Eile õhtul jäi blogipostitus kirjutamata, sest hakkasime peale kümmet netist näosaadet vaatama ja ehkki säästsime end reklaamidest ning kerisime nii mõneski kohas edasi, saime magama ikka alles peale keskkööd.
Päev ise oli nii ja naa. Hommikupoolik oli lihtsalt suurepärane, hiljem läks närvilisemaks, kui oleks soovinud.
Hommikul ärkasin ma pool kümme selle peale, et teised jutustasid köögis. Läksin vaatama ja nägin, et Abikaasa oli Plika sünnipäevast üle jäänud lavašist mõnusa rulli kokku keeranud. Nii et sõime kõik koos hommikust ja imetore oli. Hiljem hakkasin mina kodus ringi toimetama, Abikaasa hullas lastega. Maja oli rõõmsat lärmi täis.
Siis aga tekkisid pinged teineteisest mööda rääkimise tõttu. Mina soovisin arutleda päevaplaanide üle, teha paar kõnet, et plaanid veidi täpsemalt paika saada. Abikaasal oli vaja minna tunniks üht sõpra aitama, hinnanguliselt ca kolmeks tunniks teise sõbra vanemate arvutit parandama, lisaks tahtsime veel vanaisade juurest läbi käia ja söögitegemine oleks pidanud ka kusagile mahtuma… No ja mulle tundus, et Abikaasa vastus mu plaanitegemisele oli “pole vaja planeerida, küll saab jooksvalt”, mis mulle tundus üsna teostamatu. Kuna kontakti ma temaga rohkem ei saanud, siis ütlesin, et olgu peale, tee siis jooksvalt, aga kui minuga plaane ei arutata, siis ei saa hiljem eeldada, et need tema tehtud jooksvad plaanid ka mulle kohe sobiks… Millest tema luges välja, et ma jätan kõik organiseerimise tema kaela 😀 Ehkki ainus, mida ma tahtsin, oligi ISE (või noh, koos, pärast asjade läbi arutamist) organiseerida.
Lapsed otsustasime ka lõunaunne panna. Plikale sai lubatud vastavalt Kessu soovitusele, et nii kaua olgu voodis vait, kuni Poiss magab, siis võib välja tulla. Kuna ühes toas nad hakkasid ikkagi suht kohe lollitama ja mu närvid olid tol hetkel üsna lühikeseks kulunud, pagendasin Plika magamistuppa ja teatasin, et lasteaias nad ju magavad ka lõunaund eraldi rühmades – olgu siis kodus samamoodi, Poisi “rühm” on lastetoas ja Plika “rühm” magamistoas.
Kuna abikaasa läks siis sõbra poole ja minul oli vaja vaikset hetke rahunemiseks, pidi Plika nii kaua vaikselt magamistoas “puhkama”. Kui ma tahtsin talle lõpuks ütlema minna, et Poiss magab ja ta võib nüüd välja tulla, magas ta juba ise ka 😀
Eks me siis katsu järgmisel nädalavahetusel samamoodi jätkata. Oli väga häiriv üle pika aja keset päeva vaikselt ringi hiilida, aga küllap harjume – vanasti tegime seda ju kogu aeg.
Õhtupoolikul käisid lapsed Abikaasa kiire tiiru vanaisade juures, mina jäin koju koristama.
Voodipesu sain lõpuks ära pestud, lükkasin seda mitu nädalat edasi. Sellega seoses sai tavapärase esmaspäevahommikuse duši all käimise asemel ennast juba eelmisel õhtul puhtaks küüritud – küll oli siis mõnus puhaste lõhnavate linade vahele ronida!
Lapsed käisid ka tavapärasel kombel vannis, selle toimingu jooksul oli küll ka lahkhelisid, nagu neid vahel ikka on, aga noh, mis seal ikka. Järgmine kord paremini.
Õhtul sattusin veel koristushoogu. Näiteks puhastasin kraani all ära seitse paari kõrvale tõstetud laste väikseks jäänud jalatseid, et need kas ära anda või järgmist ootele panna. Siis võtsin lõpuks ette elutoas ära andmist ootavate asjade kuhjad. Enamik neist on plaan viia lasterikaste perede liidu kontorisse, aga nende hulgas on näiteks üks paks muidu korralik vatitekk, mis samas vana ja pikalt pesemata – ühelt poolt kollane riie on pealt üsna määrdunud. Pesemisega mässata ei viitsi, see on liiga suur ja läheks märjalt liiga raskeks, ära visata ei taha, inimesele nagu ka voodisse ei paku… Siis tuli meelde, et loomade varjupaik otsib alati tekke, sinna peaks see pigem sobima. Kuna teadsin, et Kristhel on seal pildistamas käinud, arutasin asja temaga, temal oli ilmselt FB-s mõni kontakt, nii saingi üsna kiire vastuse, et võib sinna viia küll, mõned vanad linad ka. Vaat kui tore 🙂
Ülejäänud kotte sain ka natukene paremini organiseeritud ja panin mõnedele asjadele kleepsud peale, et oleks selgem, millega tegu. Paar aastat tagasi sinna eelmist laari asju viies nägin, kui suur pind neil on ja niigi raske asju paigutada/leida… Saan siis omalt poolt vähemalt nii palju teha, et võimalikult sarnased asjad kokku panna ja iga kasti/koti puhul ära märkida, millega tegu. Ma pole muidugi veel nii kaugele jõudnud, et neil päriselt küsida, kas nad üldse soovivad praegu uusi asju, aga mõtlen, et riided ja kodutarbed kuluvad alati ära. Eks ma enne viimist ikka igaks juhuks uurin üle, praegu on organiseerimine veel pooleli ja tahaks teise poole ka üle vaadata – sest kui viia, siis kõik korraga, arvan ma. Ja teatavasti oli eesmärk kodu jõuludeks korda saada. Nüüdseks on mul uus eesmärk – kodu esimeseks advendiks korda 😛 Nii et mul on aega täpselt kolm nädalat. Saab!
Detsember tuleb nagunii tööalaselt kiire kuu, nii et selleks ajaks tahan “kodused ülesanded” minimaliseerida, et saaks kiire töö kõrvalt puhtas ja hubases kodus perega olemist ning jõuluootust nautida.
Mulle on alati küünlad meeldinud, kunagi põletasin neid pidevalt – pimedal ajal praktiliselt igal õhtul. Laste saamise ja kasvamisega kadus see komme ära. Enne Norrasse kolimist andsin ühes igasugu muude asjadega ära ka kõik olemasolevad küünlad. Nüüd tunnen esimest korda soovi koju jälle küünlaid muretseda. Ühe saime eelmisteks jõuludeks kingiks, selle põletasime nädalavahetusega ära. Hetkel on ainsad küünlad majapidamises pulmaküünal ja laste ristimise küünlad. Kuna ma ei ole nagunii seda tüüpi, kes vastaval päeval neid küünlaid natukesehaaval põletaks, on pulmaküünal nüüd köögilaual kasutuses ja kui ma vaid mõtleks välja, kuidas need kaks hiigelpikka ja mitte väga laia läbimõõduga, aga samas siiski piisavalt rasket ristimisküünalt ohutult ära fikseerida, siis põletaks neid ka. Oleks vaja näiteks sobivas suuruses avaga ja piisavalt laia põhjaga pudeleid, kuhu need nii kauaks sisse torgata, kuni nad poole lühemaks põlevad – siis on juba veidi kergemad ja stabiilsemad ja saab edasi mõelda. Selliseid pudeleid mul paraku kodus pole. Ideed on teretulnud!
Kuna nendest kolmest väga pikaks ajaks ei jagu, tahaks ühtlasi tahaks ka uusi küünlaid varuda – suuri, pakse, värvilisi. Peab ilmselt üle vaatama, mida pakuvad suuremad supermarketid ja kodutarvete poodide ketid… Sest põletamiseks tahaks ju võimalikult soodsat varianti leida 🙂 Küünlalde puhul jääb öko minust puutumata – enamik pakutavaid palmi/sojavahast küünlaid on lõhnaküünlad, mina aga lõhna ei soovi. Kindlasti leiaks otsimise peale ka lõhnatuid variante, aga siinkohal tuleb mängu ka kallim hind, mida me hetkel endale lubada ei saa. Jõudumööda mahetoidule kulutamine on elementaarne, aga kui kokkuhoiurežiimil valida, kas põletada odavaid küünlaid või üldse mitte, siis valin kindlalt esimese variandi 🙂
Aga hea küll, jäin jälle liiga pikalt lobisema. Panen nüüd kähku riidesse ja kiirustan tööle.
