Mul on juba tükimat aega plaan kogu kodu korralikult üle käia, aga viitsmine on hoopis teine asi. Eile näiteks vedelesin praktiliselt terve päeva voodis ja organiseerisin oma fotosid – mis oli muidugi ka äärmiselt vajalik ja tänuväärne tegevus, aga kaugeltki mitte nii vajalik kui koristamine, eksju. Vähemalt õhtul võtsin ennast nii palju kokku, et tegin tomatisuppi (mille materjalid neljapäevast saadik ootel olid – neljapäeval sõime õhtusöögiks pitsat ja reedel võileibu :D) ja küpsetasin isegi koogi.
Täna möödus esimene pool päevast üsnagi laisalt, aga siis otsustasin ennast lõpuks ometi kätte võtta ja kööki kraamima hakata. Nii külmkapp kui kõik köögikapid olid üsna jubedas seisus – kohutavalt segamini, külmkapiriiulid räpased… Ammu juba häiris.
Läks kohe plaanitust nii palju paremini, et pesin kogu köögi SEINAD ka puhtaks. Ma ikka aeg-ajalt teen seda, mitte küll tihti… Tolmu ja tahma tekib mõnuga.
Nüüd on köögis niiiii mõnus. Kõik on viimseni puhas ja korras – ükskõik millise kapi uks avada, kõik on organiseeritud 😛
Kella kahest üheteistkümneni koristasin katkematult – ainult nii palju pausi tegin, et kiirelt õhtusöögiks suppi soojendada. Vaat kui hea, et olemas oli 🙂 Jagub isegi homseks töölõunaks 🙂
Kui köögiga lõpuks ühele poole sain, oli vaja vaheajaks jäetud kodused tööd ära teha. Lastele ei jäetud, ainult vanematele 😀 Oleks ju võinud varem, aga üldse ei viitsinud 😀 Pidin kirjutama laste nime saamise lood ja tikkima üle Poisi nime, mis oli algselt kotile kriidiga peale kirjutatud. Oleks ma ise saanud disainida, oleks ainult esimese nime pannud – no johhaidii, kui ajakulukas see nökerdamine oli… Pluss ma ei ole eriliselt osav, ei ole mul ka materjale. Nii et võtsin kõige jämedama niidi, mis mul leidus, topelt, ja tikkisin ristpistes. No vähemalt sai tehtud 😀
Lõpetasin tikkimisega millalgi enne ühte. Mõtlesin, et läheks magama. Siis mõtlesin, et hirmsasti tahaks süüa. Hirmsasti tahaks praemunaga leiba 😛 No ja tuld võiks ka nagunii teha, et laste päeval ära pestud ja ikka veel niiskeid kooliriideid kuivatada… Kell üks öösel, täiesti normaalne.
Võileivad olid absoluutselt jumalikud – kahetsen, et rohkem ei teinud. Ja nüüd on mõnusalt soe, riided kuivavad, kell on peaaegu kolm… Nüüd võib lõpuks magada 😀
Miks ei saanud ise disainida nime kotil?
Mm, see kotile tikkimine oli teemaks lastevanemate koosolekul, mis juhtus täpselt sellisele päevale, kus ma ei saanud kuidagi osaleda ja Eksabikaasast läks tikkimise teema vist mööda 😀 Nii et teistel oli juba ammu tehtud ja Poisi kotile seniks kriidiga nimi peale kirjutatud, mis paluti mul nüüd üle tikkida. Ja kuna peale olid kirjutatud mõlemad nimed, siis ei jäänud muud üle, kui mõlemad üle tikkida 😀 Oleks õigel ajal “kodutöö” kätte saanud, oleks ilmselt poole lihtsamalt pääsenud 😀