kodumajandus

Mul on juba tükimat aega plaan kogu kodu korralikult üle käia, aga viitsmine on hoopis teine asi. Eile näiteks vedelesin praktiliselt terve päeva voodis ja organiseerisin oma fotosid – mis oli muidugi ka äärmiselt vajalik ja tänuväärne tegevus, aga kaugeltki mitte nii vajalik kui koristamine, eksju. Vähemalt õhtul võtsin ennast nii palju kokku, et tegin tomatisuppi (mille materjalid neljapäevast saadik ootel olid – neljapäeval sõime õhtusöögiks pitsat ja reedel võileibu :D) ja küpsetasin isegi koogi.

Täna möödus esimene pool päevast üsnagi laisalt, aga siis otsustasin ennast lõpuks ometi kätte võtta ja kööki kraamima hakata. Nii külmkapp kui kõik köögikapid olid üsna jubedas seisus – kohutavalt segamini, külmkapiriiulid räpased… Ammu juba häiris.

Läks kohe plaanitust nii palju paremini, et pesin kogu köögi SEINAD ka puhtaks. Ma ikka aeg-ajalt teen seda, mitte küll tihti… Tolmu ja tahma tekib mõnuga.

Nüüd on köögis niiiii mõnus. Kõik on viimseni puhas ja korras – ükskõik millise kapi uks avada, kõik on organiseeritud 😛

Kella kahest üheteistkümneni koristasin katkematult – ainult nii palju pausi tegin, et kiirelt õhtusöögiks suppi soojendada. Vaat kui hea, et olemas oli 🙂 Jagub isegi homseks töölõunaks 🙂

Kui köögiga lõpuks ühele poole sain, oli vaja vaheajaks jäetud kodused tööd ära teha. Lastele ei jäetud, ainult vanematele 😀 Oleks ju võinud varem, aga üldse ei viitsinud 😀 Pidin kirjutama laste nime saamise lood ja tikkima üle Poisi nime, mis oli algselt kotile kriidiga peale kirjutatud. Oleks ma ise saanud disainida, oleks ainult esimese nime pannud – no johhaidii, kui ajakulukas see nökerdamine oli… Pluss ma ei ole eriliselt osav, ei ole mul ka materjale. Nii et võtsin kõige jämedama niidi, mis mul leidus, topelt, ja tikkisin ristpistes. No vähemalt sai tehtud 😀

Lõpetasin tikkimisega millalgi enne ühte. Mõtlesin, et läheks magama. Siis mõtlesin, et hirmsasti tahaks süüa. Hirmsasti tahaks praemunaga leiba 😛 No ja tuld võiks ka nagunii teha, et laste päeval ära pestud ja ikka veel niiskeid kooliriideid kuivatada… Kell üks öösel, täiesti normaalne.

Võileivad olid absoluutselt jumalikud – kahetsen, et rohkem ei teinud. Ja nüüd on mõnusalt soe, riided kuivavad, kell on peaaegu kolm… Nüüd võib lõpuks magada 😀

Mulle tundub üha enam, et täiega kehtib reegel: uus ei saa tulla enne, kui vana on eest ära 🙂

No alustades sellest, et ehkki meil Eksabikaasaga oli avatud suhe vahelduva eduga eelmise aasta kevadest saati ja toimus nii üht kui ka teist, siis see kõik oli ajutine ja niisama fun, ükski asjaosalistest polnud millestki rohkemast huvitatud – aga niipea, kui me otsustasime lahutada, tekkisid meie kõrvale inimesed, kellega läks asi palju tõsisemaks. Aga see ei ole selle postituse teema 😛

Puid ootasin juba augusti lõpust saadik 🙂 Nendega on nii, et alati kohe ei saa ja millal saab, sõltub erinevatest asjaoludest. Ja kui need tulevad, siis võivad tulla ette hoiatamata väga lambil ajal. Ja ma küll muudkui tuletasin meelde, et tuleb tegeleda, aga erinevatel põhjustel lükkus see ikka edasi ja edasi.

Novot, nüüd on selge – ei saanud ju tulla, kui kuuris oli vana puudehunnik ees 😀 Niipea, kui ma pühapäeval kõik vanad puud ära menetlesin, saadeti meile puukoorem. Kuulsin hommikust süües jah õuest hirmsat kolinat, aga mõtlesin, et äkki on prügi tühjendamine vms. Panin siis riidesse, hakkasin tööle minema, avastasin õuest puude hunniku 😀

Ma lootsin alguses, et saame need puud sel ajal, kui Eksabikaasa veel välja kolinud pole, et saaks need koos ära teha. Siis lootsin, et äkki saab sel ajal, kui Soomlane mul külas on, et saaks temaga koos toimetada. No ei, ei saanud… Lisaks sadas IGA JUMALA PÄEV, nii et poleks olnud ka meeldiv nendega toimetada. Seega eeldasin, et ju siis laseme tuua novembris, kui Soomlane jälle siin on. Aga nagu mainitud, need võivad tulla etteaimamatul ajal…

Igal juhul lahenes kõik imeliselt. Kui eelmised kaks päeva olid hallid ja sajused, siis täna paistis päike. Eksabikaasal, kes 99% ajast töötab E-R, oli olnud töine nädalavahetus ja seega täna vaba päev. Ja ta oli nõus mulle appi tulema. Ja minul ei olnud õnneks tööl midagi kiiret, nii et sain ka päeva vabaks võtta.

Sest vaadake, ma võin puid laduda nii palju kui kulub, aga seda saagi ma… Noh, ütleme nii, et kardan 😛 Muidugi pole seal tegelikult midagi hullu ja häda pärast ma saaks kõigega ise hakkama, aga kui mul on vähegi võimalust, siis ma hoian saest eemale 🙂 Pluss ÜKSI ei oleks ma seda ühe päevaga ära teinud… Aga kahekesi – tehtav!

Pühapäeval said kõik vanad puud sisse ära toodud, klõpsisin täna hommikul sellest paar pilti ka. Vasakpoolses panipaigas oleme alati hoidnud pliidipuid, parempoolset kasutasime senini muudeks asjadeks. Kuna Eksabikaasa välja kolimisega kolisid sealt aga välja ka juppideks võetud voodid, oli panipaik tühi ja sain sinna panna need ahjupuud, mis teisele poole ei mahtunud:

Teisel pool, mis on remontimata, kasutuses pesupesemiseks ja asjade ladustamiseks, on ahjupuude jaoks kaks ajutist riiulit. Nagu näete, on need puud seal pealt märjad… Üle aasta seisid õues, aga kuna meeletult vihmane on olnud ja katus polnud just eriti korralik, siis puuriida esimene osa oli üsna nukras seisus. Kuna mul oli vaja see aga eest ära saada, et tagumiste kuivade puudeni pääseda, otsustasin märjad ka tuppa viia, sest seal on kõige soojem ja kuna need on märjad vaid pealt, kuivavad kenasti ära. Seniks on meil ka kuiva puud, mida kütta.

Nii, ja tänased vägiteod. Klõpsisin “enne” pildid lõuna paiku, “vahepeal” pildid kell kolm, “nüüd” pildid veidi enne kaheksat. Ära tegime!

Kuuris on ühel pool pliidipuud, seal oli pühapäevani suur hunnik, vahepeal täitsa tühi ja nüüd jälle täis laotud:

Ja teisel pool ahjupuud, mida oli vanast ajast üksjagu alles, täna tegime veidi juurde:

Nüüd on süda rahul ja talv võib tulla 🙂

Ja mina olen lihtsalt nii meeletult rahul ja tänulik. Et mul on võimalus neid puid saada. Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel täiesti suvalisel ajal vaba päev võtta, et mul tõesti polnud täna ühtki kiiret tööülesannet ootamas ning ülejäänu sain arvuti tagant ära teha. Et Eksabikaasal oli just täna vaba päev. Et me saame nii hästi läbi ja ta on nii imeliselt abivalmis inimene, et ta oli nõus tulema ja oma vaba päeva mu puudele kulutama. Et päike paistis. Et kõik puud mahtusid TÄPSELT ära.

No lihtsalt. Võrratu!

Selleks, et kodus midagi suuremat ära teha, on teadagi nädalavahetused. Seda eeldusel, et viitsimist jagub.

Eile saatsin Soomlase ära, nüüd on taas kolm nädalat ootamist. Ülejäänud päeva vedelesin voodis ja vaatasin Elementaryt. Lapsed olid küla peal 😛 Polnud kohe tunnetki, et midagi asjalikku teha tahaks.

Magama sain öösel kell kolm. Täna tegin rekordiliselt esimest korda silmad lahti alles kell üheksa, misjärel üsnagi edukalt veel kaks tundi magasin. Millalgi selle aja jooksul otsustasid lapsed mu emale külla minna, nii et kui ma ükskord tõusin, olin jälle üksi 😀 Praadisin hunniku leiba ja mune ning ronisin kohvitassiga voodisse tagasi, et hommikust süüa ja veel Elementaryt vaadata.

Õnneks oli täna absoluutselt imeline ilm ja see sundis ka minu asjalikuks. Voodist sain välja küll alles kell üks, aga siis rügasin ka ülejäänud päeva. Olin ammu sellist ilma oodanud, et saaks koristada ära eeskoja ja panipaigad – seda on parim teha siis, kui saab ust lahti hoida, st pole liiga külm ega vihmane. Täna oli täiesti ideaalne. Panipaigad polnud eriti segamini ka, tuli lihtsalt veidi organiseerida, kotta oli küll kogunenud üksjagu kraami, mida ka ära panna.

Aga see koristamine oli pigem kõrvaline tegevus. Enamiku päevast veetsin hoopis puid vedades – mida ma olin samuti tahtnud teha juba AMMU, aga kuniks igapäevaselt sadas… Õues oli üks puuriit ahjupuudega, mis kõik sisse vedasin, kuuris on kevadest saati olnud hiigelsuur pliidipuude hunnik – need oli vaja toona kiirelt eest ära saada, mina olin tööl, Eksabikaasa üksinda saagis ja kuna samal ajal aega laduda polnud, siis jäidki sinna hunnikusse… Siis tuli suvi… 😛

Igatahes, mahutasin KÕIK puud täpselt ära, ise olin ka üllatunud. Arvasin, et kuuris on neid raudselt liiga palju, aga panipaik sai kenasti täis ja hunnik likvideeritud. Kui puuriita vedasin veel valges, siis kuuri jõudsin alles hämaras… Töötasin taskulambi valgel kuni poole üheksani õhtul.

Nüüd on rahulolu meeletu. Kuuri on vaja veel koristada, aga vähemalt on kõige olulisem tehtud. Millalgi tuleb uus koorem puid, mida vaja saagida ja laduda, sai vanad eest ära.

Juba praegu on kogu keha raske ja voodis vedelemine imeliselt mõnus. Homme tunnen ilma igasuguse kahtluseta kõiki neid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi pole 😛

Näitasin nädal tagasi uut elutoa kardinat. Reede õhtul sai ka köögikardin Annika abiga valmis õmmeldud. Seekord tahtlikult mitte terve akna ulatuses, sest kass käib sealtkaudu õues 🙂

Mul oli aastaid köögilaual selline ruuduline vakstu – küll kirjum, kui oleksin tahtnud, aga sobis toonide poolest üsna hästi nõudega. Kui ära kulus, ostsin jälle Jyskist uue… Kuni seda ühel hetkel enam ei müüdud ja ikaldus oli suur 😛

Pärast seda oli vahepeal tumepruun (praktiliselt must) valgete mummudega, viimati punane valgete mummudega – see aga vajas juba ka mõnda aega välja vahetamist. Nüüd sain Abakhanist täiesti juhuslikult leitud kardinariidest inspireeritud ja ostsin rohelise vakstu. Sobib täitsa mõnusalt – mu köögis on alati domineerinud kollane ning teise värvina olin siiani kujutlenud punast. Tegelikult on punast üsna vähe ja rohelist sama palju. Ostsin just hiljuti Rimist öökullidega taldrikud, nüüd on rohelist isegi rohkem:

Otsisin blogist vanu postitusi, et näha, milline mu eelmine köögikardin õieti oligi (ka sellele tegi kass 1:0, nii et köögiaken on jupp aega ilma kardinata olnud) – sattusin 2011. aasta säästuremonti kokkuvõtvale postitusele, mille kirjutasin kuus aastat ja kolm päeva tagasi. No selline nostalgialaks jällegi! Kuidas ma uljalt ja kellegi abita ilma igasuguse kogemuseta diivani- ja tugitoolikatteid õmblesin. Kui noored ja rõõmsad ja lootust täis me siis olime 😛 Ja vaat kuidas hoopis läks… Nüüd tuleb ilmselt teine ring säästuremonti, et laenu lõppemiseni veel praegustes oludes vastu pidada ja siis, 3+ aasta pärast, saan oma unistuse ikkagi loodetavasti ellu viia 🙂

Kui “päris” remonti pole võimalik teha, annavad sellised pisiasjad nagu uued nõud ja uus kardin nii palju juurde. Taldrikud ostsin üsnagi emotsiooni ajel augustis Rimist 40% allahindluse ajal, see oli täpselt Poisi sünnipäeval. Abakhani läksin ainult elutoa jaoks kardinariiet otsima – tegu oli suur tänavapoolse aknaga, mille ees rippusid kuid kardina asemel räbalad. Köögiakna eest olin räbalad ammu eemaldanud – kuna see oli väike ja hoovipoolne, polnud olulist vahet. Aga need mummud on nunnud ja köögis on nüüd tsipake õdusam. Ja see roheline vakstu on ootamatult õnnestunud valik – kuna on peamiselt ühevärviline ja seega rahulikum, sobib mu kirjude nõudega vast pareminigi kui eelmine ruuduline.