elufilosoofia

Olulised otsused

Käisime täna kirikutes. Kõigepealt Pauluse, siis Maarja teenistusel. Esimeses ei olnud seda tunnet, teises oli.

Läheme leeri 🙂

Tunnid on küll juba pihta hakanud, aga üsna alguses, seega pole hullu. Mai alguses on õnnistamine.

Mina olen tegelikult juba leeris käinud, nii umbes kaheksa aastat tagasi. Keskkooli ajal käisin üpris regulaarselt kirikus, meil oli seal vahva noorteseltskond, kellega peale ühise teenistustel ja piiblitundides käimise ka muid (st kirikuväliseid) asju koos tegime. Aga siis kasvasid kõik suureks ja kolisid erinevatesse linnadesse, nii see ära vajus. Ülikooliajast saati pole kirikusse peaaegu üldse sattunud.

Ristitud ma nagunii pole ja kuna leerist on hiiglama palju aega möödas ning see oli metodisti kirikus, nüüd aga käime luteri kirikus, otsustasin ikka tunnid ka koos Mehega uuesti läbi käia, ehkki põhimõtteliselt peaks niisamagi saama.

Sellised lood siis. Täitsa hea tunne on 🙂

Kitsarinnalisusest

Vaatan praegu modellide 11. hooaja kaht esimest osa. Üks seekordsetest finalistidest on transseksuaal – pole veel soovahetusoperatsioonil käinud, aga tahab minna. Ja ma lihtsalt ei saa aru sellest, miks kuradi pärast pooled võistlejad ennast “ebamugavalt” tunnevad. No mis see nende asi on, et neiul on (hetkel veel) riist, mida peab vajadusel kleeplindiga peitma? Nemad seda ju nägema ega kleepima ei pea! Mis õigust on neil nimetada teda drag queeniks? Täiesti tavaline noor neiu, lihtsalt veidike madalama (aga üldsegi mitte meheliku) häälega ning imeväikeste rindadega.

Ma ei tea. Ma pole kunagi aru saanud, mis on inimestel mustade, homode, transseksuaalide või mis iganes vähemuste vastu. Kuniks liiga ei tehta ega millegi ebaseaduslikuga tegeleta, mis õigust on kritiseerida, nina kirtsutada, maha laita? Jah, ka minul on eelarvamused pedofiilide ja muu taolise seltskonna suhtes (hmm, näiteks nekrofiilidest ja zoofiilidest ei arva kah midagi positiivset) – aga see on põhjendatud, eks.

Ma ei salli kitsarinnalisust, üldse ei salli. Millal jõuab ühiskond selleni, et vähemusi võetakse kui loomulikku osa? Kõigi poolt? Ma saan aru, et KÕIK ei hakka seda kunagi tegema, aga lihtsalt kummastav on vaadata noori Ameerika tibisid, kes ohhetavad ja ahhetavad transsseksuaali nägemise peale. Lasteaed.

Muideks, üks uitmõtteline lugemissoovitus: Caroline Cossey “Minu lugu” – tegemist ühe transseksuaali elulooga, kes läbis edukalt soovahetusoperatsiooni ning on muuseas olnud Bondi-tüdruk ja töötanud modellina. Väga hea raamat on, ma olen selle isegi mitu korda läbi lugenud.

EDIT: Ja nüüd ei tea üks tšikk, mida tähendab sõna “bürokraatia”. Tule taevas appi!

EDIT 2: Ja mis te arvate, kes esimesena välja läks? Ei tasu transseksuaale drag queenideks sõimata! (mitte et väljahääletamisel miskit sellega oleks pistmist olnud, aga mina näen seda lihtsalt kui puhast karmat)

Endiselt Ekspressi lainel

Kuna mul on täna täiesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt süvenenud ajakirjandusse ja jõudsin Postimehe kodukalt õige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud üht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid väga sügavalt järele mõtlema.

Esimene oli õõvastav lugu ühe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ühiskonna sellest poolest on minuni läbi erinevate allikate jõudnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sünge ja masendav.

Selle loo läbi lugemise peale ei olegi vist võimalik midagi teha. Ainult loota, et kõik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jääb aja jooksul vähemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille läbi lugemisel sügavalt mõttesse jäin, oli pikk, põhjalik ja mitmekülgne arvustus mõningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli küll pühendatud toidule, aga igalt poolt kumas läbi NY üldist eluolu.

Võib-olla mäletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida järgmisena mõneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rääkinud.

Aga siis ma jäin rasedaks. Ja pidin kõik oma senised plaanid ja kavatsused ümber mõtlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ümber mõelnud, olukorraga suurepäraselt harjunud ja selle täiesti ootamatu elu keerdkäiguga õnnelik ja rahul.

Mu NY unistus jäi kõige selle käigus arusaadavalt täiesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapäevasest söögist võileiva/salati ja latte/mahla näol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, üleüldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamärk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis küllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada välismaal, et õppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul täpselt samamoodi.

Londonis on olnud võrratu, aga see aeg hakkab vist ümber saama. Tahan nüüd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mõttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tõepoolest rahul.

Ma tahan elada väikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mõistetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mõtle enne, kui neist ilma jääd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lähemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui väikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult välja mõelda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte päevast päeva kuskil pisikeses kontoris ületunde ja karjääri teha ning sinna kõrvale võileibu näsida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib süüa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus või hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kõike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ühe riidetüki eest sellepärast, et seal peal on õige logo. Ma hindan vaid mugavust, välimust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kõigi õige kombinatsiooni eest olen ma nõus võimaluse korral mõnevõrra rohkem maksma, seda aga mõistlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui järele mõelda, käib selles lõigus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kõige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin küll reisida ja maailma näha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jõuan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kõige õigem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks näis, kui kiiresti mu unistused täituvad…

Üht ja teist – öised mõtted

Avastasin paar päeva tagasi, et Kristil on nüüd blogi. Jäin seda täna õhtul kohe pikemalt lugema. Ta on väga huvitav inimene – ma ei ütle, et ma tema uskumustega ja muuga nüüd niiväga kõigis aspektides nõustuks, ma pole selle teemaga üldse nii põhjalikult kursis ja vaatan asjale pigem kriitiliselt… Aga nagu ta ise seal kusagil kedagi tsiteerib (sry, ei viitsi täpset kohta üles otsida ja viidata): igaühel on õigus uskuda seda, mida ta tahab – ja see kõik on õige. Erinevate inimeste jaoks on õiged erinevad asjad. Nii ongi.

Ja jättes kõrvale selle, et mina ehk ei usu täpselt samadesse asjadesse, millesse usub tema, siis ma loen sealt blogist siiski välja, et tegemist on imetlusväärse inimesega, kes tuli siia Inglismaale, et teha rasket tööd ja teenida kooliraha… Et minna lõpuks Aafrikasse vabatahtlikuks. Kes ületab ennast iga päev, et teha asju, mida teha on raske – tundub, et kohati isegi nõme ja mõttetu, aga mis tegelikult kõik arendavad…

Loen, mida kõike ta kahe esimese kuuga ära teinud on ja tunnen sügavat imetlust – mina olen siin Londonis vaid vaikselt tööl käinud ja luuserdanud. Mitte et ma üritaks ennast kuidagi maha teha – ma ei tulnudki siia mingite suurte plaanide ja eesmärkidega, tulin lihtsalt põnevust otsima ja maailmapilti avardama. Aga Kristi blogi lugemine tekitas minus jälle nii tugeva tunde midagi suuremat korda saata… Üritada leida oma koht siin elus. Tekkis tunne, et ma praegu raiskan oma elu ja saaksin sellega midagi hoopis paremat peale hakata.

Okei, nii hull see asi pole, üldse mitte. Ma ei arva, et ma raiskan oma elu. London kui selline on juba igati väärtuslik kogemus – aga ma saaksin siinsest palju rohkem võtta, kui ma vaid viitsiksin. Seni olen lihtsalt vooluga kaasa läinud.

Ja siis ma märkasin paari uut postitust Google Readeris, läksin neid lugema ja avastasin Marise sissekande sellest, miks ta armastab Pariisi.

Lugesin selle kõik läbi ja äratundmisrõõm oli suur – sest mina armastan Londonit üldjoontes peaaegu samadel põhjustel. Olen juba ammu tahtnud taolist sissekannet ise ka kirjutada, ükskord kindlasti kirjutan ka. Pariis ja London on mõlemad suurlinnad, maailma linnad, metropolid – kogu see rahvaste paabel, kõik need valikuvõimalused, kogu see vabadus, mitte keegi ei vaata millelegi viltu… See üleüldine viisakus. Ja Marisel on muidugi veel eelis šarmantsete prantslaste näol.

Ja minus tärkas taas see meeletu tahtmine millalgi ka aasta-paar Pariisis elada. Mõte on olnud juba pikka-pikka aega, tuleb ja läheb omasoodu. Kõige suurem probleem on otse loomulikult keeleoskus, sest minu keskkooliaegse kaheksa aastaga omandatatu pole viimase viie aasta jooksul kasutust leidnud ja on seega suures osas ununenud… Ja ma olen arg, ei julge lihtsalt minna maale, mille keelt õieti ei oskagi – ehkki ma tean, et teoreetiliselt peaks siis kõik kunagi õpitu meelde tulema ja prantsuskeelses keskkonnas lihtsalt oled sunnitud selle keele selgeks saama.

Ma ei tea, kardan natuke (või siis palju) – mul pole sellist kogemust varem olnud. Londoniga polnud probleeme, inglise keelt olen ju osanud nii kaua, kuni mäletan.

Et kõigepealt ehk NY ja siis Pariis?

Lõpuks tahan jääda ikkagi Eestisse, et seal elada ja töötada, kodu luua, abielluda ja lapsi saada… Aga kuni kutsumus pole puuga pähe löönud ja abiellumise plaani ka mitte, siis ma ei näe mingit põhjust hetkel Eestisse pikemaks ajaks tagasi tulla – parem avastan maailma, kuni veel võimalust on.

Pagan, ma olen alles 23. Ma olen ikka kuradi NOOR 🙂

Lõpetuseks aga üks pilt toredast reklaamist, mille eile metroost avastasin:

Tegemist on organisatsiooniga, mis püüab muuta suhtumist puudega inimestesse – ja vähemalt minu puhul läks nende lähenemisviis küll vägagi täppi. Mitte et ma ennast mingiks ignorandiks või puuetega inimeste halvustajaks peaksin, aga see reklaam püüdis oma positiivsusega silma (ja loom pildil meenutab kangesti Tartu tudengite kevadpäevade maskotti Villemit), läksin kodus nende kodulehte uurima, vaatasin kõik telereklaamid ära (jube nunnud, vaata ka), tegin isegi selle testi seal ära – panin viis kuuest küsimusest täppi (ja oleks kuuenda ka pannud, kui Mees poleks mind eksitanud :P) ja sain lihtsalt natuke targemaks. Mõnus kampaania ühesõnaga.

Aga tegelikult olen ma nii unine, et lähen poen vist nüüd kaissu magama (Mees põõnab juba mitu tundi). Lihtsalt tahtsin enne oma maailmaparanduslikud (või siis pigem eneseparanduslikud) mõtted kirja saada, kui need meelest lähevad… Või noh, meelest nad nüüd vaevalt lähevad, aga see ülev TUNNE, mis mind praegu valdab, see vajas kohest sõnadesse jäädvustamist.

Sada tuhat mõtet

Meil on töö juures praegu staff roomis üks ajakiri – “Red”. Naistekas, aga selline asjalikumat sorti, vähemalt nii ma esmapilgul (või noh, pärast esimese numbri läbi lugemist) hindan. Ei ole selline mõttetut Cosmo-tüüpi, vaid on ka päris palju asjalikke artikleid. Selles ajakirjas oli 20 lk happiness special. Lihtsalt räägitigi 20 lk sellest, kuidas olla õnnelik.

Ma hakkasin mõtlema, et ma olen õnnelik inimene. Õnnelik sellepärast, et ma olen juba nii noorelt aru saanud, et kõige tähtsam on olla õnnelik. Ma mäletan, mingil õhtul Kristjaniga Levikas istudes arutasime midagi sel teemal ja ta ütles, et mul on hästi läinud, kui ma juba praegu õnne taga ajan. Et tema olevat tükk aega pidanud kõige tähtsamaks midagi muud… Ma ei mäletagi, mida.

Ma olen kogu elu olnud optimist. Mul on tihti olnud ka masendushooge, enamasti lühikesi, mõnikord pikemaid (olenevalt olukorra tõsidusest), aga üldiselt loomult olen siiski parandamatu optimist.

Ja kogu oma teadliku elu mäletan ma ennast soovivat kõigi muude unistuste-eesmärkide kõrval kõige rohkem vaid üht asja – et ma oleksin õnnelik. Õigemini – et mina ise ja mind ümbritsevad kallid ja lähedased inimesed oleksid õnnelikud. Kui ma saaksin soovida ühe soovi, siis ma sooviksin just seda. Sest kui olla õnnelik, siis pole mitte millelgi muul absoluutselt tähtsust. See pole oluline, mis täpselt õnnelikuks tegi – oluline on see tunne.

Selle 20-leheküljelise eri läbivaks mõtteks oli tõdemus, et õnnelikuks ei tee mitte saavutused, vaid nendeni jõudmine. Võid küll arvata, et oled õnnelik siis, kui sul on hea töö, hea palk, perekond, lapsed, oma maja, auto jne, aga kui oled ükskord kõik selle saavutanud, siis avastad, et oled täpselt sama rahulolematu kui varemgi.

Ma ei taha üldistada – ma arvan, et iga üksiku neist loetletud asjadest saavutamine on osa õnnest. Aga sellest ilmselt ei piisa, kui ei oska tunda rõõmu väikstest asjadest, igapäevastest asjadest. Need on need asjad, mis on õnneks täpselt sama olulised, kui sellised “suured elu eesmärgid” nagu perekond, maja ja hea töö.

Neid suuri asju mul veel pole. Okei, mul on perekond, mul on mees, mul on palju häid sõpru ja selle üle olen ma õnnelik. Ma unistan päris oma kodust, aga selleks puuduvad finantsid. Ma unistan tööst, mida ma tõesti tahan teha, aga kutsumus pole mulle veel puuga pähe löönud.

Seniks üritan ma elu võtta nii, nagu ta on ja tunda rõõmu väiksetest asjadest.

Olgu, ma pean tunnistama, viimasel ajal on enamik pisiasju, mis mind õnnelikuks teevad, seotud sellega, et ma olen armunud. Temaga. Sellega, mis me koos teeme. Oh, ärge saage minust valesti aru, kõik ei ole kogu aeg sugugi ideaalne. Me tülitseme ju ka, üsna tihti. Elamissituatsioon on jama ja tekitab pingeid. Aga mis sellest. Kuu aega veel ja asi läheb paremaks. Ma ei tea, kauaks seda jätkub. Muidugi tahaks loota, et väga kauaks, samas on mitmeid asju, mis panevad mõtlema ja muretsema. Seda siiski vaid siis, kui ma olen millegipärast torssis. Ja enamik ajast ma seda pole. Üldiselt üritan ma nii palju, kui vähegi võimalik, üldse mitte tulevikule mõelda (mis kasu sellest ikka on?) ning elada üks päev korraga, nautida koos olemist.

Ühesõnaga… On ilmselt palju kergem tunda rõõmu väikestest asjadest, kui olla parajasti värskelt armunud.

Aga siiski – ma arvan, et oskan seda teha ka siis, kui ma ei ole armunud. Ma vaimustun sellest, kui väljas paistab päike või on lihtsalt ilus ilm, ma lasen ennast kaasa haarata heast muusikast, ma tunnen rahulolu, kui ma olen mõned väiksed vajalikud asjad enda ümber ära organiseerinud, naudin mõnuga vaikset hommikut arvuti, tassi kohvi ja võileibadega (seda viimast küll pigem siis, kui olin Eestis), kuulatan öösiti vihma rabistamist vastu akent… Oh, neid näiteid on lõputult. Ja tõesti, mulle polegi rohkemat vaja. Ma ei suuda lugeda kokku neid kordi päevas, kui ma lihtsalt millegipärast (olgu see siis mind ümbritsev või mõte minu sisemuses) naeratan ja taban end mõttelt – ma olen õnnelik. Jah, lihtsalt nii ma tihti mõtlengi. Päris tihti ütlen kõva häälega välja ka – siis, kui teised ei kuule 😉 Endaga rääkimine pidavat olema hullumeelsuse esimene tundemärk? Ma ei tahagi olla normaalne, see oleks igav. Ma olengi hull – Hull Tikker 🙂 Töö juures kusjuures mu kallal juba noritakse sellepärast, et ma pidevalt omaette naeratan.

Ja jällegi, ärge tekitage endale valearusaamu, et ma käingi kogu aeg ringi ja säran. Aga selles sissekandes ma halbadest asjadest kohe üldse rääkida ei taha.

Miks ma üldse hakkasin nii intensiivselt mõtlema? Sest mul oli igav. Ja tegevust otsides leidsin Epu blogi, mille olin juba ammu-ammu bookmarkidesse pannud, et see kunagi algusest peale ette võtta. Nüüd ma siis loen, olen alles päris alguses. Aga ta kirjutab, nii hästi, nii pikalt, nii sisukalt ja mitmekesiselt… Mulle tundub, et ma olen juba nii palju targemaks saanud 🙂 Või noh, kas just targemaks, see on nii kahetine väljend. Igal juhul olen ma palju uusi asju teada saanud. Ja see kõik on tõesti põnev. See kõik pani mind taas mõtlema (nagu erinevad asjad mind aeg-ajalt (päris tihti) ikka panevad), et ma tahaksin oma eluga midagi ägedamat, huvitavamat või sisukamat peale hakata. Et maailmas on nii palju põnevaid asju, aga mina ei paista neid kunagi üles leida suutvat.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et alustuseks oleks ikkagi hea pöörata veel rohkem tähelepanu ümbritsevatele pisiasjadele, et olla veelgi õnnelikum. Sest mul on tunne, et mida õnnelikum ma olen, seda rohkem on mul lootust oma eluga midagi asjalikku peale hakata.

Aga Epu blogi – seal on nii palju asju, millega ma nõustun! Asju, millele ma varem ei osanud mõeldagi, aga mis on nii õiged. Ja huvitavad. Neid on nii palju, et ma üldse ei üritagi neid üles lugeda ja ma olen ilmselt palju juba unustanud ka, sest üha uued asjad tulevad peale.

Igatahes tärkas minus jälle suur tahtmine elada rohelisemalt (no see on Epu blogi lugejate üldine mure, nagu ma olen aru saanud), Eesti-igatsus läks suuremaks, mõtlesin jälle pikalt selle üle, kuidas ma tõesti ei kujutaks oma elu püsivalt ette mujal kui Eestis. Et kuigi ma elasin Eestis viimased aastad Tallinnas ja harjusin nii ära sealsete võimalustega töö, palkade ja kõige muu osas, et ei kujutanud oma elu enam mujal linnas ettegi, siis tegelikult mulle Tallinn ikkagi nii väga ei meeldi. Et kui ma käin Tartus ja Pärnus, siis närv puhkab, aga seal püsivalt elamiseks oleks vaja normaalset tööd, mida on raske leida jne – nokk kinni, saba lahti.

Ühe postituse lugemisel tekkis igatsus Tartu järele. Tekkis tunne, et võib-olla oleks seal püsivalt elamine just see, mida ma tahan. Olen seda varemgi mõelnud, aga alati jäävad teele ette mõtted: see on Pärnust-Tallinnast nii kaugel, seal ei ole merd… Njah, nende kahe miinusega mu nimekiri tavaliselt lõpebki ja ma nendin, et ma võiks Tartus elada küll – kui mul oleks seal kas hea töö või suur armastus. Kaudselt natuke seda viimast ongi – kes teab, kui kauaks muidugi. Aga Tartul on oma võlu ja see pole nii väike kui Pärnu.

Lõpetuseks üks minu suur unistus. Et mul on oma maja kuskil vaikses kohas… Olgu see siis vaikne linnaosa, linnalähedane küla või päris maa. Et mul on suur aed. Seal aias peab olema palju asju… Õunapuud, pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, maasikad ja vaarikad, TIKRIpõõsas!, moe pärast ehk mõni sõstrapõõsas ka, veidike maitsetaimi ehk, kindlasti palju lillepeenraid… Kindlasti mitte kartuleid, vaevalt et ka tomateid-kurke või muud taolist 🙂 Jumala eest, ma pole aiapidamisega kokku puutunud rohkem kui lapsepõlves lillepeenraid rohisin (kuueaastaseks saamiseni elasin kortermajas, kus oli aed) ja ma TEAN, et aiaga on palju tööd… Aga ma ei saa sinna midagi parata – ma tunnen, kuidas ma tahan tegelikult rahu ja vaikust ja loodust. Ja selle kõige juures võiks olla mõni parajas suuruses parajas läheduses asuv linn, kus saaks kõiki neid tänapäeva mugava moodsa inimesi vajadusi rahuldada 🙂

Kunagi saab see kõik mul olema ka. Ma ei tea veel, kus. Ma ei tea veel, kuidas. Aga saab.

Mees ja kaks-kolm last (ideaalis poeg ja kaksikud tütred, muig) ja koer ja kass ja rahuldustpakkuv hea palgaga töö muidugi ka. Et ma ainult seda kõike saavutades ei unustaks pisiasjade üle rõõmu tunda.

Mulle tegelikult ei meeldi kõik hüpersuur ja hüpermodernne. Ma küll armastan Londoni juures seda, et siin on nii palju erinevaid inimesi ja erinevaid võimalusi, aga samas meeldiks mulle kõige rohkem ikkagi vaikne, hubane, õdus ja kodune.

Mulle meeldivad vanaaegsed ilusad ehitised – muidugi heas korras ja kaasaegsete mugavustega – palju rohkem, kui mingid modernsed käkid.

Ma tahaks, et mul oleks rohkem raha kasvõi sellepärast, et ma saaksin osta tervislikku ja kvaliteetset toitu, mitte lähtuda sellest, mis on odav ja mugav.

Ma tunnen jälle, kuidas ma tahaks asjadest nii palju rohkem teada. Et ma peaks rohkem… Uudiseid lugema või midagi. Ajalugu õppima. Maailma asjadest rohkem huvituma.

Mõttelõng läheb väga kaootiliseks ja käest ära. Mustmiljon mõtet, mis tiirlevad mu peas nii kiiresti, et ma ei jõua neid siia kirja panna.

Kell on pool viis, väljas hakkab valgeks minema, vihm rabistab vastu akent. Loen veel natuke ja lähen siis magama. Homme on vaba päev.

Scroll to Top