma olen mõned väiksed vajalikud asjad enda ümber ära organiseerinud, naudin mõnuga vaikset hommikut arvuti, tassi kohvi ja võileibadega (seda viimast küll pigem siis, kui olin Eestis), kuulatan öösiti vihma rabistamist vastu akent… Oh, neid näiteid on lõputult. Ja tõesti, mulle polegi rohkemat vaja. Ma ei suuda lugeda kokku neid kordi päevas, kui ma lihtsalt millegipärast (olgu see siis mind ümbritsev või mõte minu sisemuses) naeratan ja taban end mõttelt – ma olen õnnelik. Jah, lihtsalt nii ma tihti mõtlengi. Päris tihti ütlen kõva häälega välja ka – siis, kui teised ei kuule 😉 Endaga rääkimine pidavat olema hullumeelsuse esimene tundemärk? Ma ei tahagi olla normaalne, see oleks igav. Ma olengi hull – Hull Tikker 🙂 Töö juures kusjuures mu kallal juba noritakse sellepärast, et ma pidevalt omaette naeratan.

Ja jällegi, ärge tekitage endale valearusaamu, et ma käingi kogu aeg ringi ja säran. Aga selles sissekandes ma halbadest asjadest kohe üldse rääkida ei taha.

Miks ma üldse hakkasin nii intensiivselt mõtlema? Sest mul oli igav. Ja tegevust otsides leidsin Epu blogi, mille olin juba ammu-ammu bookmarkidesse pannud, et see kunagi algusest peale ette võtta. Nüüd ma siis loen, olen alles päris alguses. Aga ta kirjutab, nii hästi, nii pikalt, nii sisukalt ja mitmekesiselt… Mulle tundub, et ma olen juba nii palju targemaks saanud 🙂 Või noh, kas just targemaks, see on nii kahetine väljend. Igal juhul olen ma palju uusi asju teada saanud. Ja see kõik on tõesti põnev. See kõik pani mind taas mõtlema (nagu erinevad asjad mind aeg-ajalt (päris tihti) ikka panevad), et ma tahaksin oma eluga midagi ägedamat, huvitavamat või sisukamat peale hakata. Et maailmas on nii palju põnevaid asju, aga mina ei paista neid kunagi üles leida suutvat.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et alustuseks oleks ikkagi hea pöörata veel rohkem tähelepanu ümbritsevatele pisiasjadele, et olla veelgi õnnelikum. Sest mul on tunne, et mida õnnelikum ma olen, seda rohkem on mul lootust oma eluga midagi asjalikku peale hakata.

Aga Epu blogi – seal on nii palju asju, millega ma nõustun! Asju, millele ma varem ei osanud mõeldagi, aga mis on nii õiged. Ja huvitavad. Neid on nii palju, et ma üldse ei üritagi neid üles lugeda ja ma olen ilmselt palju juba unustanud ka, sest üha uued asjad tulevad peale.

Igatahes tärkas minus jälle suur tahtmine elada rohelisemalt (no see on Epu blogi lugejate üldine mure, nagu ma olen aru saanud), Eesti-igatsus läks suuremaks, mõtlesin jälle pikalt selle üle, kuidas ma tõesti ei kujutaks oma elu püsivalt ette mujal kui Eestis. Et kuigi ma elasin Eestis viimased aastad Tallinnas ja harjusin nii ära sealsete võimalustega töö, palkade ja kõige muu osas, et ei kujutanud oma elu enam mujal linnas ettegi, siis tegelikult mulle Tallinn ikkagi nii väga ei meeldi. Et kui ma käin Tartus ja Pärnus, siis närv puhkab, aga seal püsivalt elamiseks oleks vaja normaalset tööd, mida on raske leida jne – nokk kinni, saba lahti.

Ühe postituse lugemisel tekkis igatsus Tartu järele. Tekkis tunne, et võib-olla oleks seal püsivalt elamine just see, mida ma tahan. Olen seda varemgi mõelnud, aga alati jäävad teele ette mõtted: see on Pärnust-Tallinnast nii kaugel, seal ei ole merd… Njah, nende kahe miinusega mu nimekiri tavaliselt lõpebki ja ma nendin, et ma võiks Tartus elada küll – kui mul oleks seal kas hea töö või suur armastus. Kaudselt natuke seda viimast ongi – kes teab, kui kauaks muidugi. Aga Tartul on oma võlu ja see pole nii väike kui Pärnu.

Lõpetuseks üks minu suur unistus. Et mul on oma maja kuskil vaikses kohas… Olgu see siis vaikne linnaosa, linnalähedane küla või päris maa. Et mul on suur aed. Seal aias peab olema palju asju… Õunapuud, pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, maasikad ja vaarikad, TIKRIpõõsas!, moe pärast ehk mõni sõstrapõõsas ka, veidike maitsetaimi ehk, kindlasti palju lillepeenraid… Kindlasti mitte kartuleid, vaevalt et ka tomateid-kurke või muud taolist 🙂 Jumala eest, ma pole aiapidamisega kokku puutunud rohkem kui lapsepõlves lillepeenraid rohisin (kuueaastaseks saamiseni elasin kortermajas, kus oli aed) ja ma TEAN, et aiaga on palju tööd… Aga ma ei saa sinna midagi parata – ma tunnen, kuidas ma tahan tegelikult rahu ja vaikust ja loodust. Ja selle kõige juures võiks olla mõni parajas suuruses parajas läheduses asuv linn, kus saaks kõiki neid tänapäeva mugava moodsa inimesi vajadusi rahuldada 🙂

Kunagi saab see kõik mul olema ka. Ma ei tea veel, kus. Ma ei tea veel, kuidas. Aga saab.

Mees ja kaks-kolm last (ideaalis poeg ja kaksikud tütred, muig) ja koer ja kass ja rahuldustpakkuv hea palgaga töö muidugi ka. Et ma ainult seda kõike saavutades ei unustaks pisiasjade üle rõõmu tunda.

Mulle tegelikult ei meeldi kõik hüpersuur ja hüpermodernne. Ma küll armastan Londoni juures seda, et siin on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid võimalusi, aga samas meeldiks mulle kõige rohkem ikkagi vaikne, hubane, õdus ja kodune.

Mulle meeldivad vanaaegsed ilusad ehitised – muidugi heas korras ja kaasaegsete mugavustega – palju rohkem, kui mingid modernsed käkid.

Ma tahaks, et mul oleks rohkem raha kasvõi sellepärast, et ma saaksin osta tervislikku ja kvaliteetset toitu, mitte lähtuda sellest, mis on odav ja mugav.

Ma tunnen jälle, kuidas ma tahaks asjadest nii palju rohkem teada. Et ma peaks rohkem… Uudiseid lugema või midagi. Ajalugu õppima. Maailma asjadest rohkem huvituma.

Mõttelõng läheb väga kaootiliseks ja käest ära. Mustmiljon mõtet, mis tiirlevad mu peas nii kiiresti, et ma ei jõua neid siia kirja panna.

Kell on pool viis, väljas hakkab valgeks minema, vihm rabistab vastu akent. Loen veel natuke ja lähen siis magama. Homme on vaba päev.