kodumajandus

Avastasin, et ma ei jõudnudki eelmisel nädalavahetusel blogi kirjutama ja mõtlesin, et peaks seda tagantjärele siiski tegema. Viies pulma-aastapäev ja puha 🙂

Algul oli meil plaan võtta kuskil romantikapakett ja tähistada korralikumalt, aga see ei mänginud välja, sestap saatsime lihtsalt lapsed ema juurde ööseks ning vaatasime Pärnus meeldivat tegevust. Otsustasime proovida uut hiinakat Vagamama ning minna seejärel Teatrikohvikusse jazziõhtule.

Vagamama oli naljakas. Ilma tärnita toit pani suu õhetama, mis on minu meelest jabur, aga õnneks ma olen veidikese vürtsiga juba harjunud ja toit oli iseenesest väga hea. Sisekujundus oli okei, aga suht suvaline – pulma-aastapäevaks oleks võinud midagi õdusamat valida. Teenindaja oli viisakas ja meeldiv, aga pisiasjad… Restoranis olid peale meid vaid ühed kliendid (turistid), kes olid just lahkumas, nii et enamik ajast olime seal omaette. Ometigi võttis meie jookide lauda toomine üllatavalt pika aja. Siis toodi tüki aja pärast toit ja teenindaja avastas, et taldrikuid meil veel polegi. Ja kui ta need tõi, siis panigi täpselt nii, nagu need tal käes olid – üksteise peal ja nende peal veel salvrätti keeratud söögiriistad – laua keskele… Selle asemel, eks, et panna need meie ette, nagu üldiselt kombeks on. Nojah, üldiselt on kombeks ka taldrikud enne toitu tuua 😛 Et jah. Teenindus polnud ebaviisakas, aga ei tekitanud mingit kihku sinna tagasi minna, miljöö jättis ka ükskõikseks. Sealiha magushapus kastmes oli samas küll jube hea, seda sööks hea meelega veel 🙂

Endla kohviku jazziõhtu oli super. Me mõlemad armastame jazzi, avastasime, et jazziklubi raames on iga kahe nädala tagant kontserdid, peab hakkama regulaarselt käima. Eelmisel nädalal oligi hooaja avamine ja JazzIn Sistersi lastelaulud jazzi võtmes olid väga mõnusad.

Jazziõhtu ainus häda oli selles, et sai liiga kiiresti läbi ja koju mineku isu veel polnud. Kuna hiinakast oli mitu tundi möödas ja sealsed portsud polnud kahe peale just ülearu suured, tundus, et võiks veel midagi süüa. Läksime Steffi 😀 Nii hilja õhtul oli seal mõnusalt rahulik ja no Steffi miljöö ning teenindus on ikka mitu korda etemad.

Koju sõitsime elektritaksoga – mu Abikaasal on elektriautodega mingi oma teema, talle miskipärast kangesti meeldivad.

Laupäeva esimese poole veetsime voodis, hommikust sõime vist nii umbes kella kolme paiku. Mul oli terve ülejäänud päeva hirmus laiskus peal ja arvasin, et lapsed tulevad nagunii iga hetk koju, nii et vedelesin niisama ja vaatasin Gilmore Girlsi. Abikaasa oli see-eest usin, koristas kuuri, korjas õunu, tegi mahla. Lapsed jõudsid koju alles õhtul kell kaheksa 😀

Pühapäeval hakkasin mina ka lõpuks usinaks – pesin pesu ja korjasin kõik ülejäänud õunad ära. Pildil on ainult need, mis mina korjasin, Abikaasa eelmise päeva saak oli ilmselt sama suur:

Lisaks lõikasin maha kõik murulaugupuhmad. Kaidi tuli külla ja koos temaga puhastasime ning lõikusime tükk aega, kaksteist karpi sai sügavkülma:

Õhtul, kui Kaidi ära läks, võtsin ette õunad ning Gilmore Girlsi. Mitu tundi puhastasin, lõpuks oli näpp noa surumisest täitsa valus. Õuntest pressisime oma väikse pressiga mahla ja ausalt, see press on üks üsna mõttetu asi – tüütu puhastada ja mahla sisse tuleb hirmus palju jama, sõelu pärast mitu korda, muidu on pool mahlast vaht. Aga õunu oli palju ja ära süüa nagunii kõike ei jõua, nii et tegime siis mahla kohe joomiseks ja see puder, mis üle jäi, läks moosi pähe sügavkülma – kuna õunad olid enne korralikult ära puhastatud, siis oli selline variant täitsa ok.

Tahaks korralikku õunapressi, aga need on nii kuradi kallid ja see ainus koht Pärnus, kus me teame, et saab lasta mahla teha, seal käis Abikaasa eelmisel aastal vaatamas ning ütles, et sealne olukord oli nii jube, et tema oma õunu sinna ei vii. Nii et talvevarudeks mahla tegemine on hetkel problemaatiline.