kodumajandus

Kardinavahetus

Kuna meil on olnud viimased x aastat lootus, et kohe-kohe hakkame “päriselt” remonti tegema, pole me selle aja jooksul uuendanud ühtki sisustuslikku elementi, mida pärast remonti enam vaja ei läheks. Ehk siis kuna õige pea oli plaanis akende vahetus, muuhulgas algse ilme taastamine ja ühe suure akna asemele kaks väikese tekitamine, ei kaalunud me kordagi elutoas ruloo välja vahetamist – isegi mitte siis, kui mehhanism üles lõplikult ütles, mis tähendab, et üles-alla rullisime seda viimased aastad käsitsi (ja uskuge mind, see oli ääretult tüütu).

Viimased kuud ei saanud rulood enam üldse normaalselt kerida, sest see jäi viltu ja kortsu, samuti oli kass kardinale 1:0 teinud – renoveerimine lükkub aga tänu lahutusele veel mitu aastat edasi. Seega leidsin, et on vist aeg siiski veidike “säästuremonti” investeerida ja nii ruloo kui kardin välja vahetada 😛

Kusjuures täiesti müstiline, minul oli meeles, et lastetoa pimendav ruloo maksis omal ajal mitusada eurot… Vaatasin järele, maksis €80 🙂 Toona ei tulnud pähegi seda näiteks osta.ee-st otsida. Praegugi olin täitsa kindel, et nii laia rulood teiselt ringilt leida on väga keeruline. Tegelikkuses oli nii, et tegin osta.ee lahti ja leidsin sealt hetkega umbes neli enam-vähem sobivat, millest üks oli parim ja see ka €40 eest ära ostetud sai.

Kardina leidsin taaskord Abakhani kaalukanga kastist – selle ja ühe teise kangatükikese eest, millest saab uus köögikardin (vana sai samuti kassi poolt manalateele saadetud) maksin €8.51. Nojah, ostsin sealt ka ca €12 eest kääride komplekti, sest mul pole kunagi olnud normaalseid kangakääre ja see on üsna tüütu… Nii et käärid maksid rohkem kui kardin ise 😛 Aga see on investeering tulevikku!

Otsisin välja Tagelt saadud õmblusmasina, mida kasutasin viimati intensiivselt 2011. aasta säästuremondi ajal, mil sai kõigisse tubadesse kardinad õmmeldud, samuti tooli- ning padjakatted. Palusin Annikalt veidi abi (tema on suisa rätsepa eriala lõpetanud) ja nii see kardin valmis saigi. Kella kahe paiku läksime poodi kangast ostma, õhtul kell kaheksa riputasin kardina akna ette. Ja ega kõik see aeg kardinale ei kulunud – akent pesta, süüa teha ja süüa ning lapsi kasvatada tuli vahepeale ka.

Igal juhul on nüüd elutoa aken taas inimliku välimusega. Enne oli ikka päris hirmus. Hästi kulutatud €50, ma ütleks 🙂

PS. Ei ole hetkel mõtet küsida, kuidas meil igasugune eluline ja korralduslik pool pärast lahutust olema saab. Kirjutan sellest kindlasti, aga alles siis, kui aeg on küps 🙂 Ühtlasi on mul september väga kiire aeg – tööl asendamised, laste koolilogistika, ei jää ka eriti jaksu blogimiseks. Pigem arutan noid teemasid hetkel lähedastega – avalikult alles siis, kui kõik on ametlik.

Ütlen ainult nii palju, et praegusel hetkel on kõik on läbi mõeldud (nii emotsionaalselt kui seaduse poole pealt), kõik on hea, vastastikused kokkulepped olemas, ise rahul ja rõõmsad. On igati põhjust arvata, et nii jääbki 🙂

Vähemalt ei hakka igav

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

Nädalavahetustest

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt 😀 Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust 🙂 See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist 😀 Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve 😀 Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin 😀 Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva 😛 Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida 🙂

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

Viljakas nädalavahetus

Ilmselt on asi lähenevas sünnipäevas – teadsin, et kui ma sel nädalavahetusel ei korista, siis tuleb sünnipäev sassis kodus… Ja see mõte ei meeldinud kohe üldse mitte.

Magasin eile üsna kaua ja jõudsin hommikusöögi söömiseni kell üks, aga pärast seda koristasin õhtul kella kümneni välja… Ja saingi kõik korda! Eriti oluline, sain korda kaosekummutipealse ja -riiuli:

Selle kaose koristamiseni jõudsin kusjuures alles õhtul üheksa paiku… Enne seda oli vaja kööki ja elutuba kraamida ning vannituba küürida. Siis tunnike magamistoas, siis duši alla, pool üksteist sain välja teenitud puhkust nautida.

Kõik ei ole muidugi NII ideaalses korras, kui ma tahaks – detsembris keskendusin kappide sisemuse organiseerimisele, aga kuna mul ei ole siin oludest tulenevalt väga head süsteemi, kipuvad kapid jube kähku sassi minema… Nii et nüüd on väljast kõik ilus, aga kapiuste taga oleks vaja organiseerida. Midagi hullu ei ole, ma enam-vähem tean kõigi asjade asukohta – aga saaks palju paremini. Noh, kunagi, kui mul jälle aega on ja vaim peale tuleb. Seni on vähemalt kõik, mis nähtaval, nii kenasti korras, kui meie väsinud ja lagunevas majapidamises üldse olla saab. Ja uskuge mind, see kõik on praeguseks ikka üpris üpris väsinud…

Eile oli tegelikult üpris närviline päev, tülitsesime palju. Täna hommikul ajas Poiss närvi, kes käis alates kella kaheksast iga natukese aja tagant küsimas, kas me juba ei ärka – sest me ei lubanud teda enne arvutisse 😀

Aga siis oli kell pool kümme ja päike paistis nii ilusasti ja ma tõusin üles ja mõtlesin, et KÕIK on tehtud – kodu on korras, ise ka puhas, ainult pesu tuleb pesta ja ülejäänud päeva võib puhata. Ja PÄIKE, eks, teeb alati kõik nii helgeks.

Nii et me tõusime üsna varakult, Abikaasa käis poes, tegime inglise hommikusööki, hiljem mängisid lapsed enamiku päevast õues, meil oli võimalik omavahel veidi pikemalt jutelda ning lebotada.

Lisaks puhkamisele jõudsin veel kõik ootel olevad õmblustööd ära teha ja Abikaasa pani minu palvel lõpuks laste hommikumantlitele nagi ukse külge. Ning kuna tal nagunii trell käepärast oli, parandas ära ka magamistoa kardinapuu, mille Poiss kardinat sikutades nädal või paar tagasi ühelt poolt seinast välja tõmbas.

Ja õhtusöögiks oli lasanje, njämm.

Enamiku päevast pühendasin fotode sorteerimisele. Olen teinud nii palju pildipostitusi, parooliga ja avalikke – kusjuures mul pole ükski neist postitustest, mis ma varasemate kuupäevadega ajastasin, RSS lugejasse tulnud, veider… Mu meelest varasemalt on küll tulnud. Või vähemalt Alice’i taolised postitused tulevad mulle alati. Igatahes, lingid on ka olemas, nii et vahet pole. Pildikesi elust postitusse unustasin algul märtsi pildid panemata, sest õhtu oli juba nii hiline ja juhe koos, seega lisasin hiljem.

Nüüd olen fotodega nii kaugel, et üles panemata on veel enamik märtsi kassipiltidest… Aga nendega on aega, kass juba niigi uputab ja fotod üleüldiselt ka.

Sügav rahulolu, igatahes.

Olen sattunud viimasel ajal FB-s videote peale, kus üks kena naisterahvas räägib vanemdamisest (mm, see ei ole vist päriselt sõna, aga Daki blogist nii külge jäänud :D) – viimane, mida nägin, oli selline, kus ta jõi vahuvannis veini ja ütles, et savi, kui mänguasjad on kokku korjamata, nõud pesemata ja pesu triikimata – prioriteet on enda heaolu ja see et sa ennast hästi tunneks.

Ja mõtlesin, et küll oleks mul lihtne elu, kui korralagedus mind hulluks ei ajaks 😀 Mina tunnen ennast hästi siis, kui kõik asjad on oma kohal, nõud pestud ja pesu kapis (triikimisega ma õnneks suuremat ei tegele) – no ja nii lihtsalt on. Kui korralagedus mind ei sega, siis ma pean olema ikka VÄGA VÄGA väsinud või VÄGA VÄGA masenduses. Noid hetki on olnud viimasel ajal liiga palju, aga nüüd… Nüüd ma jälle jaksan. Ja kevad on käes ja elu läheb järjest ilusamaks 🙂

Hakkan jälle iseendaks saama

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem 😀

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts 🙂 No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada 😀 Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!

Scroll to Top